Kuigi seekord tulid siis inimesed suisa vabatahtlikult teatrisse vaatama seda kuidas laval näidatakse mismoodi tänapäeval enam muudmoodi perekeskel suhelda ei suudetagi kui ainult teleri ees jagades korraga tähelepanu nii lähedastele kui lähedaseks saanud seriaalikangelastele.
Üldiselt mulle see tükk ei istunud. Nimetaks seda pigem kui jant kahes vaatuses. Naljad olid labased, ei osanud isegi kusagil väga naerda. Pidevalt karjuti väljuhäälselt üksteise peale tähelepanu võitmiseks ning nagu otseselt mingit erilist ja huvitavat pointi ka etendusest välja ei tulnud. Lihtsalt tobe oli vaadata kuidas vähemalt kaks tundi aeti laval mingit jama, proovides sellega näidata kui naeruväärne ja tobe on see teleka ees üksteisest möödarääkimine kui pooli sõnu kuuled telekast ning pooli kõrvalistuja suust.
Positiivse poole pealt vast seda, et vähemalt hiljem suutis antud tükk natukene mõtteid tekitada. Nimelt tekkis mõte, et "Vaatamisväärsused on neile kes muidu ei näe" ja "MP3e mängijad on neile kes muidu ei kuule". Ma võiks julgelt öelda, et ma olen küllaga neid inimesi näinud kes istuvad teleka ees ning unistavad pildikastis kuvatavatest kaugetest maadest ning hirmsasti ihkavad neid kohti külastada. Giza püramiidid ja Pisa torn. Oh, saaks seal küll ka korra ära käia. Võibolla ma saan valesti aru, aga enamuses kipuvad vaatamisväärsusi taga ajama just need inimesed, kes võibolla ise kunagi teleka eest eemale ei astugi ning võibolla, et ei suudagi näha kõike seda imelist mis nende endi ümber pidevalt toimub. Tõenäoliselt on see minu usu probleem, kui ma ei taha väga hästi mõista neid kes pühapäevase päikesepaistelise päeva mugavalt teleri või arvuti ees veedavad ja omakeskis plaani peavad kuhu reisima võiks minna. Selle asemel, et kasvõi oma kodukohas natukene ringi vaadata ja ma päris kindlalt julgeks öelda, et ON mida vaadata ja seda märgatavalt lihtsamalt ja mugavamalt kui kaugete maade taha kiirkorras läbi lennuki ja bussiakna reisides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar