Vargused KalevSPA veekeskuses

Kõigepealt head uudised. Käisin täna KalevSPA veekeskuses lõunaajal ujumas ja treening läks ülihästi. Toomas Luhats oma “Inimene suudab”  blogiga on väga motiveeriv. Suuresti tänu Toomase eeskujule ma end täna Kalevisse seadsingi.
Algaja ujujana palusin natukene abi ja nõuandeid kohalikult ujumistreenerilt, kes oli parasjagu lastele ujumistreeningut läbi viimas. Mul on kahtlus, et ma ei liigu vees piisavalt sujuvalt edasi. Kuna ma ujumisest palju ei tea, siis tekkis kahtlus, et kindlasti on midagi, mida ma saaksin efektiivsemalt ja paremini teha, et vees ökonoomsemalt edasi liuelda.
Abivalmilt treener palus mul näidata kuidas ma ujun. Kõndides ise mööda basseini äärt minu ujumise tempos kaasa. Väidetavalt kehahoiak oli väga hea. hingamine oli hea, jalgade töö väga hea. Kõige enam vajaks parandamist käte töö. Väidetavalt on käsi natukene pinges kätt veest välja tuues. Treener selgitas kuival maal, millised lihased peaksid töötama käsivarre veest välja toomisel ning millised siis kui käsi on vee all. Küünarnukk tuleb ette tuua. Kõlas loogiliselt. Vaja vaid harjutada. Seda ma tegingi. Ujumine sujus.
Kõik oli ülimõnus hetkeni, kui ma olin end juba peaaegu riidesse pannud, kuid ei leidnud kapist enam oma tavalisi optilisi nägemisprille. Üldjuhul ma pakin riided ilusasti kappi kokku ning panen prillid kõige peale riietele. Riidesse panema asudes prille riiete pealt mitte leides arvasin, et ju nad libisesid sealt ehk kapipõhja ja küll nad varsti välja tulevad. Mida aga kapis ei olnud, olid minu nägemisprillid. Päris veider.
Vaatasin kapi peale, vaatasin kapi alla – prille pole kuskil. Lootus sureb viimasena. Mõtlesin, et äkki siiski kuidagi mingil imekombel prillid kukkusid enne kapiukse sulgemist maha ja vahepeal koristaja viis nad ujula administraatoritele. Vähetõenäoline, aga siiski.
Panin jope selga ja pistsin käe jopetaskusse, et telefoni pealt kella vaadata. Mida enam polnud, oli mu telefon. Kiire otsing seljakotti, ning mida polnud, oli rahakott, mis veel ujuma minnes oli seljakoti põhjas lebamas.
Kuna ujula ukse peal oli silt, et palun kindlasti kontrolliga kas kapi uks sai korralikult kinni, siis enne ujuma minekut ma seda ka tegin. Uks oli kinni. Ujumast tulles oli uks samuti kinni.
Ega midagi. Läksin oma jutuga administraatori juurde ja rääkisin oma loo ära. Neil oli ilusasti blankett olemas avalduse tegemiseks ning kirjutasin kiirelt seletuskirja mis täpselt juhtus. Millal tulin, millal varguse avastasin, millisest kapist ning mis on kaduma läinud.
Kuna nad on ilusasti oma ujula kasutuskorras ilusasti ära öelnud, et

• Ära jäta isiklikke asju, käepaela ja väärtesemeid valveta. Administratsioon ei vastuta riietusruumi või -kappi jäetud asjade, valveta jäetud isiklike ja väärtasjade ning veekeskuses rikutud ujumisriiete eest.
  
• Väärtasjad, dokumendid, raha ja muud väärtuslikud esemed on võimalik jätta kassas olevasse hoiukappi. Hoiukapi võti jääb veekeskuses viibimise ajaks administraatori kätte.

siis neil ei olnudki muud teha, kui mind lohutada, et tehnik tuleb ja uurib kapiukse sulgemise logisid ning nad annavad teada mis nad teada said. Soovitasid kindlasti ka politseisse avalduse teha.
Abivalmid administraatorid lubasid mul lauatelefoni kasutada, et kõigepealt mobiiltelefoni SIM kaart sulgeda, pangakaardid sulgeda, ID kaart kehtetuks tunnistada jne.
Kaduma olid läinud esimesena avastatuna:

• optilised nägemisprillid,
• mobiiltelefon Nokia N79.
• Rahakott koos
• ID-kaardiga,
• kahe pangakaardiga,
• panga koodikaardiga,
• juhilubadega,
• auto tehnilise passiga,
• ligi 500 krooni sularaha,
• rahvusvahelise tervisekindlustuse poliisikaardi ning
• mõnede märkmepaberitega.

Alati oleks saanud halvemini minna. Autovõti oli alles jäetud. Korterivõtmed olid autos.
Nüüd bürokraatiast, paberimajandusest ja lõputust ootamisest.
Kõigepealt helistasin oma telefonile, et kohe kiirelt pättidega kokkusaamine kokku leppida. Telefon andis kinnist tooni. Ju nad tegid kokkuleppeid juba kellegi teisega.
Järgmisena kõne mobiilioperaatori klienditeenidusse. Ma ei tea kas mina olin kärsitu või aeg tundus tohutult venivat aga ma ei jõudnud ooteliinil oma järjekorda ära oodata.
Tegin kõne mobiilioperaatori äriklienditeenidnuse numbrile. Jälle ooteliinil. Seekord vast kõigest pool minutit. Telefoni SIM kaart sai suletud.
Järgmisena oleks tahtnud panka helistada. Panga ühtegi abiliini lühinumbrit aga peast ei teanud. Adminitraatoritel polnud ka ühtegi pangakaarti käepärast, mille pealt abiliini numbrit vaadata.
Kõne politsei numbrile 110. Tere ja rääkisin just juhtunu lühidalt ära. Palusin, et kas nad saaksid mind aidata ID kaardi kehtetuks tunnistamisel? Politsei kahjuks ei saa sellise küsimusega kuidagi kodaniku muudmoodi aidata, kui nad andsid mulle ID-kaardi abiliini telefoninumbri. Küsides, et kuidas ma peak edasi toimima sellises situatsioonis, siis ainus soovitus oli see, et tuleks jaoskonda minna ja avaldus kirjutada.
Kõne ID-kaardi abiliini lühinumbrile 1777. Selle numbri vastamist ootasin ma kõige kauem, sest ma ei teadnud enam peast ühtegi teist numbrit kuhu veel helistada. Kahe minuti jooksul ei vastanud mulle sealt keegi. Loobusin.
Vahepeal olid abivalmid ujula administraatorid välja otsinud panga kliendiinfo numbri. Järjekordsed paar minutit ooteliinil ootamist, sest kõik liinid olid parasjagu pidevalt hõivatud. Panga teenindus oli parim. Pakkusid ise kohe võimalust ka ID-kaart kehtetuks tunnistada, juhul kui ma seda veel teinud ei olnud ning pakkusid ka kohe võimalust peale pangakaartide sulgemist samas uued kaardid lasta valmistada. Järgmine nädal pidavat valmis saama.
Helistamistega sai selleks korraks ühelepoole. Piinlik lugu, aga kui telefon ära varastatakse, siis ei ole enam väga palju neid telefoninumbreid kuhu üldse oskaks helistada. Kõik numbrid on ju nimedega igapäevaselt mobiiltelefonis.
Järgmiseks sammud kesklinna politseijaokskonda. Kõige ajamahukam ettevõtmine. Kõigepealt elavas järjekorras, et üldse kellegi jutule saada, sest vastuvõtus olid järjekorras veel mõningad vene noormehed kes olid uurija juurde tulnud, kuid nad ei suutnud meenutada mis oli uurija nimi, kelle juurde nad tulema pidid.
Lõpuks sain teada kuhu ma minema pean, et avaldust kirjutada. Muidugi oli ka seal elav järjekord, sest avaldusi võttis vastu vaid üks tädi korraga. Järgmised 20 või rohkemgi minutit ootamist. Suu kuivas, sest poolteist kilomeetrit ujumist võttis vedeliku tasakaalu organismis natukene allapoole keskmist taset.
Avaldust sisestamas oli üks politseinik tädi, kes oli tegelikult väga tore ja sõbralik. Kui ta küsis, et kus mul selline kole lugu juhtus, ning teada saades, et vargus leidis aset KalevSPA’s, siis ta vaid vangutas pead ja avaldas imestust selle üle mis KalevSPA’s küll toimub. Väidetavalt pea iga nädal tuleb keegi neile avaladust kirjutama KalevSPA’s aset leidnud varguse kohta.
Panime üheskoos vabas vormis juhtunu kohta seletuse kirja, lugesime kadunud varanduse üles ning kinnitasin kirjapandu õigsust.
Uurisin selle kohta, et kuidas me nüüd selles olukorras edasi liigume? Avaldus on kirjutatud, aga mis nüüd edasi hakkab toimuma? Kas keegi hakkab nüüd sellega tegelema? Kas ma ise saan veel kuidagi kasulik olla või kaasa aidata millegiga?
Sisuliselt ma tõin politseile värsked jäljed aset leidnud varguse kohta ja lisaks jätsin nende käsutusse jälitusseadme mis asub suure tõenäosusega vastsete varaste valduses. Nende poolt oleks olnud tarvis vaid natukene initsiatiivi, et operatiivselt kahtlusalused kinni nabida.
Pättidel oli minu telefon. Nad on selle telefoniga mõne kohaliku mobiilioperaatori võrgus. Nad teevad selle telefoniga kõnesid. Piisaks vaid politseionude jaatavast sõnast, et paari minutiga välja uurida, kus mu telefon hetkel asub ning kellega ja millest mu telefoniga parasjagu räägitakse. See ei ole tänapäeval niiväga hi-tech ja rocket science. Politseionud ja tädid teavad seda väga hästi. Vaja on vaid piisavat huvi selle olukorra lahendamiseks.
Politseitädi vaatas mulle vaid tühajde silmadega otsa ning ütles: “Olgem ausad, enne homset ei toimu siin midagi. See avaldus läheb uurijale ja ehk ta homme vaatab seda”.
Siiski oli mul siiras huvi selle kohta, kes on see uurija kes minu avaldusega tegelema hakkab? Millal ma saan teada kes ja millal minu probleemiga tegelema hakkab? Mulle soovitati homme pealelõunat helistada, lootuses et ehk uurija on selleks ajaks jõudnud seda avaldust vaadata.
Kuna “minema jalutasid” ka autojuhiload ning auto tehniline pass, siis nende uuesti väljaandmiseks on vaja samuti võtta tõend politseist, et mu eelnevad dokumendid on varastatud. Millegipärast ei saanud seda avaldust aga kohe võtta. Selle avalduse jaoks paluti jällegi homme kesklinna politseijaoskonnast läbi astuda ja siis väidetavalt mulle vormistatakse see paber millega ARK’sse minna.
Täna sai uus telefoni SIM kaart hangitud. Jällegi natukene paberimajadust sellega. Telefon sai “musta nimekirja” pandud. Teoorias peaks mu endine telefon nüüdseks  olema kasutuskõlbmatu Eesti mobiilsidevõrkudes.
Homme tuleb veel:

1. silmaarsti juurde minna, et
1. lasta oma silmad üle kontrollida ja
2. uued prillid tellida.
2. Kodust pass üles otsida ja
3. kodakondsus- ja migratsiooniametist läbi käia, et
1. uus ID-kaart tellida.
2. ID-kaardi jaoks uus pilt teha?
4. Politseist avaladus võtta ja
5. Autoregistrikeskusse minna, et
1. uus auto tehniline pass saada ning
2. uued juhiload tellida.

Järgmine nädal peaks pangakaardi kätte saama. Järgmine nädal on kaks korda välismaal käimist ning ühe nedest kordadest oma autoga, mille tehnilist passi mul veel ei ole ning välisriiki kaasa võtma juhiload mida mul ei veel ei ole.
Tundub, et ma ei ole ainus.
Viide: Suurärimees Luik varastati ujulas paljaks
Viide: Majanduskriis on jõudnud ujula riidekappi

Mõned kommentaarid Õhtulehe artikli kommentaariumist.

19:07 03.01.2009
merilyn: inimesed te pole ise süüdi seal on järjepidevalt sama jama merilyn79@hot.ee
Minu eme ja isa käisid ka seal ujumas ja isa kapist varastati rahakotist raha ära. Sama moodi uks ei avanend kui isa ujumast tuli ja turvamees tegi ukse talle lahti. Isa ütles , et tema ei jätnud kindlasti ust lahti sest seinal oli silt vaadake et uks oleks kinni. Kui isa avastas et raha on läind läksid nad ujulasse tagasi ja neile öeldi et väärt asjad tuleb panna seifi , kui isa küsis kus see silt siin on et tuleb panna vastas tädi et oi ei tea koguaeg oli siin aga nüüd on kuskile kadund. Ei taha küll otse süüdistada aga turvamees tunduski isale kõige selle juures kõige kahtlasem vend. Kui ma direktorile helistasin ja isa asja uurisin ütles pr. evelyn mulle et eks tulge kohale ala kui tahate ja vaatame kaamerast aha ega riietusruumis ju kaamerat pole
Soovitan teil mitte väärtasjad koju jätta vaid hoopis mujale ujuma minna
Merilyn
--------------------------
20:01 03.01.2009
veekeskuse külastaja:
mul läks umbes kuu aega tagasi kapist telefon ja rahakotist raha. vähemalt dokumendid jäeti rahakotti alles. kirjutasin ka kaebekirja spa juhatajale, aga vastus oli selline, et ise olin süüdi kuna nemad ei vastuta kappi jäetud asjade eest. väga imelik tegelikult, kas peaks siis nt a la 2000 kroonised kingad ja jope basseini kõrvale kaasta võtma:S
-----------
Kontorisse tagasi jõudes mainisin juhtunut kolleegidele. Nädal või kaks olevat kellegi tuttava lapsel KalevSPA’st väidetavalt kapist kõik ära varastatud. Sealhulgas riided. Ühe kolleegi lapsel olevat alles hiljuti KalevSPA riietusruumi kapist mobiiltelefon varastatud. Uskumatu!