Pühapäev veel (nagu vee peal või nii)

Olen Triinuga täitsa ühel meelel. Ei oleks tarvis minu läheduses vinguda liialt palju selle üle, et väljas on liialt palav või nii kui väike tuuleiil põske paitab siis on jälle kiun külmast ilmast. See on suvi. Katsuge nüüd natukene kohaneda. Igas asjas on omad head ja vead. Naudin täiega. Olgu suvi, sügis, kevad või talv.

Kronoloogilises järjekorras ehk laupäeval proovisin provintsis saavutada ilmvõimatut. Ükskord võtsin ühe lolluse pähe ja enam lahti ei saa. Leian, et ideaalilähedaselt peab jalgratta saama sõitma nii vaikselt, et kuulda pole mitte midagi muud kui kummisahinat. Olen ka niimoodi saanud sõidetud. Suisa suurema osa ajast, kuid hiljti on tekkinud üks teatud krõbin-kolin millest enam oma mõistusega lahti ei saanud. Esimene XTR vahetaja ei suuda enam käitu nii sujuvalt vahetada kui võiks ning keskmise hammaka peal käib kett õrnal vastu vahetajat.

Pöördusin spetsialistide poole. Natukene nokitsemist ja justkui peaks parem olema. Teen proovi. Sõidan ja katsetan. Natukene nagu oleks parem aga mitte päris see. Tuleks asi uuesti üle vaadata, sest vähemalt teoreetiliselt peab saama käigud kiiremini ja vaiksemalt vahetama kui seda on praegusel hetkel teevad. Kohalikud kõige targemad nokitsesid veel hetke kuid tulemus jäi lõpuks samaks. Ei saa nii heaks kui tahaks. Jah, kõrid on ka puhastatud.
Ega's midagi. Ise olen kõige targem. Lugesin siit ja lugesin sealt ning lõpuks jõudsin ikka ringiga sinna tagasi mida mulle juba mitu tundi tagasi prooviti väita - "You simply exceeding the engineering and design capabilities of the machine."

Positiivne kogu selle aretamise juures oli see, et õhtupoole trenni minnes leidsin paar superlahedat tõusu ja täitsa otse linna sees. Ratturi seisukohalt on Viljandi superhea linn kuna asub ürgoru kaldal, mis omakorda annab päris häid võimalusi mööda orunõlvasid üles ja alla turnida. Maanteeratturid teavad kindlasti Viljandis Kõrgemäe tõusu. Maastikuratturid on Elioni sarjast tuttavad Tartu mäe tõusuga. Üks minu leidudest on sama hea tõus kui Tartu mäe tõus. Ainult selle erinevusega, et kui Tartu mäe tõus on asfalt kattega siis Liiva tänava tõus läheb sama nurga all mäest üles ning teekatteks on munakivid, kruus ja augutäiteks telliseid ja eterniiti.

Kui Triin lubas Kindlasti päikesevanne ja ujumist, siis mul juhtusid need asjad ikka väga ootamatult ja juhuslikult. Lihtsalt vaatasin kuidas shokolaadipruunid tüdrukud rannas päikest võtavad ning tulemuseks oli see, et ma ei saanud täna öösel enam üldse magada. Ootamatu päevitus tabas mind. Mõned isegi ütlevad, et tegemist on kergema nahapõletusega. Millegipärast on koguaeg tunne nagu leekides põlev nahk tahaks vaikselt kokku tõmmata.

Vasakult vaadates: Sinised teksad -> must rihm -> valge kontoritöötaja nahk -> kontoritöötaja ülakeha peale päeva päikesekäes.

Väga chill sellegipoolest. Veesuuski ei olnud. Võtsin kaatri taga niisama köiest kinni ja lasin vähe vedada. Esimese 50 meetriga panid püksid jalast minema. Veetakistus on ikka niivõrd suur, et käed tahab õlgadest välja rebida. Nüüd vähemalt tean mis tunne on landil spinningu otsas kalade eest minema kihutada.

Telefoniga klõpsisin pühapäeval pilte ja panin internetti. What a wonderful weekend.