Stardinumber: 868
Distantsi läbimise aeg: 03:10:48
Koht üldarvestuses: 744
Koht vanuseklassis: 480
Punkte: 250
Energy Expenditure: 3111 kcal
Number of Heart Beats: 35988 beats
Average Heart Rate: 151 bpm
Maximum Heart Rate: 179 bpm
Sõidust võiks tagantjärgi rääkida ülivõrdes. Lihtsamalt öeldes, et kõik läks hästi ja ma olin meeldivalt üllatunud arukatest kaasvõistlejatest, sujuvast korraldusest, huvitavast rajast ja suurepärasest suveilmast.
Mulgi maratonil olin esmakordselt. Startisime 800-1000 stardikoridorist ning enne meid oli ikka päris pikk soolikas jalgrattureid. Kasutasin sõna Meie, kuna koos veel kahe töökaaslasega saime stardinumbrid kolmekesi 867, 868 ja 869. Koos registreerisime ja kõik olime ka esmakordselt rajal. Stardis ei hakanud üldse alguses trügimagi. Kokkuvõttes ei ole mingit vahet kas sa oled lõpus 600, 700 või 800. Lõputus lõpuprotokollis oled ikka vaid lihtsalt üks nimi. Seega läksin ilma ja meeleolu ja rada nautima.
Tõenäoliselt kohe alguses Tartu mäe peal lasin suht palju inimesi endast mööda, sest leidsin, et kohe alguses ei ole mõtet selles tohutus rahvasummas kangutama hakata ning muidu sõidan veel ennast kinni kui üldse kuhugi jõuan. Munakivi laskumine oli ettearvatult ummikut tekitav ja väga väga tolmune. Nii mõnigi suutis seal veel kukkuda ning sellega veelgi suuremaid ummikuid ja seisakuid tekitada. Selleks ajaks kui mina sinna laskumisele jõudsin, ootasid juba päris paljud millal saaks mäest alla laskuma hakata ning siis tigusammul liigiti üheskoos edasi. Selleks ajaks oli vast juba 7 minutit stardist möödunud.
Järgmine oodatav üllatusekoht oli minu jaoks see enne Loodit üle asfalt tagasipöörde teravnurk, kus jällegi olid ummikud ja tagumise otsa sõitjatel jäi kogemusest puudu, et seda ületee kitsast ja hüpliku rada rattaseljas läbida. Jällegi tuli vahelduva eduga lihtsalt teist taga seista ja oodata millal see trobikond eestpoolt liikuma hakkab. Selle koha peal ma juba tundsin, et oleks pidanud alguses natukene rohkem pingutama ja end mitte laskma 800+ grupiga keerulisematesse kohtadesse sattuda.
Esimene positiivne üllatus kaasvõistleja poolt oli see, kui peale Loodit üks vend sõitis minust pika ja lauge tõusu peal mööda ning ergutas "Tule, tule kaasa, ära jää maha" ehk siis ta oli nõus mind enda tuulde võtma ning mäest üles aitama. Ma olin väga meeldivalt üllatunud ning pressisin end tihedalt tema tagarattas end mäest üles. Enne seda oli muidugi mulle ka üks "kaan" kandadesse jäänud kes enam selle uue vedamise tempoga kaasa tulla ei jõudnud.
Süüa ja juua võtsin alles 34km teeninduspunktis ja peale seda muidugi kõht valutas sõidu lõpuni. Füüsilise pingutuse ajal tahket asja ikka eriti süüa ei taha. Isegi oma banaani-shokolaadi batooni ei jõudnud sõidu ajal ära süüa.
Holstre-Polli suusarajad olid suurest võistlusärevusest märgatavalt kergemini alistuvad kui nädal varem sama rada trennis läbides. Ka ergutajate hüüded aitasid paremini edasi.
Polli mägedes hakkas häirima asjaolu, et paljud võistlejad meeletult pidurdavad laskumistel. Ei julge riski võtta, et täiega mäest alla sõita. Mina oma suure kehamassiga tulin nagu kahurikuul mäest alla, aga paljud minust eespool laskujad pidurdasid laskumistel hoogu maha ning tahtsid korduvalt teepeal ootamatult ette jääda. Võibolla oli asi ka selles, et kuna teistele oli rada täiesti võõras, siis ei osatud teada mis võib järgmise kurvi taga olla. Üllatusin ka ise enda visuaalses mälus. Väga palju oli sellised kohtasid rajal kus ma mäletasin, et seal võis ohu kohta olla. Tihtilugu hüüatasin ka tagant tulijatele, et nad ette vaataksid.
Holstre krossiraja juurde jõudes oli meil juba tekkinud üks mõnus grupp kellega sai vahepeal juba naljagi visatud ja koos tõuse võetud. Krossirajametsa lõpu poole oli rajaääres üks poiss kes möödujate positsioone luges ning mulle kohusetundlikult 751 teatas. Siis tekkis küll auahne mõte 600 numbri sisse sõita ning peale asfalttee ületamist võtsin natukene tempo üles ja proovisin veelgi kohti parandma hakata. Jube tuul oli aga metsa ja põlluääres ning polnud see nii kerge midagi. Pressisin ja pressisin aga väga edasi ei liikunud. Järsku hüppas seljatant üks vend välja ja ütles ,et ta veab nüüd ise edasi, et las ma puhkan. Seljataha vaadates selgus, et mulle oli terve grupp rattureid mugavalt tuulde istutanud. Kui too vedaja rattur väsima hakkas ning hõikas, et tagantpoolt keegi uuesti vedama tuleks, siis keegi polnud nõus minema ning ei jäänudki muud üle kui astusin ise uuesti pulti ning võtsin eelmise vedaja oma seljataha puhkama. Niimoodi sai päris pikalt mindud kui kuskilt tulid veel kaks venda hirmsa hooga ning peale seda otsustasin selle grupi vedamisest loobuda ning kahe värske paugutajaga kaasa minna. Ülejäänud grupp jäigi peale seda maha tuulekätte piinlema. Kolmekesi läksime ikka pikalt nii, et pigedalt oli üle 32km/h rauas ja ikka hoogsalt pressisime paljudest mööda. No ja siis hakkas juhtuma see mis ikka edu korral tabab. Järsku hakkas mul esi hammakas ketti maha loopima. Sellest piisas, et kõik need kellest enne mööda saime, uuesti enda ette lasta. See vast oli ahastusse ajav. Just oli hea koostöö kaasratturitega ja siis selline ebaõnn. No ja siis muidugi jõudsime ka parasjagu sinna kohta kus meie rada sai kokku matkajate rajaga ja neid matkajaid oli ikka palju teepeal ees. Tuli hakata hoolega laveerima, et neist mööda pääseda. Korduvalt tuli hoogu maha pidurdada, sest minu jaoks teadma asjaoludel mõned lihtsalt vingerdasid teepeal.
Peale viimast teeninduspunki Sammulis olin aga täiesti matkajate seljataga kinni. Nii kui rada läks natukene kitsamaks ja raja äärde tulid suuremad kivid siis kõik olid sadulast maas ja jaluasid. Mul ei jäänudki muud üle, kui nendega kaasa jalutada, sest mööda lihtsalt ei mahtunud. Viimane põllu/heinamaa lõik oli karm. Polnud kellegile sappa ka võtta ja ainult kitsas rada läks keset heinamaad tugeva tuule käes. Siis ma muuga ei tegelenudki kui võideldes tuulega matkajatest rajakõrvalt mööda laveerimisega.
Lõpuks finishis olin nagu tolmuahv. Nägu, käed, jalad oli paksu tolmu korra all. Nägu aga eriti, sest vahelduva eduga higistades oli seda tolmu ikka näkku päris kõvasti kinni jäänud. Toit oli maitsev ja meeleolu ülev. Vaid tuul oli tiba külm, nii et tänaseni on nina vähe paks ja vahepeal ajab aevastama. Polnud kohe kuivi riideid ka võtta.
Pilt anonüümse fotograafi pooltwww.rattaklubi.ee pildigaleriist.
Viide: Mulgi maratoni pika raja lõpuprotokoll
Viide: Samal teemal kirjutab ka Triinu
Viide: 6. Mulgi maratoni teema velo.clubber.ee foorumis
Viide: Mulgi maratoni teema e-sport foorumis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar