Vaja oli tõestada seda mida ma juba teadsin. Sõitsin hommikul jalgrattaga tööle, et kinnitada fakti, et jalgrattaga ei saa kiiremini tööle kui auto või bussiga.
Ei saa senikaua kiiremini kui ei lähe linna äärtest kesklinna "ekspressliini" jalgratturitele. Põhiline probleem on hetkel see, et neljandiku või isegi natukene rohkem kogu sõiduajast veetsin oodates, et autod mind üle tee laseksid. Ristuvaid teid jääb "jalgrattateele" niivõrd palju ja vähemalt hommikuti ükski autojuht ühegi jalgratturiga küll ei arvesta. Kes räägib hajameelselt telefoniga, kes teeb suitsu, kes magab niisama roolitaga, aga ratturit ei tee keegi märkama. Olgu sul punane kiiver ja helkivad riided või mitte. Ülekäigurajal ikka üle ei lasta.
Mälu järgi kaardi pealt järge ajades sain ligi 21 sellist ristmiku kus ma pidin seisma jääma ja ootama, et mind üle tee lastakse. Kui on valgusfooriga reguleeritud ristmik, siis on hea. Vähemalt on teada, et umbes minuti või vähe rohkema pärast tuleb uus foori tsükkel ja siis on lootust üle saada. Kui suurem ristmik, siis läheb kauem, aga vähemalt on garanteeritud, et mingi aja ootamise pärast võib üle saada.
Tüütused on need teed mis tulevad kõrvalt ja lähevad suurele peateele ning vahetult enne peateed ristuvad kõnniteega. Ratturi jaoks tähendab see seda, et ma pean oma kiiruse täiesti maha pidurdama ja siis vaikselt auto tagant end mööda manööverdama. Autojuhid sõidavad end alati täpselt kõnniteega risti kui nad tahavad peateele keerata.
Minu jaoks on see nagu sprindi või kiirendusvõistlust. Iga jalgrattateega ristuva kõrvalteega kohakuti jõudes tuleb hoog täiesti maha pidurdada, peateele pääsemist ootavast autost mööda manööverdada, siis jälle "gaas põhjas" kiirendada, et sooja saada ning siis jälle mõnesaja meetri pärast hoog täiesti nulli pidurada ja jälle ristuval teel ees olevast autost mööda saada.
40 minutit kulus rattaga kodust tööle jõudmiseks (12,6km). Täpselt ei tea, aga sellest umbes 15 minutit vast kulus ristmikel ootamisele, et autod mind üle laseksid. See on ka põhjus miks läksin mustamäelt kõigepeal õismäele Roc-al-Mare juurde ning sealt siis mööda korralikumat rattateed sadamasse. Ainuüksi TTÜ juurest Roc-al-Mare juurde jõudmiseks kulus 13 minutit ja 4-5 ristmikut kus tuli oodata, et sind üle lastaks. Mööda Sõpruse pst'd minnes oleks olukord veelgi hullem, sest seal on lõputult küljepealt majade vahelt tulevaid kõrvalteid kust hommikuti kõik autod tahavad peateele ehk Sõpruse pst'le keerata. Mustamäe tee ei ole sellessuhtes vist oluliselt parem. Õhtul proovin ära.
Kaardi pealt vaadates tundub Mustamäe teed mööda minnes kõige otsem tee olevat, kuid samas on see teedevõrgustik ikka meeletu ruudustik, mis minu jaoks tähendab seda, et minu teega ristuvaid autoteid on meeletult palju. Seega meeletult palju pidurdamist ning sujuvast sõidust ei saa juttugi olla.
Kell 8:12 tulin kodust välja. Umbes 8:50+ olin kontori juures. Käisin 10 minutit pesemas ja riideid vahetamas. Parkisin ratta korralikult ära ning 9:05 olin lauataga.
Bussiga tulles istuksin 8:27 bussi peale ja umbes 8:55 oleksin kontoris rüperaali käivitamas. Ei mingit riiete vahetamist, ratta parkimist, pesemisasjadega sahmerdamist ega midagi. Meeletult muretum.
Loodussõbralikusest, tervislikest eluviisidest ja muidu aktiivsest liikumisest on hetkel vaid rohkem tüli. Vähemalt igapäevaselt tööle ja koju liikudes. Vahetad riideid, tassid ratast treppidest, sõidad punnis seljakott seljas, alati vaata, et keegi otsa ega ette ei sõidaks jne. Vähemalt hommikune adrenaliini- ja energialaks on tööpäeva alguseks garanteeritud.
Seda ei saa isegi hommikuse tervisespordina võtta, sest närvid lähevad rohkem läbi kui asi seda hommikul väärt oleks.
Viide: Teeme Tallinnast jalgratturite linna?
Viide: Jalgrattateede rajamine Tallinnas
Viide: Jalgrattateed mustamäel <-- kiirelt kaardile pilk heites ja neid teid igapäevaselt läbides tundub, et keegi on aastast aastasse tahtnud linnukest kirja saada mitte millegi tegemise eest. Need ei ole seal ju jalgrattateed mida on rajatud. Need on pigem tavalised kinniteed mida ei ole aastaid parandatud ning kus muuhulgas saab ka jalgrattaga sõita jalutavate ja koera pissitavate mammide vahel. Mitte et seal oleks eraldusriba jalgratturitele või korralikud maha- ja pealesõidud ristuvate teedega.
Viide: Pealinna jalgrattateed saavad pikkust juurde
9 kommentaari:
A sõida mööda autodeed kõrvuti autodega?
Allar, ma sõitsin. Aga ma ei tunne seal end hästi. Autojuhid jätavad väga väikese vahe ratturi ja auto vahele. Pärnu mnt. ääres kui hakata Kosmose juurest Järve poole minema, siis seal jookseb jalgrattatee sõidutee kõrval. Aind et kõik kaevukaaned on projekteeritud millegipärast just jalgrattateele. Nüüd igakord kui teed pinnatakse kantakse uus kiht kivimit peale, aga kaevukaaned jäävad ikka samale tasemele. Jalgratturile on seal päris mõnusad "augud" kaevukaante näol. Mööda ka väga põigata ei saa, sest vastasel juhul keeraks autodele ette.
Täna mingi rekkamees konkreetselt surus mind vastu äärekivi ja polnudki muud teha kui hoog maha pidurdada, sest vastasel juhul ma poleks enam auto ja äärekivi vahele ära mahtunud. Suhteliselt abitu tunde tekitavad sellised situatsioonid. See on ka põhjus miks ma linnas väga sõiduteele ei kipu.
Umbes aasta tagasi sõitsin TTÜ juurest õhtuse tipptunni ajal Piritale randa: http://erikiri.blogspot.com/2007/06/in-summer-in-city.html
Ja polnud teab mis hull, olin valmis ikka palju halvemaks.
Najh, tõsi, autode kõrval sõites on ikka väga sitt tunne, kui sinuga ei arvestata.
Ja see kaevukaante teema on veel maasikas.
Kokkuvõtteks on eestil arenguruumi ses osas veel küll. Vähemalt naaberlinnas Helisngis tundub see asi olevat 10x paremini korraldatud.
Vähemalt rattureid seal linnas on küll sitaks :)
Sõidan ise umbes samade punktide vahel ja samal kellaajal marsruudil Liivalaia - Suur-Ameerika - Sõpruse. Peateele keeravate autode üle Sõprusel ei kurda, paljud juhid tõmbavad isegi pisut tagasi kui näevad ratast tulemas.. Sõpruse pst-l on probleemiks, et jalgratta- ja kõnnitee on koos ja hommikul - õhtul on bussipeatustes inimestest raske mööda saada. Aega kulub umbes sama kaua või nõks kiiremini kui trolliga, poole tunni ringi.
Minu tähelepanekud urbancyclingu kohta:
1) mtb sakib, osta linnaratas. võrreldamatult mugavam. ei inspireeri kihutama, saab sõita ka ülikonna ja lipsuga.
2) kulge rahulikus tempos, ära mine higiseks. (kuhu sa kiirustad? tööle?)
3) seljakott imeb, eriti kui vead läpakat (raske, ebamugav, higi seljakoti all). kraam pakikale. http://www.arkel-od.com/panniers/commuter/overview.asp?fl=1&site= näiteks.
Vastus ucyclerile:
Bussi ja trollipeatusega on täpselt sama teema ka Mustamäe teel. Samas kõikjal ei ole võimalik peatuse paviljoni tagant mööda sõita. Võimaluse korral peaks paviljonid paigutama selliselt, et sealt tagant mahuks jalgrattaga läbi sõitma või siis teele märkima, et jalakäiad liiguvad paviljoni eest ning ratturid tagant.
MTB sakkimisega on see asi, et üldse ei vaidle vastu. Hea meelega sõidaks edeva Cruiseriga linnas, kuid kahte ratast linnakorteris pidada on tiba keeruline. Kui metsasõit on niikuinii hobi, siis võiks metsarattaga linnas ka hakkama saada. Praegust MTB'd treppidest üles kanda on ka oluliselt kergem kui suurt Cruiserit. Kuigi tänapäevased hübriidrattad on tehtud vägagi kerged ja kiired.
Tööle niiväga ei kiirustagi. Häirib pigem natukene see, et kui pidevalt räägitakse, et tänavatel on ummmikud ja rohkem peaks autodele alternatiivi kasutama, siis see alternatiiv ei anna mingit olulist eelist, et seda kasutama asuda. Ma oleks nõus ajaliselt sõitma sama kaua rattaga kui ma sõidaks autoga ummikutes. Mulle jääks hea enesetunne tervislikustliigutamisest ja loodussõbraliku liikumisvahendi kasutamisest aga kui autoga saab isegi läbi ummikute kiiremini ja rattaga on igavene jebimine, siis on natukene jama.
Minumeelest ratas ei peagi niiväga eelist andma, pigem on eesmärk loodussöbralikus (ja ka rahakotile meeldivamas) liiklemises. Vähemalt ma ei söida autoga kesklinna tööle, see on puhas raharaisk. Parkimine, kütus ja muu jama. Milleks?
Aga rattasöidust. Kui söidad mööda könniteed, siis ei saa eeldadagi, et autod teed annaks. Igal rattatee ristumisel autoteega on märk, et rattatee löpp ja siis taa peale istmikku, et rattatee algus. Kui aga rattateed pole, siis tuleb söita autoteel ning seal juba on peateel liikujal eesöigus. Rattatee olemasolu aga keelab autoteel söita. Selline keeruline lugu.
Olles pidev rattaga linnas söitja julgen vaita, et rattaga saab linnas söita ja väga edukalt saab. Möni juht on jah vähe idioot, aga asi liigub paremuse poole.
Huvitav, mis oleks kui rattatee ja autotee ristumisel oleks vöötrada ehk, et autod peaksid siis sel juhul jalakäijatele teed andma. Praegusel juhul kui vahetult enne sõiduteega ristumist rattatee lõppeb, jääb autol alati õigus ratturile ette sõita. Kui oleks vöötrada, siis peaks auto justkui jalakäijale teed andma. Niikuinii peab auto enne peateele keeramist hoo praktiliselt täiesti maha võtma.
Mina sõidan sama teed, aga vastupidises suunas: Vilmsi tänav - Akadeemia tee. Ja eks tuleb nõus olla, on tõesti ebamugav, mis teed ka ei valiks. Sprindi - pidurda - sprindi - pidurda... Kui autodel on roheline laine (nagu Sõpakal ja Liivalaias), on ratturitel täpselt punane.
Aga erinevalt paljudest arvan ma, et nood rattarajad sõiduteede ääres on ka täitsa asjaks. Kus need olemas on, saab juba üsna hästi sõiduteel hakkama ja ei ole eriti ohtlikku tunnet.
Postita kommentaar