66. Rabajooks

Pidin hommikul ikka ränka vaeva nägema, et toast välja saada. Proovisin hea ja proovisin kurjaga. Mitte üks teps ei tõmmanud välja vihma ja tuule kätte.

Kuna kella 9ks oli äratus pandud ja puder juba potis kees, siis oleks ka väga piinlik olnud peale ärkamist ja hommikuputru jälle tagasi sooja teki alla magama minna, seda enam, et nii ülla eesmärgi nagu 66. Rabajooksust osavõtmise asemel hoopis soojas voodis vedeleda.

Ma ei ole kindel, et kas päris esmakordselt, aga vähemalt esimest korda ma teadvustasin endale, et ma olen natukne muinaseestlaste moodi Taara usku. Vist oli Taara usk selle nimi kui inimesed uskusid, et asjadel on hing.
Mitte ükski võim ei tahtnud toast välja ajada kuni ma vaatasin riidepuul rippuvaid jooksuriideid, kiledresse, sooja aluspesu, fliise ja kõike seda atripuutikat mis peaks mind mistahes ilmastiku eest kaitsma. Mul hakkas lausa kahju, et nad seal niimoodi nukralt rippuma peavad.
Nii nagu autodele meeldib sõita, tahavad ju jooksukiled just vihmaga õue, sest selleks nad ju loodud ongi. Windstopper püksid lausa ootavad, et saaks märja ja tuule käes mööda metsi lipata. Võrgust aluspesu tunneb suurimat headmeelt kui ta saab riidepuu pealt maha ning annab endast parimat, et väljas külma käest mul keha kuiv ja soe oleks.

Ma lihtsalt ei saanud neid sinna niimoodi rippuma jätta. Pealegi ma tean, et mu maastikujalgrattale meeldib hirmsasti poris ja metsas sõita sest ta on ju täpselt selle jaoks loodud. Piin oleks teda toas kinni hoida.

Sellise psyco mõttekäigu peale ma siis end vihmasajus jalgrattasadulasse vedasingi ja Kalda tänava ladude poole suuna võtsin. Loomulikult kui ma kohale jõudsin oli püksitagumik ja pool selga läbimärg ning porine. Kes siis porilaudu raatsib osta?

Jooks ise oli fun nagu väikesed jooksud ikka. Üldjuhul ju tuleva sellise ilmaga jooksma vaid siiski üdini positiivsed ja entusiastlikud inimesed. Seega on kogu ürituse aura natukene eriline. Kohal olid vaid need kes ei vingu et ilm on halb ja sokk on märg.

Kui enne oli niisama vihma sadanud, siis jooksu ajal sai ikka täitsa padukat. Vist ei jäänud ühtegi kuiva kohta kehal. Prillidega jooksmine on vihmase ilmaga siiski päris tricky ettevõtmine. Õhuniiskus on niivõrd suur, et näost välja õhkuv soojus ajab prillid uduseks, ning ümbritsev kõrge õhuniiskus omakorda ei aita kuidagi kaasa, et see udu sealt ära kaoks. Vahepeal jooksingi nagu siilike udus kuna lihtsalt prillid läksid koguaeg lootusetult uduseks. Lõpuks loobusin neist üldse ja läksin edasi ilma. Väga selgelt ei näinud, aga parem ikka kui selgelt läbi udu vaadata.

Ja kunas vihm järgi jääb? Ikka täpselt siis kui mina lõpetan. Nii kui finisheerisin jäi vihm järgi, päike tuli välja ning taevas läks siniseks.

Viide: ETP Grupp - 66. Rabajooks