Pommiähvardus Reval Hotel Latvijas

Mul ei olnud veel õnneks või kahjuks enne sellist asja juhtunud, et ma ööbiks hotellis sel ajal kui hotellile pommiähvardus tehakse. Omamoodi uus ja huvitav kogemus jällegi. 26 korruselise hotelli tühjaks evakueerimine ja hiljem sealt pommi otsimine oleks vast igale endast lugupidavale pommi- ja hotellimeeskonnale hea väljakutse. Alguses kui ma kuulsin, et hotellist peaks hakkama vaikselt evakueeruma pidasin seda lihtsalt õppuseks. No ikka tehakse ja seda siiski kliendite turvalisuse huvides.

Kui sa oled aga pool tundi juba öösel +7'C ja jaheda tuule käes hotelli ees kükitanud koos ülejäänud mitme-mitmesaja inimesega siis hakkab see nali juba natukene lõdisemapanevalt tüütuks muutuma. Eks nõrgema närvikavaga ja rohkem oma und väärtustavad ning seiklustele vastuvõtmatumad võtsid taksod ning kimasid lähedalasuvatesse hotellidesse omale uut tuba reserveerima. Eks me ka vahtisime hotelli ümbruses tunnikese ning lootes, et küll see jama kohe ära lõppeb ja küll meid sisse tagasi lastakse. Lihtsalt tehakse maja korralikult tühjaks ja kõik on korras jälle. Hotellile oli aga tehtud päris pommiähvardus, mis tähendas seda, et kõik 26 korrust ja ma ei teagi mitusada tuba koos lisaruumidega tuli kõik üksipulgi läbi otsida. Alguses arvati, et no läheb kuni 4 tundi. Kogu hotelli ümbrus oli lintidega politseinike poolt ümberpiinatud ning tuletõrjautod ootasid kõikjal, veevõtuhüdrandid kanalisatsioonikaevudest välja kaevatuna ning valimis kõige hullemaks.
Selleks ajaks kui me hakkasime lähedalasuvatesse hotellidesse laekuma ning omalegi soojemat kohta otsima siis selgus see mis ikka, et kogu linna peale pole hotellides enam vabu kohti. Infoliikumine "kodu" hotelli poolt oli ka väga vaevaline, sest ma kujutan ette kui paljudel ööbijatel oli küsimus kuhu nad nüüd minema peavad ja mida tegema jne jne. Enamus lahkus ju oma tubadest särgiväel ja ilma oma maist vara kaasa vedamata. Ühesõnaga kiiremad uue ööbimise otsijad olid juba kõik ära majutatud ja meie oma väikese tagasihoidliku seltskonnaga enam kuhugi tubadesse ei mahtunud. Loomulikult olid ka teiste hotellide receptionid, baarid ja restoranid hädaabilisi täis ja kõik nutsid ning halasid, et neil pole kuhugi minna. Jagati vett, teed ja kohvi.

Aga ega eestlased papist pole. Loomulikult selle toreda ürituse peale maabuti ühte veel vähesesse baari-pubisse mis ka veel väga hilistel öötundidel avatud oli ning paariarvulised centiliitrid aitavad ka kõige koledamat ja külmemat ööd mööda saata. Kell sai juba 2AM hommikul. Pommiähvardusest oli möödas juba ligi 3.5 tundi ning ainus vastus mis me hotellist saime oli lohutav vastus, et kulub veel tund või poolteist, kuni hotell saab läbi otsitud. Kell saab juba 3. Me oleme juba pikemat aega ainukesed "Lauda" nimelises kohalikus 24h avatud "piimasaalis" ning hotell vastab vaid, et nad helistavad tagasi kui midagi selgub. Kell on juba neli läbi. Päike hakkab vaikselt tõusma ning poole viiest lastakse juba tänavavalgustus kustu, valgusfoorid pannakse tööle ning trollibussid alustavad oma tööpäeva. Enam ei jõua viskit ka juua. Uni hakkab vägisi silma tikkuma. Läheme välja ära ning seisame veel teiste vaprate ligi 50ne hotellikülastajaga kes pole alla andnund ning loodavad veel selle öö jooksul oma tuppa tagasi saada. Mustanahalised korvpallurid on kolmekesi roninud telefoniputkasse sooja, sest väljas puhub tõesti külm tuul. Vähemalt hoiab natukene ergana ning ei lase päris nokki kuskile baarilaua alla ära kukkuda. Mingil hetkel on juba näha, et pommikoerad jõuavad fuajeesse ning restorani. Keegi midagi ei tea mis toimub ja kaua veel võib. Aeg venib nagu aegluubis tatt. Külmas tulenevalt hakkab ka juba ninast aegapidi tatt välja tilkuma. Taskurätikud jäid ju tuppa.
Ühesõnaga, vahepeal toimus veel igast asju ja siis kuskil enne viite saime tagasi hotelli sisse ning "oma voodisse" magama. Küll see oli vast magus tunne. Viimasest voodist tõusmisest on selleks ajaks möödunud 22 tundi ning kõigi plaanide päraselt peaks äratus olema 3 tunni pärast. Lükkame SMS'i teel veel hommikust koosolekut tunni võrra edasi. Saab vähemalt 4 tundi magada. Piisavalt, nagu sõjaväes toimkonnas.

Huvitav kogu selle aktsiooni puhul on see, et kohalikus meedias see vist küll mingit kajastamist ei leidnud. Vähemalt järgmisel hommikul polnud kohalikud mitte midagi kuulnud ei sellest minu nähtud laopõlengust ega hotelli pommiähvardusest.