Pöidlad püsti rada. Nagu välismaale oleks sattunud. Hoopis teine ooper kui siiamaani kõik teised Elioni etapid on olnud. Supertehniline juurikate peal, tihedalt puude vahel mäest üles ja alla nikerdamine. See hakkab juba maastikujalgrattavõistluse poole kiskuma.
Edit: Nüüd ka tulemused teada.
Koht üldarvestuses: 445
Stardinumber: 610
Nimi: Ojamaa Oliver
Lõpuaeg: 2:56:33.9
Vanuseklass: M21
Koht vanuseklassis: 297
Ühe korra vist olen varem 444 koha peale sõitnud, seega ei saaks öelda, et kõige parem koht Elioni sarjas siiani. Veider on see, et võtsin ise sõitu väga vabalt kuna viimane etapp käsil ja kokkuvõttes lähevad arvesse vaid neli parimat tulemust seitsmest.
Oleks on olematu, aga oleks teadnud, et ma nii eesotsas olen, oleks ju võinud mõne koha veel ettepoole pingutada.
Rattasport oli kesklinna inimestele vaatamiseks toodud ning jällegi sai läbitud nii linnaparke, sõidetud nii üles kui alla treppidest ja Tarvase juures said kõik vähegi mäed üle mõõdetud. Pealtvaatajaid oli ikka päris omajagu raja äärde kogunenud. Hirmus paljud olid rajaääres omale digipeegleid kaela riputanud. Hoolsasti tulistati.
Linnaosast jäi häirima vaid üks tüütult järsk tõus kust ma ei usu, et keegi oleks võimeline jalgrattaga üles sõitma, sest mul oli tõsiseid raskusi sealt isegi jalgsi üles saamisega.
Mets oli libe. Kohe tõsiselt libe. Kukkusin mina korra ja kukkusid ka teised minu ees, taga ja kõrval kümneid kordi veelgi. Nii häid laskumisi kui sellel rajal pole küll vist kuskil mujal sellises koguses näinud. See nõudis ikka tõsist pingutust, et juurikaid täis järsakust tihedalt puude vahelt alla saada nii et jalga maha ei pane. Puujuurikatel on see tobe omadus, et kui sa nende peale pooleldi viltu satud, siis nad käituvad kui luiväljak. Siuh, ja sa oled juurika pealt maha libisenud. Koos sellega kaob ka tasakaal ja ratas sinu alt. Alati lihtsalt ei olnud võimalik 90' risti juurikatele peale sõita ja eks seetõttu oli ka nii tohutus koguses libastumisi ja kukkumisi.
Kui esimene ring sai veel natukene ummikutes passitud ja mäe otsas oodatud kuidas ükshaaval tigusammul laskumisi võeti, siis teine ring läks juba nii ludinal, et ei saanud arugi kui juba lõpusirge ees oli.
Ma kahtlustan, et isegi Haanjas ei pidanud nii palju tõuse jalgsi võtma kui seekord Rakveres. Libedad kivid ja/või pehme pinnas muutis tihti tigusammul üles ronimise küllaltki mõtetuks ning kiirem ja turvasisem oli lihtsalt ratas käekõrval mäest üles joosta. Lisaks selle linna järsakule oli väga meeldejääv ka üks suusamäe tõus kus otse jalgrattaraja kõrval jooksis suusatõstuk. Teisel ringil proovis üks võimekas rattur ka sealt ratta seljas üles saada kuid umbes kolmveerand mäe peal oli sunnitud ka tema alla vanduma. 
Korralduse koha pealt tundus kõik super olema. Poolteist tundi varem kohale jõudes oli parkimiskoha leidmine suhteliselt valutu ning hiljem maitses ka supp ning saiake väga hea.
Läks õnneks, et sõidu ajal vihma ei sadanud, sest pärast proovides ratast pesema minna, olid rattapesuks mõeldud vaid kaks tuletõrjevoolikut. Järjekord küll seekord väga pikk seal ei olnud, kuid siiski ma ei jõudnud seda ära oodata kuni minu kord oleks kätte jõudnud.
Rakvere oli kindlasti üks huvitavamaid Elioni sarja sõite sel aastal.
Viide: Rakvere raja kaart
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar