Mulle meeldib see mõte, et maailm on kohati suhteliselt väikene. Neljapäeval poolest päevast läksin ära nädalavahetusele. Maale koeri toitma.
Ainult selle erisusega, et seekordne nädalavahetuseks maalesõitmine oli pealinnast 40km kaugusel. Pealinnaks oli seekord Berliin. Väga oluliselt ei olnud vahet kas Tallinnas astuda uksest välja, minna trammi peale ning siis bussijaamast bussi peale, raudteejaamast rongi peale või lennujaamast lennukile. Maale sõidule kulub peaaegu sama palju aega. Tallinnast Viljandisse või Tallinnast Berliini.
Nii siis oligi situatsioon kus pealelõunat teele asudes võis õhtusööki võtta juba 34 kraadises kuumuses. Berliinis olevat just eelmisel neljapäeval üks rekordiliselt kuum päev olnud.
Varem ei olnud Saksamaal käinud. Varem ei olnud Berliini näinud. Esimene õhtu kulus lihtsalt ootamatust kuumusest higisena linnaga tutvumiseks.
Moodne ja kultuuriliselt värviline. Isegi natukene liialt kaasaegne minu jaoks. Eks teda ole peale viimaseid suuremaid sõdasid hoolega üles ehitatud ja ega praegugi kraanad linnapildist ei puudunud. Mitte, et ma oleks Berliini “mitte”’st just vägapalju väljas käinud, aga ta ei jätnud nagu mingit erilist vapustavat muljet.
Multikultuurne suurlinn nagu suurlinnad ikka. Ainult, et ühtset kesklinna või keskust ei suutnud tuvastada. Kohalikud teadsid selle kohta lugusid rääkida, kuidas ajalooliselt iga äärelinn on oma keskust säilitanud ja nii ongi jäänud. Igal äärelinnal oma keskus ja kohalikele sellest piisab.
Linn linnaks, aga maal on igalpool hea. Olgu siis saksa- või eestimaa. Vanad tööriided selga ja maale koertele süüa viima. Ainult selle erisusega, et maal oli koerasid arvuliselt 40+ kes igaüks tahtis 500g krõbinaid pintslisse pista. Käisime kelgukoerte farmis abitöödel. See oli superlahe.
Saksakeelt rääkivad koerad, kes talviti käivad Rootsis kelgukoertena tööl ning veavad turiste mööda metsi. Suveks tulevad tagasi Saksamaale puhkama ja kosuma.
Ma vist teadlikult ei ole varem eluseeski niivõrd palju koeri korraga näinud. Nagu loomaaed.
Siberi huskyd, alaska malamuudid ja Greenlandi koerad (Grønlandshunden/Greenland Husky). Ma olen täiesti võlutud nendest kelgukoerte sinakas-valgetest silmadest. Täiesti müstilised.
Eks ta selline paras nunnumeetri värk on, aga mulle jubedalt meeldis see koerte kanseldamine. Sisuliselt tähendas see seda, et kogu see koerte armee tuli sööta, joota ja kasida. Selleks tulus praktiliselt terve 8 tunnine tööpäev.
Miks nii kaua?
Põhjus selles, et need koerad ei ela mitte üks teps neljakümnekesi pead-jalad koos karjas, vaid neid hoitakse kolme neljakesi puurides, kus omakorda on igalühes kuut.
Muidugi siis veel eraldi üliväikeste ja ülinunnude kutsikate toitmine, kes vaevu-vaevu oma jalgadel seisid ja täis kõhuga nagu väikesed pallid heina sees ringi veeresid.
Täis kõhuga ei jõudnud nad üldse enam oma jalgade peal liikuda. Käpad olid veel liialt nõrgad head paremat täis söönud keha kandmiseks.
Sööma lastakse korraga vaid üks kuni kaks puuritäit koeri korraga, sest kõik koerad millegipärast ei taha teps mitte omavahel väga hästi läbi saada. Kui nad kõik omavahel kokku lasta, siis oleks madistamist rohkem kui heas märulifilmis.
Sel ajal kui koerad lastakse puuridest välja aeda jooksma, hullama ja sööma, tuleb vahepeal puurid seest puhtaks kasida ja ära pesta. Tõeline loomatalitaja töö.
Söömise ajaks pannakse koerad veel omakorda kettidega kinni. Nautkene nagu vangilaagri värk, aga muudmoodi ei ole väidetavalt võimalik, sest vastasel juhul mõni dominantsem isend sööks väevõimuga lihtsalt ise kõigi teiste toidu ära. Koerte seas käib ikka kohutav olelusvõitlus ja toit on kindlasti üks igapäevasemaid intriigide allikaid.
Kui aega ja talitajaid rohkem käepärast juhtub olema, siis tahavad kõik koerad ka korralikult läbi kammimist. Neil on talviti ikka meeletu kasukas seljas ning vastu suve on parasjagu see aeg kui tuleb paks talvevammus maha ajada. Eks nad enamusest saavad ise omajõududega karvast lahti, kuid natukene tuleb ikka inimese poolt kaasa aidata ja viimasedki lahtised karvapuhmakad välja kammida.
Ühtepidi on neist kahju, et nad peavad puuris elama ja ainult päris külmal ja lumisel talvel saavad teha seda tööd milleks nad on loodud, kuid samas teistpidi on neist palju rõõmu kui sa lähed neid talitama ja nad kõik tahavad nii niiväga sinuga mängida ja sinu tähelepanu, et sa neid paitaks, patsutaks ja tegeleks nendega.
Nad on tegelikult väga sõbralikud koerad, kuigi alati nende silmavaade ei pruugi seda reeta.
Sõnuseletamatult lahe on koertega tegelemine. Kõige ohtlikum on vast teadmine, et see neljakümnepealine koertekasvandus sai alguse ühest väikesest nunnust koerast, kelle omanikel tekkis unistus maailm natukene paremaks muuta ning tegeleda ise just sellega mis neile kõige paremini meeldib. Koerarakendiga sõitmine läbi paksu lumise metsa. Selleks aga ainult ühest koerast ei piisanud ja nii ta läkski…
Mõned Berliini turistiklõpsud leiab siit.
See SonyEricsson C702 nüüd küll mingeid ulme hea kvaliteediga pilte ei tee. Millegipärast ei tahtnud GPS isegi piltidele koordinaate külge panna, kuigi GPS oli sisse lülitatud ning pildistamise ajal näitas satelliidi ikooni ekraani servas. Koju jõudes tuli ikkagi välja, et piltidele pole mingeid geograafilisi koordinaate lisatud. Nii fotoka menüüst, kui telefoni menüüst oli valitud, et GPS oleks pidevalt “Enabled” ning "Add position" kõigile fotodele "On". Võimalik, et ühe klõpsu tegemiseks ei tulnud GPS stand-by'st piisavalt kiiresti välja ega suutnud pildile asukohta lisada, selle ajaga kui ma juba kaamera aplikatsiooni sulgesin. Nokia N82'ga polnud sellist jama küll kunagi. Tegid klõpsu ära ja klõpsti olid pildil ka koordinaadid juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar