... hakkavad otsa lõppema. Nädalavahetused on vist ainukene aeg kui ma päevavalgust/päikesevalgust näen. Tundub, et see mõjutab väga oluliselt igapäevast enesetunnet.
Eelmine nädalavahetus oli niivõrd tore, et ma ei kirjutanud sellest sõnagi. Lihtsalt ei leidnud sõnu. Niisama pilte ka ei hakanud panema. Kõik oli hirmus ülivõrdes, sest ma sain praktiliselt terve laupäevase päeva koeraga õues ringi kolada ja nii palju ringi matkata kui vähegi jalad kandsid.
Tänase päevaga oli umbes analoogne lugu, et esimest korda ma ei tea üle mitme aja oli näha korraks sinist taevast ning lihtsalt päevavalguses metsas liikumine annab niivõrd palju uut energiat, et see on täitsa uskumatu.
Ülivõimete kadumisest niipalju, et hirmus allaandja tunne tuleb peale kui hommikul pimedas tööle minna, peale tööd juba pimedas uuesti õhtukooli ning siis juba täitsa-täitsa öö-kottpimedast koolist rampväsinuna koju jõudes tõdeda, et sa oled niivõrd koleväsinud ning järgmisteks koolipäevadeks enam üldse midagi ette ei jõua valmistada. Niimoodi need nädalad lähevadki. Alles oli esmaspäev, vahepealseid päevi praktiliselt ei mäletagi sest nad kaovad ei tea kuhu ning igal õhtul annad lubaduse, et nädalavahetusel vaatan neid asju mida nädal sees teha ei jõudnud justkui ise ennast pettes, et nädalavahetusel oleks rohkem huvi ja aega kõige selle jamaga tegeleda mis nädala sees piisavalt prioriteetseks ei klassifitseerunud.
Üha enam ma hakkan imestusega nende inimeste poole vaatama kes jõuavad kaheksast viieni tööl käia ning samal ajal täiskoormusega 20AP semestris õppida. Mul hakkab see ülivõime vist vaikselt ära kaduma. Tööjuures on tööasjad mis võtavad kogu aja. Koolis on loengud mis nõuaksid tähelepaneliku kuulamist kuid oh nuttu ja hala, aga ei jõua õhtuti enam väga pühendunult kuulata mida monotoonselt proovitakse loengus rääkida ja pärast ongi nii, et mõtled ja mõtled, aga hästi ei meenu mida räägiti. Kohal justkui käisid ja kuulasid, aga külge nagu midagi ei jäänud. Seda enam, et igaks päevaks on uued ained ning igas aines eeldatakse, et sa järgmiseks korraks juba midagi natukene oleksid ette valmistanud või valmis meisterdanud.
Positiivse poole pealt aga seda, et väljas on soe ning pinnas pehme, mis teeb metsajooksu endiselt vägagi nauditavaks. Täna pühapäeval oli üllatavalt tore Trummis näha niivõrd rohket harrastus-sportlaskonda. Kõrvuti jooksjad, kepikõndijad, muidukõndijad, koerajalutajad, muidujalutajad ning isegi rullsuusatajad, suusakeppidega jooksjad ja jalgrattur Mart.
Inimesed vajavad selliseid piirkondi kus rahulikult muust mürast eemal natukene puudevahel jalutada ja sportida. Kahjuks küll osad üliurbaniseerunud kodanikud ei mõista seda täielikult ning proovivad oma urbaniseerunud mootorsõidukitega jalgsiliikujate territooriumile trügida.
Kunagi ma kirjutasin Trepi tänava teetakistusest mis paari päevaga teelt kadus. Täna ta jäi mulle lihtsalt jälle ette kuna ta hakkas metsaall oma erksa värvi tõttu hästi silma. See pidi vast hirmus jõud olema mis selle kollase betoonsamba sealt ülevalt teepiirdega piiratud teelt alla lennutas või veeretas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar