Pealkirja laenasin Kajalt, sest mul oli juba eile päeval ja täna päeval plaan täpselt samast asjast mõni sõna öelda. Nimelt tuultest. Lõpututest tuultest mis on viimasel ajal igal võimalikul moel proovinud mind pikali puhuda.
Nädalavahetusel puhkan Viljandis. Esialgu oli küll plaan siin vabadel pühadel väikene poolmaraton joosta, aga ei ole enesetunne ja enesekindlus selle jaoks veel piisav olnud. Ühesõnaga paar päeva keset suuri lagedaid põldusid ja väljasid (ma olen ju Maal) joostes on tuulte tugevus ikka päris uskumatu. Ma hetkel ei suuda meenutada ühtegi teist kevadet kus nii mitu päeva järjest on nii kõvasti tuul puhunud kui sel kevadel. Ei hakanud isegi ratast kaasa võtma, sest tean, et joosta on suure tuulega tiba mugavam kui justkui vastu seina rattaga vändata. Pulss 160 aga edasi ikka ei liigu.
Väga lahe oli näiteks tänane situatsioon kus lisaks mega tuulele hakkas lume asemel jäätükke või midagi rahe sarnast sadama. Ja seda ikka päris korralikult kohe. Kandes jooksukilekat tuulekaitseks kõige peal oli kohati tunne, et rahetükid peksavad varsti läbi kileka. Omamoodi tore on loodusjõudude meelevallas olla.
Huvitav tähelepanek seoses tuultega on minu jaoks kasvõi see, et teadaolevalt kõrgete kortermajade vahele istutatud puud on kõik tänu tuultekoridoridele aja jooksul täiesti viltu kasvanud. Päris huvitav oli näha kuidas terve rida puid olid majadevahele tekkinud tuulekoridoris kõik ühelepoole kaldu kasvanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar