pühapäev, 2. aprill 2006

Maastikurattasõit - selle eripärad ja võimalused

Käisin Tervex messi raames seminare kuulamas.

Eelregistreerimisega olin end kahele seminarile kirja pannud. Rohkematele lihtsalt ei saanud, kuna need olid juba kiiremate poolt täis registreeritud.

Esmalt rääkis Evald Pärni, teemal “Maastikurattasõit - selle eripärad ja võimalused”.

Evald Pärni on Eesti maastikurattavõistluste sarja üks alusepanijaid ja mägirattasõidu suuremaid eksperte. Või vähemalt nii teda reklaamiti korraldajate poolt välja. Vägagi muhe EJL juhatuse liige oli ta igastehes. Enne loengu algust tegi ta väheke taustauuringuid kuulajate osas ning soovis natukene teada saada kui kogenud kuulajaskond on kohale tulnud, et siis natukene plaanid oma ettekannet ning taset mis teemal asjadest rääkida. Mina, kui eeskujulikult esimeses reas istuja ütlesin kohe igaks juhuks kõva häälega ära, et ma hankisin oma esimese jalgratta alles sügisel ja ei tea mitte millestki mitte midagi. Selgus, et teisedki polnud väga kogenud. Paar üksikud venda olid nii 5-8 aastase maastikujalgratta kogemusega.

Millest siis juttu oli. Tegin natukene märkmeid, et hiljem ka natukene midagi mäletaks.

- Jälgi treeningplaani. Kui sa üldse plaanid natukene tõsisemalt maastikuratta sõitu võtta, siis pane omale treeningplaan paika ning ka järgi seda. Kui sa üldse kuhugi jõuda tahad, siis pead sa järjepidevalt ja mõistusega treenima.

- Põhi alla. Üks hullemaid asju mis olla saab, on ülientusiastlikud algajad. Nad
lihtsalt treenivad end üle. Enne hooaega vähemalt 1000km alla, et üldse esimesele maratonile minna. Vastasel juhul kui pole veel enne võistlusi trenni jõudnud, siis ikka väga rahulikult esimesi sõite võtta.

- Pulsoka motivatsioon. Ainukene ja kõige käepärasem moodus oma kehalist koormust jälgida on seda teha pulsomeetriga. Seega soovitus kõigile natukenegi rohkem treenijatele pulsomeeter muretseda ning treeningpäevikut pidada. Samuti on treeningpäaevik motiveeriva toimega. Kui ikka paar päeva tühjaks jääb, siis kohe peab rajale minema, sest tühjad lahtrid kalendris pole üldse ilusad vaadata.

- Treeni mõistuse ja südamega. Ära kunagi üle treeni. Tee pigem vähem aga mõnuga ja korralikult. Trenn peab olema fun. Ületreenimise tulemused ei ole mitte fun. Üldjuhul põhja tehes kunagi mitte üle 75% HRmax'i treenida.
Tihtilugu hakatakse ratast süüdistama, kui hooaja alguses pole üldse end liikuma saadud. Ratas ei ole milleski süüdi. Pigem on end liiga entusiastlikult juba enne hooaja algust ületreenitud. Põhja on liialt kõrge pulsiga tehtud.

- Kunagi ära treeni haigena. Alati ravi välja ka kõige väiksemgi haigusepisik. Need tagajärjed mis võivad haigena treenides tekkida on üldjuhul ikka kordades hullemad kui see haigus millega sa treeningule kippusid.

- Puhkus on ülioluline. Ideaalne oleks kui saaks kasvõi korra nädalas peale trenni massaaži. Veel parem kui massazi ja sauna. Veel veel parem kui saaks käia spordiklubis kus on massöör, saun ja jõusaal. Jõusaal sellepärast, et korra nädalas võiks natukene vähemalt ülakeha lihased üle vaadata ning jooksule ja rattasõidule natukene ujumist ja jõusaali ka peale teha.

- Tehnikatrenni alati kui võimalik. Rattavalitsemine tuleb ainult kogemustega. Minge ja turnige metsas. Minge mitmekesi, kuna üksi võib ennast või ratast lõhkuda. Evald teadis omast kogemusest rääkida kuidas ta korra omal ribi murdis üksinda metsas ning ei olnud mitte kerge tagasi koju sõita. Mitmekesi minnes saab ikka üksteist aidada ning on ka märgatavalt lõbusam. Alati võimalusel mitmekesi treenida. Grupiga minnes tekib alati natukene võistlusmomenti ning see on arengule ainult hea.

- Elioni top50 mehed treenivad kuni 6h järjest. Need on eraldi klass juba. Tavalisele harrastajale oleks väga hea kui jõuaks nädalavahetusega kuni 6 tundi sõita või vähemalt 150km. Ettekandes näidati paari treeningkava mis olid mõeldud siis just igapäevaselt tööl käivale inimesele, kel pole õhtul võibolla rohkem aega kui tund treenida.

- Toitumine. Natukene räägiti ka põgusalt toimumisest võistluste eel ja võistluste ajal. Minu jaoks ei midagi uut, kuna olen seda teemat eelnevalt põhjalikult uurinud, aga üldine soovitus nagu ikka, et kunagi ärge sööge enne võistluse ajal midagi sellist mida te pole varem söönud ning soovitavalt enne võistlust tuleks alustada juba natuke ette söömise ja joomisega. Pikema sõidu puhul alustada juba 3 päeva varem süsivesikurikaste toidude manustamisega, et hommikuks pasta, lõunaks pasta ja õhtuks pasta. Eesti 2-3 tunnised sõidud peaks 1.5L joogi ning paari energiabatooniga ära sõitma.

- Soojendus enne võistlust. Ülioluline enne starti alati kuivad riided selga panna. Võimalusel ära mine starti soojendust tehtud särgiga. Kaval oleks soojenduse ajal läbi sõita Stardist paar esimest kilomeetrit, et ära vaadata ummikute tekkimise ning muud ohu kohad. Kui juba nii kõva mees oled, et esimestega samas stardigrupis oled, siis vaata kuhu nemad lähevad. Nemad on eeltöö korralikult teinud ning kõik põõsatagused üle vaadanud, et kust otsem saab. Samuti uuri natukene finishit. Suuremad tõusid enne lõppu, et teaksid arvestada kuidas veel endast maksimum anda enne finsihit. Peale sõidu lõppu kindlasti kohe soojad riided selga. Müts pähe. Külmetumise oht kõige suurem. Isegi kui päike paistab ja tundub soe olevat. Keha on meeletult ära kurnatud ning energia kõik viimsenigi otsas ning keha vajab sooja. Võimalusel alustada ka kohe vaikselt vedeliku ning energia taastamist.

- Võistluse ajal alati kui on riski koht. Laskumised või muud tehniliselt keerulised kohad. Jookse need läbi! Stiilipunkte ei anta selle eest, kui sa meeletult hulljulgelt kuskil kaelamurdvast kohast alla tuled. Sa võid võita mõne sekundi kuid halvemalt juhul kaotada kogu oma järgneva hooaja. Lõhkuda ennast ja ratast ja mida kõike veel. Maailmameistrid ei riski kunagi sellistes kohtades. Neil on meistritiitel kaalul ning nad ei saa lubada oma hooaja rikkumist mingi tobeda hulljulgusega.

- Võistluse ajal pane kasvõi pulsokale äratus või meeldetuletus peale, et võiks iga poole tunni tagant süüa natukene. Joo alati, kui selleks rajal võimalus on. Jänul ei tohiks lasta tekkida. Siis on juba hilja.

Küsimuste - Vastuste voorus küsiti, et kas nurgas seisev Cannondale Scalpel on Evaldi enda ratas? Vastus oli edev. Tema nii raske rattaga ei sõida ;) Lihtsalt ei jõua. Pole nii tugev veel.

Peale seminari lõppu kurtsin natukene muret, et analoogseid üritusi võiks veelgi olla. Näiteks võiks hakata juba sügisel või talvel peale ning loengusarja raames pidada loenguid alates varustuse soetamisest, kuni täpsete toitumise ja treening nõuanneteni. Käia siis kõik maastikujalgratturi jaoks olulised teemad üksipulgi läbi ning sellega tõsta siis sõitjate teadlikust ning tuua veelgi rohkem inimesi rattaspordi juurde. Eesti Jalgrattaliidu poolest nemad igati toetaks sellist ettevõtmist. Mul oleks vaja vaid leida inimesed kes oleks sellistest loengutest huvitatud, organiseerida ruumid ning nemad omaltpoolt leiaks inimesed kes oleks nõus soovitud teemadel rääkima. Väidetavalt on meil päris palju häid treenereid kes oleks meeleldi nõus oma teadmisi jagama, kui oleks vaid piisavalt kuulajaid keda see asi huvitaks.

Kommentaare ei ole: