Peale iga rattamaratoni läbimist on millegipärast alat tunne, et oli see vast üks väga hea sõit. Otepää rattamaraton ei erine ka sellegi poolest. Mõtlesin, et ootan mõne päeva enne kui sellest sõidust siia kirjutan. Lootuses ehk esialgsed ülipostitiivsed emotsioonid natukene tahenevad.
Ei läinud õnneks. Otepää rada oli see aasta väga äge. Kui mitte öelda, et parim. Vihm oli tekitanud parajalt muda ja löga. Tõusud ja laskumised olid kohati libedad kui liumäed. Vahelduva pilvisusega kohati sajune ilm pakkus rajal jahutust ega lasknud suvekuumuses piinelda. 55km läks kui lennates.
Kusjuures effektseid lendamisi oli rajal mitmeid teisigi. Väga elavalt mäletan mälupilti kus minu ees kaks ratturit laskumise lõpul suurde suurde mudamülkasse sisse tuhisesid ning mõlemad seepeale effektse suure kaarega lennu mutta tegid. Loomulikult ma panin neile ise ka kohe sinna järgi, aga õnneks jäin püsti.
Ühes kohas oli põlvini kas lomp või suisa jõgi. Ei mäletagi. Aga sinna läksid uljamad ka hooga sisse mispeale kõik lähikondsed kes proovisid kuskilt kõrvalt üle purde kuiva jalga läbi saada ilusasti läbimärjaks pritsiti. Ise sain õnneks enne seda veetakistust pidama kuna väikene trobikond rattureid oli nõutu kuidas seda takistust ületada või läbida. Kunagi ei või ju teada milline on pinnas kraavi või suure lombi põhjas. Senikaua kui teised mõtlesid kuidas äärest mööda saaks ronida, jooksin sealt põlvini veest lihtsalt ratas seljas karmauhhdi läbi. Polnud hullu midagi. Kingad vaid olid järgmised 5km vett ääreni täis.
Startima pidin seekord küll kahjuks stardigrupist 1000+ ehk praktiliselt kõige lõpust, kuna
a) jäin starti hiljaks
b) ma ei tea mis põhjusel lasti 10min enne starti stardigrupid kokku ja enam oma tavapärasesse stardikoridori ma ei mahtunudki.
Ligi tund kulus selleks, et vaikselt tagantpoolt ette rühkida. Kui 50 minutut oli sõidetud, märkasin esmakordselt tuttavaid särgiselgasid vastu tulemas. Üldjuhul ikka sõidad alati ühe ja sama seltskonnaga koos ja juba tead kes ning millised rattasärgid sinu ümber peaksid rajal olema. Lõpust startides olid enamuses kõik võõrad ning koostöö tegemisest polnud seal palju juttu.
Õige stardigrupi suurim eelis ongi minuarust see, et sa saad omatugevuste kaasvõistlejatega täpselt oma õiges tempos minema hakata ning vilunumate sõitjatega grupis koostööd teha mis oluliselt tõstab keskmist kiirust rajal.
Tagant lõpust üksi tulema hakates pead aga ise mees olema ja hambad ristis tuimalt järjest ratturitest ükshaaval mööda pressima.
Kuskil poole maa peal oli jällegi üks väga tänuväärne meesterahvas rajaääres kes luges möödujaid ning teatas mulle, et ma olen vähemalt 500'st ratturist möödunud ning teine samapalju on veel minna, et esimeseks tulla. Ise arvasin, et päris nii paljudest ei ole veel jõunud mööda sõita, aga võta näpust. Edasi olidki juba tuttavad särgiseljad rajal kellega koos lõpuni sõita. Võimalik, et lasin ise seetõttu vähe hoogu maha kuna teadsin, et nende meestega ma olen alati koos lõpetanud ning nendega on hea turvaline lõpuni minna. Nende tempo on mulle alati sobinud.
Viimase paarikümne kilomeetriga võtsin veel vaikselt paarkümmend kohta ettepoole ning lõpetasin 475. kohal.
Nimi: Ojamaa Oliver
Aeg: 02:30:55
Koht: 475
Koht vanuseklassis: 318
Eelmine aasta sel samal Otepää rattamaratonil oli kohaks 487 ning see aasta on parim koht olnud Rõuges 471. Eks järgmine kord proovin õigest grupist startida. Minut-paar kaotust stardis on lõpuprotokollis juba päris mitukümment kohta liikumist.
Viide: 8. Otepää rattamaratoni rajakirjeldus
Viide: 8. Otepää rattamaratoni rada Google Earth kaardil
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar