Podere le Coste

… ehk keskpärast reisijuttu Toscana päikese alt. Emale, Isale, Vanaemale, Tädile ja teistele lugemiseks ning endale tagantjärgi meenutamiseks, et mis reisil toimus.
Polnud varem väga Itaaliat näinud. Käinud küll, aga mitte niivõrd näinud. Toscana maakond pidavat üks maalilisemaid olema.
Puhkuse planeerimiseks aega polnud palju mõelda. Sai võetud eksprompt üks nädal.  Seetõttu ka elamist polnud lihtne leida.
Suvi. Kõik ju puhkavad.  Kõik puhkemajad on ammuilma täis broneeritud. Plaan sai võetud kõigepealt Rooma minna. Sealsed suuremad ja uhkemad majad üle vaadata. Toscanasse sõita ja sealset maakonda ning väikelinnu nautida ja siis lõpuks Milanost tagasi Tallinna sõita.
Mõeldud-tehtud. Rooma alguses meeldivalt, 15 minuti pärast juba ebameeldivalt üllatas 36’C soojakraadiga. Teksadega tulles ja reisikohvrit kandes ei ole palju vaja, et higi mööda püksisääri alla voolaks.

Kes tahab samamoodi minna, siis Malpensa lennujaamast Rooma Termini raudejaama kõige odavam rongipilet on 5.50€ inimese kohta. See on siis national rong mis peatub iga natukese aja tagant. Saab ka Expressiga minna, aga see oli oluliselt kallim.
Hotell oli Lonely Planeti sõnul vägagi ajaloolises ja ehedas Trastevere linnaosas. Khm, ootused olid vist liialt suured raamatu põhjal, kuid tore oli sellegipoolest. Alguses päikeselõõsas kotid seljas ringi trampides hotelli otsides oli küll korraks mõte, et midagi on väga valesti. Ei saa ju ometi sellises “in the middle of constructions” naabruskonnas olla. Seest oli hotell aga see-eest vägagi moodne.

Hommikul sööklasse minnes üleni valget ja edevat joont vedav disain tekitas tunde nagu peakokk või hotelliomanik oleks Apple fanboy.

Hommikusöögi restoran nägi minimalistlikult väljga nagu esinduslik  Apple pood. Toit maitses sellegipoolest hästi. Lihtsalt kuidagi väga steriilselt valge olemine oli.
Trastevere ise on tegelikult väga lahe koht kus ringi lonkida. Eriti õhtuti kui tänavatel juba elu tasapisi käima läheb.

Peale asjade hotelli viimist saigi läbi Trastevere kesklinna poole marssima asutud. Pole need vahemaad jalgsi minnes ka midagi niiväga hullu.

Võõras koht ja huvitavat vaatamist küllaga. Vaja oli vaid saada teisele poole jõge ja kohe praktiliselt olidki juba Circus Maximuse, Roman Forumi ja Colosseumi juures.

Kesklinna kanti jõudes oli muidugi juba telefoni aku tühi, sest kes oleks võinud arvata, et lennukis 40 minutit telefonist filmi vaatamine võiks just eelneval ööl täis laetud aku praktiliselt tappa. Õhtupoole sai veel Vatikanist läbi astutud ning sealt siis omakorda veel turistikaardi abil shortcutte tehes jalgsi Trasteveresse tagasi tuldud.
Teine päev päevavalges hotelli naabruskonnaga tutvutud ning õige pea tuligi asuda autorendi poole astuma, et sealt siis edasi Toscanasse sõita.
Üks tol päeval keerukamaiks ülesandeks kujunes õige bussipeatuse leidmine, et ühistranspordiga autorendini sõita koos kohvritega. Selle saime kuidas alguses tuleb trammiga minna ja siis jala ja siis jälle bussiga edasi, aga mida ei olnud, oli bussipeatus. Otsi või lolliks. Ei leidnudki. Aga see eest väga kaua otsisime. Läksimegi mööda oletavat bussisõidu trajektori edasi, lootuses et ehk teepeale jääb ehk mõni bussipeatus. Jõudsime ise enne kohale kui buss meist oleks jõudnud mööda sõita. Higi voolas selleks ajaks lõõskava päikese käes ikka ojadena. Omamoodi sport suisa.
Rooma ei ole Kreeta, kust iga nurga pealt võid autorendist auto võtta. Seetõttu sai auto varem ära broneeritud. Aga oh õnne ja õnnetust. Meie väikest “C” rendiklassi Fiat Grande Puntot polnudki meile tol hetkel anda. Ühe õnnetus pöördus imekiirelt teise õnneks, ning saime omale tuliuue just tehasest välja veerenud 5km sõitnud klass suurema Fiat Bravo 1,6D.

Lasin Google Earthil ja Google Mapsil omale kodus juba teekonna valmis joonistada ning printisin nad varem aegsasti välja. See tagas ka selle, et saime kiirelt ja valutult autoga linnast välja. Suurele teele ja siis polnudki vaja muud, kui tähelepanelikult jälgida, et kiirteelt õigel ajal saaks maha keeratud.
Peateelt maha, maale. No ikka täitsa maale. Maalilisele maale.

Peenelt öeldes suisa Villasse elama. Kohaliku arusaamise järgi on seal vist tegelikult iga kivimaja ja majapidamine villa.

Ei saa salata. Väga uhke ehe itaaliapärane elamine oli. Meil oli oma must ja karvane siga, kits ja sokk, kes lõhnasid mõlemad nagu kitsejuust. Sinise basseini kõrval muru närivad väikesed jänesed, suur must koer, kukk ja kanad, haned ja seoses sellega meeletult kärbseid. Tõeline farm. Maja kõrval laiumas viinamarjapõld, oliivisalu ja taamal heinamaa. Kõik nii nagu peab. Tõeline talupoja värk.

Olustik oli nii ehe, et ma otsustasin süüa ainult nädal aega talupoja toitu. Kõvaks kuivanud saia. Kohalikult põllult saadud oliiviõli. Poest toodud kohaliku tomatit ja mozzarella juustu ning naabruskonna põldudelt pressitud veini. Pasta ja pesto oli juba selline suurem õhtusöök. Pizzat sai teepealt otse ahjust võtta. Seda ei hakanud ise kodus tegema. Las midagi jääda kohalikele professionaalidele ka valmistamiseks.

Eks ta ole mõtlemises kinni, aga vägemalt tol hetkel selles õhustikus tundus ainult kuivanud saia, oliiviõli ning tomati ja oliivide  söömine uskumatult maitsvana ja rohkem polnudki vaja.
Ühtviisi lahe oli ka natukene ootamatu teadasaamine, et kohalik pererahvas ei räägi väiksematki sõna inglise keelt. Itaali keel tuli aga niivõrd emotsionaalselt mahedalt, et kui ma läksin soola ja pipart küsima, siis mul oli selline tunne nagu ma oleks õiendada saanud. Kätega ja itaalia keeles tehti selgeks, et “jumal hoidku! milles probleem! kohe saab!” Või ma vähemalt ise arvan, et nad midagi sellist võisid rääkida. Aga muidu väga sõbralikud inimesed. Mis sest, et sõnagi aru ei saanud. 
Kolmas päev Itaalias algas meeletu sooviga naabruskonnaga tutvust teha. Ei jäänud väga palju neid väikeseid külakesi ja linnu mida ei saanud külastatud. Tegelikult jäi ikka, aga umbes kuuenda päeva lõpuks olid nad kõik juba päris ühesugused.

Tüüpilised Itaalia väikelinnad. Enamuses ehitatud mäe otsa oma väga kitsaste ning järskude tänavatega. Äärelinnast kesklinna saamiseks peab alati kurnavalt mäkke ronima. Paras ettevõtmine lagipähe siravas päikeselõõsas. Pole see ettevõtmine kerge kellegile.

Suuremad, laisemad ja innovaatilisemad linnad oli seetõttu paigaldanud äärelinna aladelt kesklinna saabuvad eskalaatorid. Tõesti kui siit pildi pealt vaadata, siis selleks, et paari kvartali kaugusele naabritele külla jalutada, pidid sa vähemalt paarkümmend tõusumeetrit seljatama.
Kaardi pealt sai järjest hakatud Lonely Planetis mainitud märkimisväärsemaid asulaid läbi sõitma ja külastama. Igas kohas paar tundi veedetud ning kohalike vaatamisväärsustega tutvutud.

Nende väiksemate linnadega on kohati vaid see häda, et lisaks meile oli selleks suveks veel paar või paarkümmend tuhat turisti arvanud Toscana piirkonda parimaks reisikohaks olevat, ning seetõttu oli suht tihti suht võimatu autole parkimiskohta leida. Vähemalt üks linn jäi sellepärast külastamata, et me ei suutnud peale päris pikka linna ümber tiirutamist mitte ühtegi parkimiskohta mitte kusagil leida. Vanalinna üldjuhul autodega sisse ei lasta ja turistidele mõeldud linnaäärsed parklad olid kõik ääreni autosid ja rahvast täis. Teistipidi jällegi mida suurem oli linn, seda kaugemale vanalinnast ulatus jällegi tasulise parkimise tsoon.
Kui väikesed linnad hakkasid üha enam ja enam ühte nägu minema, siis neljandal, viiendal päeval sai ette võetud pikemad väljasõidud veelgi suurematesse linnadesse. Firenzesse, Pisasse, Lucca’sse. Sadakond kilomeetrit sõitu kodust.

Suured linnad ei avaldanud erilist muljet. Väikesed oli ikka armsamad. Suured olid igasugu Gucci-Mucci-Versace butiike ja muud turistikola täis tuubitud ja ei mahtunud astuma ega istuma. Liigne ülerahvastatus mis väsitas päris korralikult. Söök-jook kallim ning parkimisega paras jama. Firenzes jäid silma meeletult pikad rollerite rivid. Peale taksode vanalinna autosid vist ei lastud ning motoroller on üks efektiivsemaid motoriseeritud sõiduvahendeid sealsetes kitsastes oludes. Neid oli seal tõesti palju.

Võiks suisa öelda, et suisa lõputult palju.
Suurde linna saamiseks on mugavam sõita suuri teid mööda. Saab ka mööda väiksemaid, aga üldjuhul lähevad need sinka-vonka läbi väiksemate asulate ning ronivad pidevalt üle mägede, sest asulad armastavad mäe otsas asuda. Sõitmiseks kulub meeletu aeg. Keskmine kiirus ei küüni oluliselt üle 50km/h.
Suured ja kiiremad teed on aga tasulised. Sellega tuleb arvestada ja parasjagu peenraha varuda. Suurusjärk 10-20 eurot tuli iga kord teepeal kassasse panna, et jälle mõned kümned või mõned sajad kilomeetrid edasi sõita. Kilomeetri hinda kiirteel ma ei teagi, aga tean seda, et lisaks rahakulule kiirteel tuleb arvestada ka omajagu ajakuluga, mis kulub kogu sellel autode massil nende kiirteemaksu koguvate kassade läbimiseks.

Alati kui rahakorjamise kassad olid teel, siis läks umbes 15-20 minutit, et neist läbi saada. Meeletud järjekorrad. Siin pildil on ühes suunas 11 realine tee koos 11 kassaga mis kõik võtavad autosid vastu. Need read seal olid pikad.
Kohalikele “kuukaardiga” sõitjatele on miski eraldi “ekspress” kassad kust väikese hooga läbi sõites saab tõkkepuu ise aru kas “kuupilet” on autos ja tõstab tõkkepuu üles. Sealt saab kiiremini, kuid kogu selle turistide hordi majandamiseks läks oluliselt kauem aega, sest arveldati sularaha ja “kopikatega”.
Nädala lõpuks oli sellest meeletust rallimisest juba parasjagu väsimus peal, et üks päev kulus marjaks ära puhkamisest puhkamiseks ehk lihtsalt raamatu lugemiseks, ujumiseks, päikese käes vedelemiseks. Lihtsalt olemiseks.

Kui sa oled harjunud igapäevaselt koguaeg midagi tegema ja toimetama, siis on muidugi teistpidi raske midagi tegemata olla.

Koera paitamine ja kärbeste peletamine on ka tegevus. Liialtigi näitas selleks ajaks auto kompuuter, et me oleme nende kiirustavate päevade jooksul autoga sõites veetnud autos kokku tunde üle ööpäeva.
Kui reis algas totaalse segadusega Tallinna Lennujaamas, suurima segadusega mida ma olen näinud, siis ega kojujõudminegi ei saanud oluliselt vähem viibida. 
Ikka mõnuga on lennujaamad üle koormatud. Kui kuskil jääb lennuk natukene kauemaks viibima, siis see lükkab kogu ülejäänud plaanid ja ahelad sassi. Põhimõtteliselt ootasime ligi tund lennukis, et me saaks luba õhku tõusta, sest kuna oma algne õhkutõusmise “auk” oli maha magatud, siis tuli oodata, et meil kuskile vahele võetakse. Rajad on pidevalt tõusvaid ja maanduvaid lende täis.
  Tulles oli väidetavalt Tallinna lennujaama check-in’i arvutisüsteem mitte töökorras. Seega tehti kõik check-in’id hommikustele lendudele käsitsi. See võttis mega aja ja oli tohutu segadus. Kuidagimoodi suudeti mingid inimesed veel ühtedele ja samadele kohtadele istuma asutada ja siis oli jälle julm jama lennukis, et kes kus ikka istuma peab ja kus kellegi koht on jne. Kogu selle sasipuntra harutamiseks kulus lennujaama töötajatel ikka kõvasti närvirakke. Isegi need kleepekad mis pagasile ümber panemiseks välja prinditakse, need kirjutati kõik käsitsi.
Kokkuvõttes oli väga lahe. Just sellist Itaaliareisi ma tahtsingi. Oli piisavalt tegevust, uusi kohti ja minu jaoks täiesti piisavalt vedelemist. Tasakaalukas värk.
Samas varasem ettekujutus Itaaliast oli suht-koht selline mis ka reaalsusega kokku läks.
  Ja Tony Soprano koopiaid nägin kolme. Nad nägid välja täpselt sellised nagu Sopranode seriaalis.
Võtsin reisile uue Nokia 6220 Classic mobiiltelefoni kaasa. Kõik pildid on selle telefoniga tehtud. Ma ei ütleks, et mu vana Nokia N82 nüüd oluliselt paremaid pilte oleks teinud.