Kasvukõver

Nagu ma varem eelnevas postituses mainisin, sai nädalavahetusel vanaema-vanaisa juures käidud. Kõige muu laheda kõrval olid alles ka aastate jooksul uksepiidale hariliku pliiatsiga tõmmatud joonekesed koos kuupäeva ning pikkusega sentimeetrites. Alati kui jutuks tuli, et oi oi kui suureks sa meil kasvanud oled, siis ei saanud ju seda silmajärgi vanemate inimeste mõõtmist usaldada ning alati tuli külla minnes end ikka mõõdulindiga ära mõõta ja vaadata kas subjektiivne arvamus ka vett peab.

Tänapäeva lastel on uksepiitade asemel Excelid ja muud tabelarvutuse programmid kuhu mugavalt saab oma pikkuse ja kuupäeva ära märkida. Ajaloo huvides kandsin minagi uksepiidalt mõõtetulemused kompuutrisse ning genereerisin kiirelt graafiku.

Mõõtetulemused on uksepiidale märgitud alates vanusest 12 aastat ning viimane mõõtmine on olnud 17 aastaselt ning omateada ma enam eriti oluliselt peale seda pikkuses kasvanud ei ole. Nagu graafikult näha, hakkas kasvu päris jõudsalt viskama kuskil 13 aastaselt ja 17-18 aastaselt oli füüsiliselt peaaegu, et täiskasvanu valmis. Mõistus tuleb ikka kõva viivitusega järgi.
Kaalu kohta kahjuks sellest ajajärgust andmed puuduvad. 2001 läksin sõjaväkke, siis seal mõõdeti pikkuseks 197cm ja kaaluks 104kg. Aga see nende 197 vist vähe luiskas, sest peale sõjaväge pole ma ametlikes dokumentides enam kunagi nii pikk olnud. 190cm oli juba see piir, millest piisas, et sööklas topelt portsjon saada. See vast tingis ka seda, et kaitseväest lahkudes oli 104st kilost 107 saanud.

Edaspidi lähen vaid vanaks ja krimpsu. Aga selle graafiku ma joonistan kunagi hiljem.