Möödunud nädalavahetus oli järjekordselt fantastiliselt suurepärane. Tänu Eesti Firmaspordi Liidule kogunes terve hunnik kõige sportlikumaid ettevõtteid nädalavahetusel Viljandisse, et sportlikes mängudes üksteistega mõõtu võtta. 
Kohale saabunud ettevõtetest olid vist pooltel moodustatud suisa oma spordiklubid, mis omakorda koosnesid vaid kõige tulihingelisematest spordientusiastidest. Ma küll palju tennisemängust ei tea, aga juba reedeõhtune tenniseturniis andis aimdust, et sealsed platsikuningad küll seda sportmängu just pühapäeva hobina ei harrasta. Poole kõrvaga võistluste kommentaatori juttu kuulates jäi justkui kõrva, et paljudes kohal olnud ettevõtteid esindasid endised küllaltki kõva tasemega sportlased, kes ühel või teisel põhjusel 30+ klassi jõudes on aktiivsema sportimise ehk natukene tahaplaanile jätnud, kuid siiski sportmängudes küllaltki arvestatavaid tulemusi tegemas.
Kuna natukene alahindasin suvemängude osalejaskonda, siis olin kodust kaasa pakkinud Matkaspordi poolt korraldatava seiklusretke varustuse. Arvasin, et ega see vast midagi hullu ikka ei saa olla. Natukene jalgrattaga sõitmist, natukene kaardiga orienteerumist, mingite mõistatuste lahendamist, kanuutamist ja rulluisutamist ja mis seal siis ikka. Enamvähem nii oligi, ainult et laupäeva päeval vihmasajus seiklusraja starti veeredes võttis kaasvõistlejate põhjalik ettevalmistus ja septs varustus tagasihoidlikult suu lahti. Jalgrattad olid varustatud spets kaardihoidjatega orienteerumiseks. Seiklussportlased timmisid tubeless kummides veel rõhku vastavalt vihmasele ilmale. Kui ma küsisin, et kas nad clippidega (spets jalgrattakingadega) kavatsevad joosta ka, siis sain vastuseks, et ei, sest neil on jooksutossud seljakotis. Clippidega teevad kiirelt ratta osa ära ning siis vahetavad jalanõud ning panevad joostes ja/või kanuutades edasi. Ämeizin põhjalik ettevõtmistus ja tohutu võidutahe. 
Seiklusrada vast oligi isiklikult üks meeldejäävamaid ettevõtmisi suvemängudelt. Uskumatult lahe ja positiivselt emotsionaalne. Meeletult meeldis meie “team spirit” ja meeskondlik ühtekuuluvustunne. Kogu rajal liikudes oli nõue, et kõik punktid tuleb läbida koos kogu võistkonnaga ning kolmeliikmelises võistkonnas peab olema vähemalt üks naisterahvas. Oletatava füüsilise ettevalmistuse põhjal sai oma ettevõttest kokku pandud võimalikult ühtlase tasemega meeskond, kes oleks pidanud siis esikohta püüdma minema. Positiivne oli juba see, et kõik suvemängudel osalejad võtsid seiklusretkest osa ning polnud kedagi kes oleks taevast alla sadava vihmasaju peale nina kirtsutanud. 
Rada oma olemuselt oli vist suhteliselt sarnane enamustele seiklusspordi radadele. Kuigi ega ma varem polnud ühegi sellist rada veel läbinud. Kohe alguses oli minu kui seiklusspordis uustulnuka jaoks humoorikas see kuidas väga tähtsalt 5-10 minutit enne stardipauku kõik olid õhinaga stardikoridoris valmis rajale sööstma. Keegi sel hetkel veel ei teanud kus, kuidas ja mismoodi tuleb rada läbida. Oli vaid stardikoridor ja suur teadmatus. Teati vaid, et võitja aeg peaks tulema umbes kolme tunni ringi kui kõik punktid võetakse kõige otsemat teed pidi ning ülesannete täitmiseks ei kulutata üleliia aega. Õhus oli ärevust ning sportliku pinget.
Vahetult enne stardipauku öeldigi valjuhäälditest, et esimene kontrollpunkt asub stardijoonest vaid 20 meetri kaugusel, ning sealt saate edasised juhised. 
Stardipauk kõlas ning kõik olid valmis rajale sööstma, et siis vähemalt kolm tundi rajal rassida, kuid esimess punktis oli minu jaoks juba humoorikas üllatus. Igale meeskonnale anti kätte A4 paberil suur sudoku lahendamiseks. Alles peale sudoku lahendamist sai kontrollpunktis aja kirja panna ning samast ka rajakaardi koos järgmise kontrollpunkti asukohaga. Esimese 5-6-7 minutiga ei saanud vist ükski meeskond sudoku lahendamisega hakkama. 
Siis aga hakkasid juba osad meeskonnad järgemööda rajale tuiskama. Loomulikult suure kiirustamisega suutsime kolmepeale valesid numbreid valedesse lahtritesse kirjutada ning see tuli muidugi välja alles siis kui veel mõned üksikud ruudud olid jäänud täita. Kõike tuli hakkata jälle otsast peale üle vaatama, kus viga sai tehtud.
Rattaorienteerumine oli nagu orienteerumine ikka. Ei midagi ülemõistuse keerulist kui sa kaarti oskad lugeda. Kuna ma natukene olin juba varasemalt ümbruskonnaga tuttav, siis piisas vaid pilgust kaardile, et lapsepõlvemälestuste põhjal kaart ja kontrollpunkti asukoht oma peas kokku viia. Kui üks punktidest on mu lasteaia juures metsas ja teine kooli juures, siis pole neid just üleliialt keeruline juba lennult leida. 
Kanuuetapiks olime juba niivõrd läbimärjad, et üle järve punkti võtma minnes läbi kõrkjate randumiskohta otsides tundus, et kiirem ja efektiivsem on lihtsalt paadist välja hüpata ja punkt kiirelt kaldalt ära tuua. Senikaua said siis meeskonnakaaslased kanuu manööverdamisega edasi tegeleda. Sel hetkel veel ei raatsinud tossudega vette hüpata. Kimasin niisama sokkides mööda mudast järvepõhja ringi.
Kanuuetapil oli veel üks lahe kontrollpunkt mis tuli ära võtta. Lahe oli ta sellepärast, et selle kätte saamiseks tuli kanuus kikivarvukile püsti tõusta. Ei ütleks, et veepeal niiviisi kõige lihtsam oleks kitsas kanuus tasakaalu hoida. Aga hakkama saime.
Iga kontrollpunkti läbimine andis aina uut indu juurde veel järgminegi punkt kiirelt üles leida ja edasi liikuda. Kuna meie võistkanna vapper naisliige hakkas paar tundi peale starti vaikselt väsimuse märke ilmutama, siis üllataval kombel see hoopiski andis meile uut hoogu juurde. Kui me enne sõitsime jalgratastega umbes 20+ km/h mööda kruusa, siis nüüd kahekesi koos rattaga sõites lükkasime kolmandat võistkonna liiget ning suutsime seeviisi küllaltki pikka aega hoida keskmist liikumiskiirust ligi 30km/h. Seega püüdsime üllatuslikult kinni meie ees liikuvad kaks meeskonda. Nende üllatus oli vast isegi suurem kui me neist ligi neljandiku võrra kiiremini lihtsalt mööda tuhisesime.
Jooksuetapp oli seatud sedaviisi, et päris mitu punkti tuli käia ja ära võtta Viljandi lossimägedest. See tähendas esiti muidugi seda, et tuli alt järveäärest kõigepealt üles lossimägedesse saada. Kõige otsem ja lühem tee selleks tundus olevat muidugi mööda lossivalli üles ronimine. Vihmase ilmaga kõrges heinas suure kalde all pole mäest üles liikumine tavaliste jooksutossudega mitte just kõige lihtsam ettevõtmine. Pidevalt pidin heinatuttidest kinni haarama, et mitte vihmamärjast mäest alla libiseda. 
Vahepeale jäi veel köiega laskumise etapp, veel jooksmist ja turnimist ning siis teises linna otsas rulluisutamine lausvihmas. Ma muidugi põdesin, et mis mu uiskudest niimoodi järgi jääb. Korra olen juba peale vihma roostes laagreid puhastanud. Polnud just kõige mõnusam töö. Aga hasart oli juba nii suur, et uisuetapi läbimine joostes ei tahtnud enam kuidagi kõne alla tulla. Jällegi tiimitöö, et kõik liikmed saaksid ühtlase tempoga raja läbitud. Reegel oli, et enne ei saa järgmisele uisuringile minna kui kogu võistkond on esimese ringi lõpetanud. Uisutada tuli mitu ringi. 
Kusjuures üks seiklusraja läbimise reegel oli see, et kogu rada tuleb läbida alati kiiver peas, sest võistlejad ei võinud kunagi teada millal rajal võib neil kiivrit tarvis minna. Seega pidi see võistlejatel koguaeg peas olema. Nii joostes, rattaga sõites, kanuutades, kui uisutades ja ka sudokut lahendades. 
Ainult eelviimane kontrollpunkt oli see kus paluti kiiver peast heita. Eelviimases kontrollpunktis pidi punkti kirjasaamiseks 5 meetri kõrguselt vette hüppama. Psühholoogiliselt mõnele kindlasti väga raske. Et mitte seiklusspordist osalejatele negatiivset emotsiooni tekitada võtsimegi oma meeskonnaga sealt ühed trahviminutid. See mis ühele tundub “titekas” võib teisele tõsiseid katsumusi valmistada. Muidugi kõik kes hüppasid, tegid seda ilma ühtegi riideeset seljast heitmata. Sealt jäi veel mõned sajad meetrid finišisse joosta. Tossud olid nagu sangpommid jalas.
Super fun. Seda on sõnadega lihtsalt raske kirjeldada.
Laupäeval enne seiklusrada sai veel Trepijooksust osa võetud. Mitte traditsioonilisest Viljandi trepijooksust, vaid väikeste lisadega Firmaspordi tepijooksust. Erineb see tavalisest trepijooksust selle poolest, et alguses on ligi 100 sprinti, siis 158 trepiastet ning siis veel umbes 50m sprinti mäest üles. Viimane lõpp oli küll selline, et jalgu enam ei tunne. 
Pühapäeval sai veel tuliselt rannajalgpalli mängitud nii, et põlved marraskil ja osad suisa Viljandi haigla traumapunktis külastusvisiidil. Paljaste varvastega liiva sees jalka mängimine pole just kõige ohutum sport. Kogenumatel olid muidugi jalad igatepidi kinni teibitud, et vigastusi vältida. 
Jalkatiimi teenindav personal oli tasemel. Masaazid värgid.
Üks mäng oli suisa nii tasavägine, et läks lõpus penaltite löömiseks. Seekord oli õnn meie poolel. 
Kõik olid väga tublid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar