Reede õhtu oli see tore aeg kui vihma tuli taevast kui ämbritega ning teel olles oli tunne, nagu sõidaks tuuletunnelis. Ainult, et millegipärast on see tuul koguaeg küljepealt. Üle pika aja vägagi ekstreemne kogemus.
Ma usun, et teede ehitajad ideaalis ehitavad teid niimoodi, et sealt vesi vabatahtlikult ära voolaks, kuid reaalsus kipub see olema, et teed on nii rööbastesse sõidetud, et lihtsalt piki teed jooksevad suured jõed. Proovid küll "soonest väljas" kõrgema ja kuivema koha peal sõita, aga vahel satud ikka vee peale liuglema ning kui tuul ka veel tugevalt tõukab, siis on küll tunne, et kohe on spinn ja viuh.
Kui ma üldjuhul kipun arvama, et kõik mis ei ole hädavajalik on üleliigne, siis sellise ilma jaoks oleks küll vähemalt kaks tonni kaaluv sõiduauto marjaks ära kulunud.
Pildil on üks paljudest sel õhtul kraavi sõitnud autodest keda parasjagu puksiir ära veab. Sellised puksiire oli reede õhtul Tallinn-Tartu maantel mitmeid.
Allpool oleva pildiga tahan väljendada seda kuivõrd ma universaalkerega autosid armastan. Ma lihtsalt ei tahtnud sellise meeletu tormiga ratast katusele panna ning lisaks jalgrattale mahub vabalt nädalavahetuse jagu kõikvõimaliku kola autosse. Talve saabudes ootan huviga kuidas 190cm suusad ära mahuvad, sest seda ma juba tean, et kolme inimese lumelauavarustus koos kolme inimesega mahub ilusasti autosse ära ka ilma suusaboksi kasutusele võtmata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar