pühapäev, 17. juuni 2007

Mõmmi lõpetamine

Mõmm lõpetas põhikooli. Igati uhke ja tubli värk. Pidulik aktus, lõputunnistuste jagamine, sõprade ja lapsevanemate õnnesoovid ning suured sületäied lilli ja veelkord lilli. Väga ilus.

Nüüd sama lugu teise nurga alt. Selle nurga alt mis mind natukene offi pissis. Lapsevanemad. Eriti veel tehnofiilidest "olen-ise-audio-video-helimees" isad kes täiesti pööraselt Handycam'id pea kohal hordidena ringi kappasid ja seda kõike ilusat jäädvustada üritasid. Nagu välismaal paparazzid celebriteid kaameratega jälitamas. Ma saan aru, et just nende laps on tänase päeva kuulsus ja täht, aga laske ikka teistel inimestel ka üritusest osa saada.

Neli üheksandat klassi oli lõpetamas. Keskmiselt vast kolmandik iga klassi lapsevanematest isasid olid koduvideo-foto aparatuuriga roninud meepoti kohale tekitades efektiivselt toimiva inimmüüri tänaste staaride ehk lõpetajate ning ülejäänud publikumi vahele.

Päeva tippsündmus lapsevanematele oli kindlasti just see hetk kui lapsele anti kooli direktori poolt üle lõputunnistus. Nii siis oligi foto ja videokaameratega varustatud lapsevanemate poolt tekitatud müür tunnistust saava lapse ning ülejäänud saalisviibijate vahel. Justkui need kellel pole kaamerat kaelas, ei tohikski laivis näha kuidas nende laps või lapselaps selle tähtsa paberi tähtsa näoga vastu võtab.

Oleks siis, et nad kõik jäädvustaksid kõiki lõputunnistuse saajaid ning neid pilte oleks võimalik hiljem internetist tellida vm. See müür oli peamiselt nendest vanematest kes ootasid oma võsukest õigeks ajaks kaadrisse. Varakult tuli end valmis trügida, et mitte hetke maha magada.

Vigisen, sest ma olin selle ülejäänud publiku hulgas. Ma praktiliselt ei näinud kuidas mu väikesele vennale tunnistus kätte anti, kuna proovisin viisakas olla ja mitte kõige ette pildistama trügida.

Pean veel arenema, aga nendest koduvideokaamera meestest ma veel aru ei suuda saada. Vaatasin siis mida nad filmivad. Kuna ruumi on vähe, siis ainukene võimalus midagi jääduvstada on filmida kaamera kõrgel pea kohal. Keerad aga LCD natukene allapoole ja kärab küll. Pilt hüpleb jubedalt, ise ka täpselt aru ei saa kes ja mis peale jääb. Käsi kõigub vasakule ja paremale. Zuumid sisse ja välja. Mida rohkem lähemale võtad, seda rohkem objekt kaadrist sisse ja välja hüpleb.
Kahtlustan, et mul läheks süda pahaks kui hiljem peaks seda kohutavalt kõikuvat ja hüplevat filmi vaatama. Rääkimata muidugi helikvaliteedist, sest saalis on niikuinii üleüldine sumin ja nurin. Ei näe ju midagi kui mingid eespool kaameratega vehivad ja püsti seisavad kui ülejäänud saal on pinkidele istuma paigutatud.

Lahendusena oleks märgatavalt stressivabam kui kool telliks kohale tähtsal päeval kaheks tunniks professionaalse(d) fotograafid, kellel oleks õigus ja võimalus üritust parimalt paigalt jäädvustada, nii et ka ülejäänud saalisviibijad üritusest visuaalselt osa saaksid. Panna üks fotograaf täpselt seda kohta tulistama kus käteldes tunnistust üle antakse ning võtku pilt igast lõpetajast just parima nurga alt parima võimaliku valgusega. Hiljem võib igaüks väga lihtsalt ja muretult internetist oma "kangelase" pildi tellida täpselt samamoodi nagu koolilapsed tellivad internetist klassipilte. Klassipiltide jaoks ju ometigi tellitakse fotograaf kohale. Kuigi tänaste lõpupiltide/klassipiltide tegemine käis küll atesteeritud fotograafil väga kiirelt lihtsalt käe pealt klõps-klõps. Homseks pidid klassipildid juba internetis olema.

Viide: Mõmmi lõpetamise pildid

1 kommentaar:

Triin ütles ...

Kui mina ülikooli lõpetasin, siis oli ka minu ema nende koduvideo-meistrite hulgas. Laenatud kaameraga vehkides suutis ta jäädvustada enamasti põrandat, lage ja võõraste inimeste selgasid.
Teistele ette ta küll ei trüginud ja 5a tagasi oli neid kaamerainimesi vähem ka. Olin videot hiljem vaadates "suhteliselt" pahane, sest kuigi tal oli 2 võimalust minu diplomisaamist peale saada - sain 2 diplomit sel aktusel - ei suutnud ta kummagi ajaks kaamerat korralikult tööle saada (kuigi nimed öeldi tähestikujärjekorras, daaaa). Lisaks pildistasid ja karglesid seal fotokaameratega mu isa ja vend aga kahe peale suutsid nad lõpuks päästa mingi paar pilti (mälukaardid plahvatasid vms). Ka proff-fotograaf'i oli võimatu tabada, kuna ta pesitses kuskil Säästumarketis oma kodinatega ja oli kohal nagu kuuvarjutus. Seega mul ongi lõpetamisest jäänud 1 video kus näidatakse hoolikalt aula põrandat ja üks foto parklas peale lõpetamist.
Üldiselt olen 100% nõus, et sellised asjad tuleks proffidele jätta.