See ei ole üldse mõeldud nutu ega halana, aga üks naljakas vaatepilt oli täna see, kui ma peale tööd kella 19 paiku bussiga kodu poole sõitsin ja suurest väsimusest ning pingutusest silmi lahti hoida ikkagi "nokki ära" vajusin, ehk maakeeli magama jäin. Õnn, et just vahetult enne minu peatust mul kotis telefon helises ning ma silmad lahti sain. Kui ma aga püsti tõusin, et oma peatuses maha minna, nägin ma midagi sellist mida ma varem pole näinud. Kõik peale bussijuhi magasid bussis.
Ma üldse ei imesta selle üle, et meil eelmine nädal miski minister peale tööd koju sõites rooli taga lihtsalt magama jäi. Täiesti uskumatu kui raske on õhtupoolikutel silmi lahti hoida.
Mul endal on tegelt teada tuntud oht, et ma ei tohi kunagi peale tööd kodus istuma jääda, sest siis ma jään nii magama, et ma ise ka ei saa aru ja see on kohutavalt hirmutav, kui sa üks hetk avastad et Oh fck, väljas on juba pime. Raske koht on see kui lõunasöögist on 5-6 tundi möödas ja koju jõudes tahaks hirmsasti midagi süüa, aga seedimiseks aega pole, kuna nii kui enne trenni sööki seedima jääd siis kohe magad ka. Ja mul on kahtlus, et enne trenni magades leiba luusse laskmine ei ole kõige parem tegevus kuna ma kahtlustan, et ma lähen nii hiberneitti/talveunne, et isegi seedimine jääb vahepeal seisma. Pärast on ikka imelik tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar