FotoShuut

Huhuu, täna oli fotoshuut ehk mulle tehti elus esimest korda meiki nii, et isegi kõrvad puuderdati ära. Rääkimata kulmude geeliga kammimisest. Jaik!
Polnud varem üheski sellises päris suures fotostuudios käinudki. Huvitav oli.
Ligi pool päeva läks kõiksugu ettevalmistamiste peale ja pildistamisele. Neli korda sain riideid vahetada. Loomulikult peale seda kui meik oli juba tehtud, sest stilistil tekkis järsku idee, et prooviks ikka selle sinise särgiga ning kuidas oleks kui paneks ikka selle teise oranži kampsuni ja siis sinna veel selle ruudulise pintsaku peale?

Fotograaf oli õel. Klõps-klõps-klõps ja 2Gb kaart RAW pilte täis. Niimoodi üha uuesti ja uuesti. Hiljem Photoshopi poistele ikka midagi nokitsemiseks ka.

Ei ole lihtne käsu peale naeratada. Õigemini naeratada polegi nii keeruline, kuid hirmus võlts tahab see naeratus hiljem pildil välja paista kui see ikka südamest ei tule. Piinlik lugu, aga kõige paremini töötavad sel puhul taustajõudude püüdlikud pingutused pidevalt kõiksugu roppe anektoote rääkida, et modellilt seda ilusat südamliku naerunägu kätte saada. Südamliku naeruga aga on teistpidi see tore lugu, et siis lõkeradad nii, et silmad lähevad kinni ja jälle pole hea. Igatepidi keeruline värk ma ütleks.

Seda ka varem ei teadnud, et modellid topitakse paksult nõelu täis. Neid nööpnõelu ei ole mitte vähe mis kõikjale riietesse pistetakse. Seda kõike ikka selleks, et mitte ühtegi soovitamtut volti või kortsu riietele ei jääks. Ja stilistil on selle peale uskumatult palju head silma. Kuidas saab üks justkui täiesti mõtetu väikene riidekorts või särgivolt niipalju tähelepanu nõuda?
Iseenesest mulle meeldib kui inimesed oma töös täiuslikuse poole püüdlevad ja midagi kahe silma vahele ei jäta.
Lihtsalt lust on jälgida oma ala täielike professionaale nende igapäevases töös.