Tapke Bill ära, osa 2

Tapke Bill ära, osa kaks, sai ära vaadatud. Eelarvamused olid suured. Film kummutas eelarvamused. Lõpus tuli point välja ja jällegi oli see tunne/teema, et filmides on koguaeg samad probleemid mis mul igapäev. Just sama päeva hommikul proovisin selgitada sama asja mida selgitas Bill filmi lõpus. Vahet ei ole mida sa teed, lõpuks taandub kõik sinu isikuomadustele. Spidermani ja Supermani näide oli päris hea. Oleme ikka need kes oleme, ainult kasvatama endale sotsiaalset kesta ymber. Kes siis edukamalt, kes vähemedukalt. Teema haakub jällegi minu Marlboro mehe teemaga. Eilse õhtuga seoses tekkis igast mõtteid. Eriti just igasuguse Bitchimise teemal. Et kas on ikka vaja. Ja miks on vaja, kui yldse on vaja. Endiselt jäin uskuma, et on vaja. Vabanduseks tõin hotellihindade näite. Et miks toa hind on selline nagu ta on. Tunnised jooksud on just selliste mõtete jaoks sobilikud. Mida muud tarka joostes ikka teha. Tagasitulles Eigo ema küsis, et kas ma jooksen iga päev ymber viljandi järve. Üldjuhul kipub nii olema, et ikka näed samal trassil samasid inimesi korduvalt. Ja nii need kuulujutud tekivadki. Eelmisel õhtul tegelastes oli ka mingi naljakas arusaam linnainimestel tekkinud. Aga eks neid müüte peab ikka liikuma. Vanaema sünnipäeval jõudsin ka ära käia vahepeal. Kella 4st kella 6ni. Päris armas oli. „70 kartulat panin vao peale ja nyyd sügisel võtsin korvitäie üles” ja ei tea miks see ploom see aasta ei taha yldse valmis saada!?. Sellised teemad olid siis söögilauas seekord.