Tegelt on jällegi probleem selles, et ma ei ole meie kaubandusvõrgus näinud minule jalga sobivad jalasoojendajaid. Kõige suuremad on olnud 47 ja need ei veni mulle lihtsalt kinga peale.
Kogu meie elu seisneb imiteerimises. Minu idee oli kasutada suusatajate lähenemist, ehk laendada asi nii, et bahillid oled pealt võimalikult avatud, ehk et ma ei peaks neid väga suure jõuga kinga peale venitama. Tahtsin teha nii, et seestpoolt tuleb lapakas kataks jala pealse ning siis kinnituks väljapoole pika takjapael kinnitusega (Krõpsuga)
Ideaalis tuleb säärise osa veel mingist liibuvast materjalist mis korralikult ümber jala hoiaks.
Ideaalis peaks nad nii hea lõikega saama, et kuskilt eriti ei vesi ega tuul sisse tulla ei tohiks.
Materjaliks on hetkel kasutada üks rannakott, mille ma õmblustest lahti harutasin ning mis tundub suhteliselt vee ja tuulekindel olevat. Iseasi palju ta hingata suudab. Aga esialgne plaan ongi hea lõige välja töödata ning seejärel hea materjali leidmisel korralikud jalatsikatted valmis õmmelda. Leiaks nüüd vaid kuskilt ühe vana kalipso. Ma ei ole veel õmblusmasinaga õmmelnud, aga ma sismas tunnen, et ma saaks sellega vabalt hakkama. Kui juba naised seda suudavad, siis ei tohiks see väga keeruline olla. Iseasi kuidas need peenikesed nõelad ja õrnad masinad natukene tugevamale materialile vastu suudavad seista.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar