Soomaal Martiga matkamas

... ehk Valdise päästmine 11. osas.

Käisime täna (eile) laupäeval sõber Martiga Soomaal matkamas. Reede õhtul tuli mõte, sai matkasaapad kapist välja otsitud ja laupäeva hommikul peale ärkamist teele mindud.

Kõigepealt läksime läbi Kõpu, Tipu, Iia, Uia otse Lätti. Jah, kõik sellise nimega kohad on praktiliselt ühtejärgi Viljandimaal olemas. Üks variant Viljandist Soomaa keskusesse saada on just neid väikseid kohti läbides. Soomaa keskusest võtsime detailsed kaardid ning sealne peremees rääkis pikalt ja põhjalikult kuhu me kõik minna võiks ja mida vaadata. Ta oleks ehk vast veel pikemaltki rääkinud kui me korduvalt peale veerandtunnist tähelepaneliku kuulamist poleks proovinud juba rappa minna.

Soomaa on superluks. Võiks soovitada näiteks Kuresoos asuva Suitsna raba Ignatsi matkarada. Kaardi pealt vaadates on see seal Karukose kandis. Ingatsi matkarada on huvitav ja eriline selle poolest, et seal asub teadaolevalt kõrgeim rabarinnak Eestis. Maakeeles on see põhimõtteliselt olukord kus raba on kõrgemalt kui üldine metsatase. Üldjuhul peaks niiskem pind ikka all lohus asuma, aga vat Ingatsis on hoopis teistmoodi.

Käisime päris laukas ujumas. Paljalt. Metsik värk. Aga oli vähemasti kosutav. Soomamees rääkis laukavee tervendavatest mõjudest ja sellest, et pärast on nahk hea sile. Udupeen.

Hiljem kolistasime järgemööda kohalike vaatamisväärsusi mööda ja nautisime looduses olemist ning metsloomade (loe: sääskede) toitmist. Vereimejate konsentratsioon ühe valge inimese kohta oli muljetavaldav. Ma oleks nõus olnud neile kasvõi pool oma võileivast andma kui nad mind rahule jätaks, aga ei. Ei jäetud rahule. Jalgadel kerkisid sääsekubla kõrgustikud ühtejärgi. Nii hea oli kõrges heinas kõndida, sest hein vähemalt sügas sääskedest laiguliseks söödud sääri.

Loodus oli hingematvalt ilus. Inimesed aga... nagu Valdist käiksid päästmas. Läksime Oksa vaatetorni, mis on kohe peale Kuraniidu õpperada Valgeraba äärel. Olime kenasti vaateplatvormile roninud kui ühtäkki paksu tolmupilve saatel lendasid kohale kohalikud Valdise päästjad. Esimene auto, Opel Astra, käsipiduriga kurvi ja kuna hoog oli liialt suur, siis peaaegu et ninapidi kraavi. Kohe tagant järgi punane Ford Grandada, aastatest 80ndad. Need olid vast tõsised ralliässad. Parkisid end vaatetorni alla platsi, lõid pagassi luugid lahti ning lasid mütsudes Marileni viimase singli metsaalla valla.  Tekst mis suust välja tuli oli copy&paste Tulnuka filmi esimesest viiest algusese minutist.

Neil olid hirmsad mõtted ja hirmsad plaanid. Neist ma ei tahaks siinkohal rääkida. Sündsad ja moraalsed need päris kindlasti ei olnud.

Vahepeal sattusime läbi Viinahaua Jõesuu kaupluse ette kuhu oli saabunud ka grupp kanuumatkajaid. Soomaal on vist iga vähekenegi hakkajam jõeäärne talumajapidamine kanuumatkasid korraldamas. Nii oli üks seltskond matkajaid poe juurde jõudnud. Poe tagant läheb läbi jõgi ning vaatamisväärsusena on seal näha Viira rippsild. Ei pannudki tähele kas olid kanuutajad eestlased või soomlased, aga vaatepilt polnud mitte just kõige ilusam. Paksud, hästi paksud (nagu soome õlleturistid Tallinna sadamas)  purjus keskeas naisterahvad õllepurgid näpus mitte just kõige paremini sulandumas ümbritsevasse keskkonda. On ju nädalavahetus, suvi ja väljasõit loodusesse, kuid erksad liibuvad retuusid, t-särk ning õlu, ei olunud just parim mis võinuks neid vahvaid seiklejaid sel kaunil hetkel kaunistada.

Kaupluse kohalik klientuur oli aga end kenasti poe kõrvale pöösa varju sättinud ning lasid 2 liitristest õlleballoonidest kesvamärjukesel hea maitsta.

Järgmine kord kui metsa lähen, siis ainult suure tuulega.

Kaart: Reisiteekonna kaart koos ära märgitud kohalike vaatamisväärsustega.
Pildid: Vaatamisväärsused mis läbi klaasi salvestava aparaadi klaasi ette jäid
Viide: Tulnukas ehk Valdise pääsemine 11 osas