London

Avi: You got a toothbrush? We're going to London. Do you hear that, Doug? I'm coming to London.

Avi's Colleague: London?

Avi: Yes, London. You know: fish, chips, cup 'o tea, bad food, worse weather, Mary fucking Poppins... LONDON.

Enamvähem nii oligi. Tehtud-mõeldud. Polnud varem käinud, polnud varem näinud. Mis sa muud ikka sünnipäevaks oskad tahta kui tervet pikka nädalavahetust Londonis, Inglismaal.

Kohe saabudes oli lennujaamas vastas ülisuurt kasvu mustanahaline piirivalvur, kes peale dokumentide kontrolli ei lausunud muud sõnagi kui: "Happy birthday, Sir!"

Väga tore oli.

Ainult üks mõistatus ei lase magada. Või ma vähemalt ei saa aru kuidas see võimalik on?

Väljas on temperatuur enamvähem sama mis meil. Nii nulli ja mõne soojakraadi vahel. Eestlane paneb ikka sooja kampsuni, jope, salli, mütsi, kindad. Peaasi, et külm ei hakkaks.

Millega tegelevad kohalikud samal ajal? Täiesti rahulikult jalutavad t-särgi ja dressipluusi väel ringi. Pargis ja majade vahel jooksevad tervisejooksjad lühikeste pükste ja t-särgiga, villane sall kaelas. Endal reied sinised.

Mütsi ja kindaid paistsid kandvat vaid tõesti turistid, sest tundus, et kohalikel on külmavastane immuunsus. Lisaks võis muidugi tänavatel kohata hulgaliselt paljaste säärtega noori näitsikuid miniseelikutes ringi kalpsamas, endal kael dekolteeni paljas. Ei teinud teist nägugi.

Suured kivid põllul ja müütiline valge hobune said samuti nähtud.

Nii natukene kui seekord näha õnnestus, jäi vähemalt emotsioon ja mulje, et Inglismaa on stiilselt äge.

Teinekord jälle kui võimalust juhtub olema.