Nüüd ma nägin oma silmaga ka ära kuidas jalgrattur lendab suurel kiirusel kõigepealt peaga vastu maad, seejärel õlaga vastu äärekivi, libiseb pikalt mööda asfalti nii, et ühe külje pealt on vaid punane liha näha ning põlve pealt vaatab vastu valge kont. Ratturi enda optimistlik diagnoos oli, et rangluu läks ja kondi ots on naha all.
Ma kardan, et see noor poiss ei elaks enam kui tal kiivrit poleks peas olnud. See kõik juhtus nii kiiresti ja otse minu nina all, et esimene mõte oli vaid rahu säilitada, kannatanuga kontakti saada ning 112 valida. Poisil oli suu verd ja süda püha viha täis, et selline asi juhtus.
See oli vaid üks vale väsimusest tingitud liigutus ning sellega tõmmati kriips peale kogu järgnevale hooajale kui mitte pikemale treening ja võistlusperioodile. Poiss oli lihtsalt joogipudelit tagasi korvi asetamas kui ta tähelepanematusest või enesekindlusest hoolimatult ühe käega üle väikse teejõnksu. Sellst piisas, et suurel kiirusel korraks juhitavus kaotada ning esiratas peale väikest vingerdamist raamiga risti keerata.
Hiljem oli kuulda, et treener olevat väga emotsionaalselt karjunud kannatanu peale, et selline õnnetus juhtuda sai. Meeskonnakaaslased loomulikult mõistsid omakeskis treeneri hukka.
Peale tänast päeva rajaääres MNT mehi vaadates tekkis küll kiusatus hea, kerge ja kiire asfaltineelaja hankida.
Ma ei tea kuidas ma Hansapanga jooksust viimati kirjutades leidsin, et registreerunud meeskondi oli kahesaja ringis, kuid nüüd Stamina kodulehte vaadates on näha, et viimati kolmapäevasel tervisejooksul käis kohal 498x5 inimest, mis on ikka päris tubli tulemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar