Julgus unistada

Tänaõhtune AIESEC'i Klapid Eest sarja loeng sarjast Loovus ja innovatsioon, teemal "Unistusest reaalsuseni" oli suurepärane üritus eelkõige tänu suurepärase ettekandjale, kelleks seekord oli suhtlemistreener ja koolitaja Liina Kolk. Liina rääkis asjadest nii nagu nad tegelikult on. Minu jaoks rääkis ta eelkõige hirmudest. Hirmudest mis meid kammitsevad ega lase meil loovalt mõelda ega vabalt unistada. Unistada ja teha seda mida me tõeliselt teha tahaksime. Oma ettekannet alustas ta rääkides ühest väikesest tüdrukust kelle juttu ei tahtnud keegi uskuda ning keda peeti sõna otses mõttes valetajaks. Ta rääkis teistele seda millest ta unistas. Kooli lõpukirjandit kirjutades kiitis õpetaja teda hea keelekasutuse ning korrektse grammatika eest, kuid sisu olevat liialt ebareaalne. Teemaks oli: "Kelleks tahan saada". Ma mäletan, et ma olen samal teemal kirjutanud kirjandit legendaarsele emakeele õpetajale Erika Rummelile. Ma ei mäleta mis ma hindeks sain. Mitte midagi katastroofiliselt halba kuid mäletan seda, et kirjandi alla oli punasega kirjutatud "Kas tõesti?". Tollal ma oma naiivsuses vist veel uskusin, et ma võin olla kasvõi baleriin kui ma seda väga-väga tahan. Asi on lihtsalt sellest kas see on tõesti see millest ma unistan ja kas ma seda ikka piisavalt tahan. Mitte midagi ei ole võimatut. Tuleb vaid osata tahta.
Liina jutuga üks ühele meenusid mulle Seth Godini Lilla lehma raamatust mõtteread kus Seth kirjeldab täpselt seda sama probleemi innovaatilisuse puudumisest ja inimeste hirmust isegi unistada, kuna juba lasteaias saad sa pahandada kui sa värviraamatus üle joonte värvid. See lihtsalt ei mahu piiridesse ja see on halb.
Noore "töölapsena" hakkan ka natukene otsapidi tunnetama seda maailma kus ettevõtte juhid on uute ideede ja muudatuste ees hirmust krampis ning kardavad ja väldivad kõik e seda mis võiks olemasolevat ja saavutatud edu vähekenegi kõigutada. Kalju Rüütli kirjutab täna samal teemal, kuidas ta omalajal jõudis järeldusele, et "meil on pakkide kaupa lolle poliitikuid keda tegelikult ei huvita ühiskonna edasiarendamine. Pigem huvitab neid enda arendamine selles ühiskonnas." Mitte küll erilise imestusena, kuid täpselt samu paralleele annab tõmmata ka Lennar Meri viimase intervjuuga Eesti Ekspressile, kus hr. Meri'l on juba häbi korrata oma põlist küsimust: "Mida me toodame?". Kui kõik samamoodi jätkub, siis tõesti enam mitte enamat kui pankrotte.
Sellised asjad teevad mind lihtsalt murelikuks.

Tegelikult oli Liina Kolgi loengus veel küllaldaselt huvitavaid ja elulisi näiteid ning teemasse haakuvaid näpunäiteid, kuid neid ma ei hakka siinkohal oma konspektist ümber kirjutama. Kuigi soovitus oli alati kõik oma ideed ning mõtted kiirelt üles kirjutada kuna hea idee ära kaotamine on juba väga suur kaotus. Vähemalt emotsioon sai osaliselt kirja.

Lisalugemist: Koolitaja ärgitab loovust otsima
Lisalugemist: LENNART MERI: KUULDUSED MINU SURMAST ON LIIALDATUD