Kuidas rasketes oludes suurt teatrimaja üleval pidada ning ühe õhtuga ühe saalitäie inimeste käest kolme etenduse raha kätte saada?
Viimased paar korda on minu repertuaari sattunud kahe vaheajaga etendused, mis võimaldavad saalitäiel publikumil korduvalt kibekiirelt puhveti poole tormata ning oma rahakotirauad valla päästa. Ma olen küllaltki kindel, et keskmiselt ühe inimese kohta kulutatakse puhvetis rohkem raha kui etenduse pilet maksis. Oleneb muidugi pileti hinnast, aga no 50-100 krooni nipet-näpet sodi peale hakkama panna pole ka sellises kohas mingi probleem. Teatrikohviku hinnad ikkagi. Seega kolme vaatuselise etendusega on võimalik külastajatelt topelt kui mitte isegi rohkem piletiraha täiesti märkamatult teatrimaja taskusse pista. Tegin tähelepaneku, et mõlemad vaheajal oli puhvet praktiliselt sama palju rahvastatud, ehk inimestel ikkagi oli sealt pidevalt midagi vaja. Jäätisekokteili, kohvi, salatit, shokolaadi, vett, konjakit või mida iganes suupistet.
Alguses mulle küll oponeeriti, et vaheajad on vajalikud lava kujunduse ümber paigutamiseks või uute dekoratsioonide asendamiseks, tegevuspaiga muutmiseks vm. Aga nagu tänane etendus näitas, siis kõik kolm vaatust olid praktiliselt sama kujundusega. Samas nagu tegevuspaigad ei muutunud esimese ja teise vaheaja vahel. See et kolmas vaatus toimus teises kohas kus eelnevad jäi mulle kui võhikule küll märkamatuks, kuna lavakujundus oli praktiliselt sama, kuid teadjamad oskasid välja lugeda, et see oli ikka hoopis teine ruum, kui eelnevates vaatustes olnud pimedatekooli suitsuruum.
Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et esimene vaatus sai nii ruttu ja ootamatult läbi, et rahvas ei osanud isegi plaksutada. Lihtsalt lasti laval tuled kustu ja saalis samal ajal tuled põlema.
1 kommentaar:
Ma ei tea, kuidas Ugalas kombeks, aga üldselt EI aplodeerita enne vaheajale minekut. Aplaus jäetakse ikka etenduse lõppu...
Või olen mina ainuke imelik?
Viimasel ajal on inimestel kahtlane isu igal pool plaksutada: kontserdisaalis igal suvalisel pikemal pausil (dirigendid on juba päris närviliseks muutunud... meelega väldivad mõjukamaid pause, sest saalis jõuab juba paar üksikut areldi plaksu kosta), vaatuse lõpus, enne vaheaega...
Teadupärast on tavaks, et aplodeeritakse enne lõppu VAID sel juhul, kui esitus on olnud tõepoolest erakordne ja hiilgav.
Mnjah... Ma nüüd ei teagi...
Kas ma ei oska õiglaselt hinnata suurepärast näitlejatööd või on teatrikülastajate arusaam etiketist tõeliselt maha käinud.
Samas, mõned meist käivad teatris ka teksades ja tumeda ülikonna üritustel pigem ööklubisse passiva top'i, miniseeliku (vabandust, 'vöö' oleks paslikum sõna) või ülipiduliku ballikleidiga. Olgu selgituseks märgitud, et tumeda ülikonna juurde sobib pärastlõunakleit, äärmisel juhul kostüüm.
Postita kommentaar