Väga tore tükk. Viimase vaatuse vaatasin silmad kinni. Lugu leidis aset kuskil määramata maal ja määramata ajal, ühes pimedate/mitte-nägijate koolis. Kõik näitlejad näitlesid, et nad on pimedad. Kuna ma ei tahtnud neist vägapalju ebavõrdsemas seisus olla, siis seega vaatasin kolmanda vaatuse silmad kinni. Huvitav kogemus tõesti. Teise vaatuse lõpu poole lasti ka saal korraks täitsa pimedaks ning peeti samal ajal dialoogi edasi, et anda vaatajale edasi tunnet mis mitte-nägijate seas valitseb. Karm ja samas lahe. Ma ühinen selle leeriga, kes arvavad, et taasesitatavat muusikat peab silmad kinni kuulama. Tabamaks rohkem detaile ja nüansse helipildis. Silmad kinni etendust vaadates muutus kogu saali helipilt hoopis detailsemaks ja ma hakkasin ümbritsevat hoopis detailsemalt kuulma ja tähele panema. Köhijaid ja nahistajaid oli päris palju. Talv ikkagi. Pole see meil kellegile kerge.
Üks pointidest mis ma etendusest välja lugesin pani mind kriitiliselt järele mõtlema selle üle kuidas ma ise igapäevaselt sandikopikate nimel end rikun. Kuna teemaks olid mitte nägevad inimesed, et mitte öelda pimedad, siis just enim rõhuti seekord sellele kui oluline oleks omada nägemistvõimet ja milline rikkus ja luksus on lihtsalt näha asju, värve, vorme. Mida iganes näha saab ja mida nägijad ei oskagi igapäevaselt võibolla piisavalt hinnata. Ettevaatust! Nüüd tuleb nutt ja hala. Ma ei saa öelda, et keegi sunnib mind istuma 10 tundi päevas arvutimonitori taga mille valmistamisaasta jääb sajandivahetuse kanti, kui isegi mitte varasemasse aega. Mille ekraanivärskendussagedus on tugevalt alla 100Hz kus isegi silmnähtavalt on näha kuidas ekraan väreleb. Keegi ei käse mul töötada ettevõttes mille üldine policy (reegel?) on mitte kasutada silma jaoks pehmemaid LCD-TFT monitore, sest need on kallid. Töökoha hind töötaja kohta väljub lubatud piiridest. Isegi siis kui allahanke korras LCD hind tuleks odavam CRT monitorist. Reegleid seavad inimesed kusagilt kaugelt välismaalt ja nemad ütlevad millal on sobiv aeg vanad rondid monitorid sobivamate vastu välja vahetada. Töökeskkonna spetsialist käib ja hindab olukorda. Kõikjalt on kuulda vaid nuttu ja hala, kuid tema võimuses on vaid teha ettekirjutsi, mille täitmine on soovituslik ning täideviimine ka seega mitte kohustuslik.
Ühesõnaga mul on kahju, et ma oma igapäevase toidupala väljateenimiseks pean ma kohuvtavalt oma silmi rikkuma, kuid samas on see ääretult motiveeriv minu jaoks kõvasti edasi rabeleda ja end sellest nõiaringist välja kasvatada, end piisavalt harida, et siis vast mingil hetkel jõuda sinnamaale kus osatakse ka töötajat ja töökeskkonda piisavalt väärtustada. Kuid selleks tuleb enesele piisavalt lisandväärtust anda, et üldse kuskil jutule võetaks. Minu jaoks kriitiliseks teeb aga asja see, et äkki siis pole juba liiga hilja. Ma ei usu, et poolpime magistrikraadiga infotehnoloog oleks midagi sellist kellena ma end tulevikus näeksin.
Siit edasi läks juba keeruliseks. Kust maalt tuleks teha järeleandmise oma tervise heaks? Ma ju võiks oma silmi hoida ja jonnida, et ma keeldun töötamast vana monitoriga, kuid ma kardan, et särasilmne poemüüja jätkuvalt ei soostu leivapätsi minu selgema silmavaate vastu vahetama. Kutsehaigused on kohutavad. Ja mind kohutas etenduse ajal mõte sellest kui ma peaksin sõltuma mingil ajahetkel nägemise abivahenditest nii palju, et ilma nendeta enam üldse ei saaks. See aasta sai veel suusatamas nii ära käidud, et spets suusaprille nägemise korrigeerimiseks ei pidanud ostma.
Õnneks ma veel näen. Küll uduselt ja häguselt ilma abivahenditeta, kuid ma proovin nautida seda mis mulle on antud ja kuniks on antud.
"Lõõmav pimedus" on taas Viljandis, et kõneleda valguse igatsusest, ime lootusest ja silmade avamisest. Ta puhastab meid. Ta räägib lihtsatest asjadest, aga ta teeb seda kirglikult. Võimsalt.” Peeter Tammearu
Viide: Lõõmav pimedus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar