Spinning

Tegin jällegi midagi täiesti uut oma elus. Käisin esimest korda fitness klubis. Tõenäoliselt ei oleks sinna nii pea sattunud kui ühtäkki hüppas Skype aken lahti ja küsis: "kule ma mõtlesin et küsin, mis täna teed, et kutsuks sind arcticusse trenni kaasa?"

Olen siiani natukene skeptiliselt suhtunud umbses ruumis mitmekümne inimesega koos rassimisse. Sportlik huvi oli teada saada, et mis see siis on, mis tänapäeval noori peale tööpäeva lõppu suhteliselt kallihinnalistesse spordi- ja terviseklubidesse kokku toob.

Tänaseks teemaks oli spinning. Ajendatuna ehk ka sellest, et eks ma olen varemgi mõned korrad ratta seljas olnud.
Polnud varem spinningus käinud ja minu jaoks oli asi täiesti uus. Enamus treeningusse tulnutest olid omale rattariided selga ja rattakingad jalga ajanud. Spinninguratastel on ühelpool pedaali jalgrattakingade jaoks Shimano SPD kiirkinnitused ning teisel pool maakeeli "korvid". Tavalise spordijalanõu pedaali külge kinnitamiseks.

Treeningrataste kohta ei oska väga midagi öelda, sest puudub võrdlusmoment täielikult. Sõiduasendi reguleerimiseks tundus küll piisavalt võimalusi olevat ning 195cm inimene seal hätta ei jää. Personaalsest maitseeelistusest tingituna oleks vaid sadul võinud veelgi peenem olla. Trenni lõpus oleks tore olnud teada  saada palju virtuaalseid kilo- ja tõusumeetreid kogunes.

Trenn ise oli fun. Koormust keeras ise igaüks niipalju peale kui endale sobilik tundus ning üldine kava käis kõik läbi erineva intensiivisusega intervallide. Alguses soojendus nagu ikka ja siis erinevad vaheldumisi püsti ja istudes mäkke sõidud. Alguses ei osanud vaid piisavalt raskust reguleerida ehk mul tekkis endal väikene dilemma vaadates teisi spinnijaid. Millegipärast on mulle kuskilt meelde jäänud, et "raske rauaga" ei ole eriti efektiivne sõita. Kui on järsk mägi siis tuleks justkui kerge käik panna ja end üles kerida. Mida aga spinningu ratta seljas tehti, oli see et enamus keeras raske raua peale ning siis tammus aelgaselt muusika taktis jalalt jalale. Keha raskusega vaheldumisi pedaale alla surudes.

Kuna täna oli Arctic spordiklubi sünnipäeva nädala raames natukene teistsugune ja eriline spinning siis sain näha ka natukene väidetavalt ebaharilikemaid treeningharjutusi. Eelkõige tasakaalu ja koordinatsiooni parandamiseks.

Spinningu treening lõppes nagu ikka ratta seljas lihaste venitamisega ning ratta higist puhastamisega. See väikene ruum higistati ikka nii läbi, et kõik klaasist seinad ja peeglid olid udused.
Peale seda kui sain aru kuidas rattal raskust reguleerida, siis sõitsin suhteliselt tugeva treening tempoga ehk pulss oli pigem ikka 150-160 kandis. Gravitatsioon vedas järjepidevalt higitilkasid nina- ja lõuaotsast maa poole.

50 minutit ratta seljas tundus aga kuidagi liialt vähe olevat. Üldjuhul tavalise rattaga vähemaks kui tunniks ei kipu isegi sadulasse istuma.

Siitkohast algabki mu spordiklubi armastus. Kui ma siiani olen teinud oma käe peal tunnikese metsajooksu või paar tundi rattasõitu, siis koju tulles on võimlemise võimalused küllaltki piiratud. Kõhulihaseid saab natukene teha, kätekõverdusi, triitseptsit aga see on ka üldjuhul kõik mida praktiliselt olematute koduste vahenditeta teha saab.

Arcticus sai spinninguga mõnusasti sooja sisse ja nüüd oli päris mõnus võimalus näiteks 15 minutit lihtsalt lõdvustuseks joosta. Kohe selline tunne oli, et rattasõidust on jalalihased natukene kanged ja lihtsalt jookseks natukene.
Ronid aga uhke jooksulindi peale ning paned liduma. Võib tunduda uskumatuna, aga päris mõnus oli selle lindi peal joosta. Mulle tundus, et minu kehakaalu all (91kg) see tasapind natukene vetrus mis tegi jooksmise pehmeks nagu Nõmme metsas. A võibolla ma lihtsalt kujutasin seda ette. Vaikselt hakkasin kiirust lisama kuni leidsin, et 12km/h on selline kiirus mis laseb mõnusa hoogsa sammuga vabalt joosta.

Kui jooksmisest saab küllalt, siis võib ju natukene sõuda. See on asi mis mulle hirmsasti meeldib, teadmata kas ma seda üldse tehniliselt õigesti teen. Tundus justkui loogiline, et kõigepealt tuleb jalgadega kõvasti lükata ja siis kohe kiirelt kätega järgi nii, et tõmme oleks ühtlane.

Nagu väikene laps kommipoes. Silmad särasid peas. Nii palju erinevaid  võimalusi üle keha treenimiseks mida koduste vahenditega on ikka küllaltki keerukas läbi viia.

Spordiklubi on pimedas märjas metsas jooksmise kõrval ikka kordades mugavam. Võid õhtul jooksulindil vaadata kasvõi oma lemmik telesaadet. Praeguse ilmaga metsa minek on ikka paras eneseületus. Mis aga iseenesest peaks vaid iseloomu kasvatama.

Eks kui igapäev oleks võimalused sellises kohas käia, siis tuleks natukene hoolikamalt valida kus, kunas ja mida, mille seljas treenida, aga täna olin küll vaid suu lahti, pea laiali otsas kõike seda uut ja ägedat kogemas.

Viide: Arctic Sport Club