Laupäeva õhtu oli teatriõhtu. Etendus, mille toimumispaik oli üllatuslikult vaheldusrikas. Hariduse tänava vana Heinz Ungern-Sternberg’i lennukitehas Viljandis.
Mängupaik oli tõesti midagi natukene teistisugust, kui tavapäraselt teatrikülastajad vast on harjunud nägema. Eks ennegi ole suvelavastusi vanadel talukohtadel, küünides ja roheluses mängitud. Seekord oli ninas vinge tavotihais. Masinatehas nägi välja ja lõhnas nagu üks päris ehtne masinatehas üldse olla saab. Vanakooli masinatehas. Tänapäeval vist sellist mustust ja “retro” sisseseadet enam analoogset funktsiooni täitvatest asutustest ei leia.
Interjöri sõnadesse panna on tiba keeruline. Seda peab ise oma silmaga vaatama minema ja nägema.
Etenduse sisulise poole pealt väga sõna ei võtaks. Veel ei kvalifitseeru nii peenetundliseks kultuurikriitikuks, et sel teemal piuksuda. 
Ilma kavalehte ja varasemalt vendade Collyeri elulugudega tutvumata oli päris tükk aega hämming.
Kuna temaatika mind otseselt kuidagimoodi ei puudutanud, ega end sellega väga seotud olevat ei leidnud, siis väga erutavat muljet ei jätnud.
Nalja väga ei saanud, ühtegi tarkuseterva kõrva ei hakanud, kurb ei olnud, nutta ei saanud. Lennukitehas oli äge. Lavakujundus oli muljetavaldav. Mänguplatsile tugevad plusspunktid.
Kogujate nooruslik võttetrupp lõi etenduse valmimiseloost omakorda veebipäeviku ning YouTube videoklipi etenduse tutvustusega. Videoklipp on filmitud selle sama lennukitehase koridorides.
Viide: Vennad Collyerid Wikipedias
Viide: Lavastuse “Kogujad” päevik
Viide: UGALA - Kogujad
Kui vaatama lähete, siis pange soojalt riidesse. Käpikud kätte. Etenduse alguses on lennukitehase aknad lahti. Mis iseenesest oli väga lahe. Andis etendusele mõõdet juurde. Laupäev õhtul etendusele sõites näitas auto termomeeter +3’C sooja. Vaesed vanemad daamid, kes olid sinna tulnud “teatriskäimise kostüümidega”.
1 kommentaar:
hea algus
Postita kommentaar