Täna puutusin kokku sellise huvitava nähtusega nagu jonniv koer. Võibolla jonnima ei ole koera kohta õige öelda, sest koer ei tea vast midagi jonnimisest.
Spetsialistide juhendamisel võtsin omale sotsiaalse ülesande ühte natukene siiani täiesti kasvatamata ja väga isepäist koera natukene kasvatada ning igal vabal hetkel temaga natukene tegeleda. Mul on lihtsalt kahju koertest kes on võetud lihtsalt selleks, et koera omada ning mitte temaga piisavalt tegeleda.
Mitte, et ma ise temaga väga palju saaksin koos olla, aga niipalju kui ma nädalavahetusi "maale" satun, siis tuleb ikka alati midagi lõbusat koos ette võtta.
Siiamaani on koguaeg tore olnud, aga täna tuli "jonn". Olime juba ligi tunni ilusasti jalutanud kui ühtäkki koer ei viitsinud enam edasi tulla. Vahepeal jälle vähe tuli ka siis jälle jäi seisma, istus maha (Tubli, sest ma olen proovinud õpetada, et kui seisma jääme, siis tuleb peremehe kõrvale istuma jääda) ja enam edasi ei tule. Kui meelitada ja natukene rihmast sikutada, siis istub tagumik maas, vaatab altkulmu ja sikutab vastu.
Raamatutarkusest teadsin varem niipalju, et kogu koeraga tegelemine peab koera jaoks ülimalt fun olema ja kõik peab läbi mängu käima, aga siis sai mõistus otsa, et mismoodi ma peaksin vastupuiklevat koera ahvatlema edasi kõndima.
Kui ise ei oska, siis tea vähemalt kelle käest küsida. Minu õnn, et mul on telefonis koertetreeneri/koolitaja number. Ise küll koertekoolis käia ei jõua, aga omal käel treenides kuluvad õpetussõnad marjaks ära.
Nii saingi teada, et selline "jonn" on koera jaoks umbes sama mida teevad õpilased koolis uue õpetajaga. Nad proovivad piire. Kas jäävad peale nemad või õpetaja. Koeraga sama lugu. Kuna ma olin temaga alles kolmandal jalutuskäigul üldse, siis oli tal vast paras aeg proovida kes kelle sõna hakkab edaspidi kuulama.
Eks tal mingi aeg oli tore olnud ja vähe hakkas tüdinema ning proovis jõudu katsuma hakata. Õpetussõnad mis mina sain, soovitasid koerale mitte järgi anda. Koer peab aru saama kes on peremees ja mingit vägikaikavedu ei hakka tulevikus toimuma. Väljend "võta kratist/turjast kinni ja vea teda edasi" tundus esialgu natukene vägivaldne kuid kui ilusa sõnaga meelitamine ei aita, ega siis loom muidu aru ei saa kui natukene jõudu näidata. Sellist käitumist olevat ka varem koertekoolis ette tulnud ning midagi eriskummalist selles ei olevat.
Tsitaat koerefoorumist: Kuna koeral puudub arusaamine moraalinormidest, võtab ta elu täpselt sellisena, nagu sa seda talle pakud. Ja ta ei tule tänama mitte ühegi ohvri eest. Tema jaoks asjad iseenesest mõistetavalt nii käivadki.
Tulemuseks oli see, et ma sain ühe rebelliva 30-40 kilo kaaluva "löön sulle hambad jalga" ründekoera.
Naha sai ikka päris märjaks kui natukene aega irevil hammastega looma taltsutades tema rünnete eest kaitset otsides ning samas püüdes olukorra üle kontrolli saavutada ning mitte lasta koeral end jonni ja sõnakuulmatuse eest hammastega kaitsta.
Peale väikest jõuvahekordade selgitamist oli koer ilusasti nõus jalutuskäiku jätkama ning ega maiustuski hea käitumise eest saamata jäänud.
Ma nüüd ei teagi mida ma valesti tegin, aga vähemalt peale seda adrenaliini tekitavat vahejuhtumist oli küll koer edasi väga sõber ja justkui hirmus õnnelik kui lõpuks koju tagasi saime.
Nüüd mõni aeg hiljem proovides uuesti natukene kõndida on tulemuseks see, et koer kõnnib rahulikult kõrval. Aegajalt "peremehega" silmsidet otsides ning seisma jäädes istub sõnagi lausumata maha.
Peaaegu samal teemal: BOKSERIPESA :: Näita teemat - Jonn
Teemakohane viide: BOKSERIPESA :: Kuidas õpetada kõrvalkäimist
Ükskord sain päris kõvasti pureda. Aga mitte selle koera käest kes täna peategelaseks oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar