... käisin jooksmas ära. Nii vähe ongi õnneks vaja. Rohkem rahul annab olla. Juba minnes tuli päike välja ja raadiost tuli head musa. Selveri parkla oli nii ääreni täis, et ma pidin ebaviisakas olema. Sry. Ma ei tahtnud, ausalt. Inimesi oli palju. Autode järgi vaadates isegi veelgi rohkem. Möödujad küsisid, mis toimub!? Ma andsin neile adekvaatse vastuse.
Rada oli jämeda puurkoorelaastu kattega. Mõnus pehme ja kerge joosta. Aind et ootamatult lühike. Mingil hetkel mingi märgi juurest tahtsin edasi joosta, aga siis kaassportlane viimasel hetkel andis hüva nõu, et see ongi lõpp-peatus ja siis saab ainult sama teed tagasi minna. Ta tegelt polnud ka enne selle raja peal käinud.
Siis aga läks käest ära. Mõne sõna rääkisime veel juttu ja mõlemad hakkasid pressima. Tõmmasin pulsi üle 90% maximumist ja pressisin väikse edumaa sisse. Mingil hetkel hakkas raske hingamine kuklasse tulema. 95% maximumist. Hingamine on ikka kuklas. Mägi tuli. Pulss 97%. Enam eriti kiiremini ei tahtnud minna. Viimasel kilomeetril vaatasin, et no nalja pärast võiks vaadata palju pulss välja läheb. Enne finishit oli 102%. Ma vist ületasin ennast. Ta jäi umbes 15 meetrit maha. Juhuuu....
Tegin teise 4km ringi veel jahutuseks otsa. Rääkisin Adidase maaletoojatega tossuprobleemidest ja uutest mudelitest ning tegin igaks juhuks Footscani testi. Ei midagi uut. Ühesõnaga rohkem tore annab olla ühel õhtul. Ära minnes tuli raadiost jälle head tümmi ja päike oli õhtuselt madalal tallinna lahe kohal. Ülichill.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar