Nägin elusaid tulnukaid. Täiesti teiselt planeedilt. Õigemini pean silmas Rasmus Merivoo "Tulnuka" filmi tegelasi. Täna just kohtasin neid. Elusastpeast. Võiks suisa öelda, et ma elasin kui filmis, sest see kõik oli nii ehe.
Ma ei puutu sellise seltskonnaga igapäevaselt kokku ning olin juba unustamas, et nad veel eksisteerivad ning sisimas lootsin, et nad elavad ainult filmides edasi. Kuid ei, kaks päris "tulnukat" elavad näiteks Sürgaveres. Panid Audi 80-e ja ilma järelkäruta metsaveo rekka joonepeale. Neil oli suur ärplus teemal, kes "suhu saab". Jõumoment ja ülekanded ja värki. Kõike tuleb arvesse võtta. Seda enam, et nädalavahetusel sai kaks päeva täiega pidu pandud ja alumise korruse naabritele lubas Kert lõuga sõita kui need veel midagi sokkima tulevad.
Kogu nädalavahetuse olustikukirjeldus oli uskumatult kirev, seiklusterohke ning vürtsitatud väga mahlakalt labase keelekasutusega. Iga omadussõna ette käis kindlasti ka roppsõna. Vahel isegi kaks. Ning seda kõike saatisid mingil hetkel kõige kõvemad kohalikud slaavikeelsed klubihitid otse mobiiltelefoni loudspeakrist.
Isiklikult emotsionaalsem osa on aga hoopis see, et 24. Veebruaril ärkasin vara-vara, pesin, sõin, kammisin juuksed, kuulasin riigihümni ning päikesetõusul astusin uksest välja, et "maale" vanaema-vanaisa juurde sõita.
Väljas oli uskumatult külm ja ilus. "Ma armastan sind kodumaa" patriootlik tunne tuli peale kui eredas hommikupäikeses sai rongiga läbi kaunite metsade ning üle lumiste põldude kihutatud.
Kolm tundi rongisõitu on täiesti aeg iseendale, ehk hästi mõnus on päikesepoolse akna all istuda ning raamatut lugeda. Vahepeal pead tõstes nähes suurepäraselt ilusat maastikut mööda tuhisemas. Seda kõike hinnaga ligi 30 senti kilomeeter.
"Piisoni lend" vajab ühte lendu veel. Ühe Rootsis ja ühe Viljandis käiguga veel päris läbi ei jõudnud. Mõni leht jäi veel. Kodus pole ju aega lugeda ja pikemad sõidud kuluvad seega marjaks ära, et raamatutelugemine natukenegi edeneks.
Vanaisaga on natukene täbarad lood. Pea sama pahad kui Kaja Mammul. Korra või paar on juba opil käinud ja homme on jälle Tartu minek. Teisipäeval op. Ei anna see "elukas" üldse nii kergelt alla kui seda soovida tahaks. Seda enam, et vanemale inimesele kõik need operatsioonid ja värgid vist ka kõige paremini ei mõju. Keeruline ja emotsionaalselt päris raske igaljuhul. Jääb loota vaid parimat.
Aga muidu - kvaliteet nädalavahetus oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar