Testsõit trolliga tööle

Täna hommikul sadas vihma. Mitte just kõige meeldivam situatsioon jalgratturi jaoks. Lepingule on alla kirjutatud, viisakas on sõna pidada, järelikult peaks ikka hommikul kontorisse laekuma. Kui rattaga minna ei taha, siis tuleb teisi rohelisi võimalusi kasutada. Täna proovisin siis umbes üle aasta aja jällegi trolliga hommikul tööle sõita. Lähtekoht ja sihtkoht jällegi samad mis jalgrattatestis. Vahemaa 10 kilomeetrit. Seekord läbisin seda kõigepealt 100m joostes, sest ma pole hommikuti nii rikas, et järgmist trolli oodata. Trolliga sõites ning natukene jalutades. Kokku kulus aega mõni minut siia sinna täpselt sama palju kui rattaga sõites ehk siis umbes 35-40 minutit ja seda hommikul ajavahemikus mil astusin uksest välja 7:30-8:10 kui istusin juba kontoris lauataga, kohvitass ees.
Mis ma nägin trollis? Trolliinimesed on hommikuti tugevalt lehkavad püstijalu seisvad-magavad zombied kes vist mitte kunagi ei naerata ega pese end. Nüüd ma küll teen kellegile tõenäoliselt liiga, aga tõesti, hommikune niiskus ja rõskus oli surnud kassi aroomi pingi alt välja meelitanud ning kõigil olid ükskõiksed ja väga väsinud näod peas. Natukene oli nagu shokk tavapärase hommiku kõrval, kus astud toast välja, mõnikümmend minutit rahuliku privaatset autosõitu ning järgmisena juba astud sisse majja kus kõik, alates uksepeal turvamehest naeratavad, tervitavad rõõmsalt ning näevad elujõulised ja rõõmsad välja. Selline hommikune masendunud massis sõitmine tõmbab korraks justkui sellise tavapärase hommikupositiivsuse täitsa alla. Aga eks see ole ka paljuski inimesed endas kinni. Ühesõnaga mingil hetkel, klapid kõrvas Dagö Joonistatud meest kuulates hakkas trollisõit juba natukene romantiline tunduma. Udused aknad, elektrimootori vilin, kolksuga lahti lajatavad uksed ning väike vihmasabin aknataga. Tegelt oli päris chill. Inimesi oli huvitav vaadata. Millised pilgud vanematelt naisterahvastelt kui keegi nende nina alt istekoha napsab. Millised kriitilised sõnavõtud, kui troll on nii puupüsti täis, et uksest enam kogukamad korpulentsemad daamid sisse ei mahu. See on omaette huvitav ja vahetevahel täitsa vaatamist väärt. Ja seda kõike 25 minuti jooksul 10 krooni eest.
Ühesõnaga, midagi head ühistranspordi või pigem trolliliikluse kohta küll öelda ei saa. Jalgrattaga tööle tulemise asemel tundub trollisõit kuidagi turvalisem, rahulikum, rohkem oma mulli sees kohale loksumine. Jääb aega omi mõtteid mõlgutada. Rattasõit seevastu paneb sind siiski juba hommikul vara päris pingsalt jälgima, et keegi sulle kuskilt küljelt või tagant, sisse või otsa ei sõidaks. Väsitaks justkui rohkem, kuid nägemata jäävad hommikused mossitajad ning positiivne meelestatus peaks märgatavalt tugevamana püsima kuni kontorini. Praeguse seisuga kahe testitud rohelise töölejõudmise võimaluse vahel kalduks kaalukauss jalgratta poole. Ise oma väikeste väetide jalgadega väntamine annab tagasi rohkem positiivset energiat kui seda trollis loksumine teeb, ning just positiivne meelestatud on minu jaoks oluline.