See on huvitav kuidas halvad asjad suhteliselt kiirelt meelest ära lähevad. Paar nädalat või isegi rohkem polnud vahepeal rattaga tööl käinud. Koguaeg on vihma sadanud hommikuti.
Alljärgnev ei ole mõeldud niivõrd “nutt-ja-hala” rubriiki, kuid pigem rubriiki, kuidas “ideaalid ja tegelikus” on ühe kaardi erinevad küljed.
Meelde oli jäänud, et suvel oli päris mõnus rattaga tööle sõita, kui vihma ei sadanud ja väljas oli soe. Kuna täna hommikul oli taevas lauspilvitus nagu eile ja parasjagu vihma ei sadanud, siis heade emotsioonide najal mõtlesin rattaga tööle minna. Vähemalt mõttes tundus see hea ja ülla ettevõtmisena.
Eilsest jooksust kanged jalad tahtsid natukene kerget liigutamist saada. Muidu oleks päev otsa pärast jalad kanged ja läheks tööjures nagu pensionär oiates trepist üles.
Positiivselt meelestatuna idealiseerisin, et oh, kui ma praegu autoga läheks tööle, siis oleks raudselt ummikutes. Mõtetult autot koguaeg 10 meetri kaupa edasi jõnksutades. Eelmine nädal vist alla poole tunni ei jõudnud ükski hommik tööle. Hetkelist kütusekulu näitab auto pidevalt kohapealt ära minnes 20l/100km. Ja neid kohapealt äraminekuid on ummikus istudes ikka oi-oi kui palju. Täielik raiskamine.
Rattaga võiks ju sellises olukorras kiiremini ja tervislikumalt liikuda? Well, ideaalis küll. Reaalsuses aga mitte päris.
Mu ideaalid ja unistused põrmustusid kui ma tänavale jõudsin. Unustasin selle väikese pisiasja, et ma sõidan jalgrattaga sõidutee ääres kõnni- jalgrattateel. Mind eraldab sõiduautodest tihtilugu vähem kui 1 meeter. Ja mida ma hingan kui ma jalgrattaga sõidutee ääres sõidan? Võiks öelda, et õhku. Ma ütleks, et suisa küllaldaselt täiustatud maitse ja lõhnaomadustega õhku.
Kõik need autod suitsevad päris meeletult. Isegi siis kui nad ummikus seisavad. Vaadake mis tuleb TAK’i rohelise liinibussi summutajast välja, kui ta samamoodi ummikus 20m edasi tahab sõita. Must tökat. Ja kes sõidab ühistranspordi raja kõrval? Tervisest pakatav jalgrattur.
Ratturina ootan samamoodi ristmikul rohelise tule saabumist, et teed ületada. Autod suitsevad ümberringi. Nüüd kui fooris tuli süttib, siis kiirendavad kõik. Keegi ei taha järgmist fooritsüklit enam ootama jääda. Kui autod ja bussid ikka kõvasti gaasi pressivad, et kiirelt edasi saada, siis ega tulemused tulemata jää. Autod ja bussid hüppavad kohalt ning sööstavad maruliselt edasi. Mille peale aga gaasivajutajad võibolla alati ei mõtle on see, et see gaasipedaal mida nad hoogsalt surusid, mattis mind järjepidevalt iga ristmiku all täielikult heitgaasipilve.
Siiamaani on maitse suus nagu oleks bensiini joonud ja suitsu peale tõmmanud. Võimalik, et see tuleb madalrõhkkonnast ja suurest õhuniiskusest või ma ei tea millest, aga täna jäi see linnatänavate saastunud õhk kuidagi eriti hästi suulakke kinni.
Autos saab ventilatsiooni siseõhu peale lülitada ja väljast tulevat õhku mingil määral filtritega puhastada. Jalgratturina peaks linnas vist respiraatoriga sõitma hakkama?
Positiivset ka! Nagu ikka sõidavad kõik peateele pööravad autod jalgrattateele risti ette. Pole mingi ime. Rohkem autosid, rohkem ummistunud ristuvaid tänavaid. Täna aga üks tore naisterahvas tagurdas mul risti teepealt eest ära, et ma mööda mahuks. Lehvitasin talle. Väga armas temast.
Viide: Roheline, hooliv, jätkusuutlik Tallinn
Viide: Rohelise pealinna teema läbib kogu Tallinna päeva
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar