Käisin täna Vivaldiga õhtuses nõmme metsas jooksmas. Täpselt nii valjult, et linnulaulu kostis vahele. See oli midagi uut. Tund aega metsavahel klassikalise muusika saatel oli päris kosutav. Millegipärast tuli mulle silmade ette kohe ma ei tea kas Voonakeste vaikimise või Hannibali algusest see koht kus Agent Starling jooksis sügiseses metsas puuvillaste FBI dressidega ja taga mängis klassikaline muusika.
Kell on 22:22 ja ma pole veel jõudnud tänasest päevast puhata. Ma ei suuda seda aktsepterida, et päevad on nii lühikesed. Või ma lihtsalt ülejäänud aja oma päevast ei tegele omale meelepäraste asjadega.
1 kommentaar:
voonakeste vaikimine
Postita kommentaar