Konsistents

Üks päev käisin perearsti juures ja üks teine päeva käisin toidpoes. Sellega vist väga ei üllata.

Küll aga oli neid kahes visiidis midagi äratuntavalt sarnast. Nimelt toodete toimeainete konsistents on seekord teemaks.

Vahel mu kolleegid üllatuvad, kui ma  tean kui palju piim maksab või millest viinerid koosnevad. Ühesõnaga, kui ma poes käin, siis ma ei vaata pakendi hinda vaid toote kilohinda ja kui on kahtlus, siis uurin, millest toode koosneb.

Perearsti juures käigust niipalju, et enne kui ma targemate abi läksin paluma, siis tegin vastavalt võimalustele olukorra niipalju omale selgeks, et perearst vaid kinnitas mu oletusi. Mul on igast udupeened ülipaksud füsioloogia raamatud olemas. Seal on enamvähem koduse majapidemise tarbeks selgitused olemas, kuidas inimene töötab ja millistest juppidest kokku käib.  Perearsti juures enam targemaks otseselt ei saanud.

Kuhu me perearstiga lõpuks välja jõudsime, oli ravisalvide konsistents. Ammu on räägitud kuulujutte, et perearstidel ja apteekritel on väike müügivõistlus, kus teatud ravimit piisavalt müües on võimalik lunastada puhksereis sooja päikese alla.

By default soovitati mulle pealemäärimiseks seda kraami, mille karbi pilt mulle kohe silmade ette tuli, sest seda on nii tänavatel kui televisioonis reklaamitud.  Kuna ma olin toote ja selle toimeainete sisaldusega tuttav, siis pakkusin välja kohe ühe alternatiivi, et miks mitte üht teist analoogset toodet kasutada? Arstitädi rääkis ausalt ära loo, et ega seal sisuliselt vahet polegi. Üks tootja lihtsalt reklaamib mingit toodet rohkem, kui konkurendil on sisuliselt sama toode oluliselt odavamalt saadaval. Tuleb vaid toimeainete sisaldust ja nende koguseid tootes uurida.

 
Nüüd poes käimisest. Pesupulber sai otsa. Üks tootja oli teinud pesupulbi pakendile sellise kujunduse, nagu EMT Diil oleks pesupulbit müüma hakanud.  Pakendi värvideks roheline, valge ja mustaga olid miskid joonistatud tegelased peal.

Mu enda “jalgadega hääletamise” väikene põhimõte on olnud see, et kui vähegi võimalik, siis kodumaiseid tootjaid toetada. Seegi kord uurisin, et kes küll sellist “säästupakendis” toodet pakub. Ülipisikeses kirjas peaaegu, et pakendi põhja alt saime teada, et tegemist on meie kodumaise Mayeriga. Kõrval riiulis olidki teised Mayeri tooted. Värvilistes pakendites ja pea kaks korda kallimad.
  Võtsime kõrvalt kaks korda kallima pesupulbri, samalt tootjalt ning hakkasime näpuga järge ajama, et mis sisaldub ühes ja mis teises pesupulbris?

Piinlik lugu, aga sõna sõnalt oli mõlemal pakil sama jutt. Sama ainete protsentuaalne sisaldus ja samad koostisained. Ainult üks suurtähtlühend oli erinev. Selline, millest polnud kuulnudki. Mitte, et need teised koostisained pakendil oleks sisuliselt midagi olulist teada andnud.

Kahtlus on, et Mayeri teeb Diili. Pakendavad täpselt sama toote odavamasse pakendisse ja müüvad kaks korda odavamalt. Hinnatundlikumale segmendile.

Kõrval oli noorpaar, kes päris kindlasti ei olnud nõus nii odavat kraami ostma.  Pigem nad arutlesid, kas võtta kõige kallimat või sellest natukene odavamat. Tegid veel isekeskis nalja, et niikuinii aru ei saa mis neil pesupulbritel vahet on.

Ühesõnaga kui sisulist vahet ei ole, siis milleks maksta rohkem? Või kui on sisuline vahe, siis miks seda kuidagi selgelt ei suudeta välja tuua?