Kelgukoerad on ülilahedad ja üliarmsad. Kes ei usu, peaks ise proovima kohati karvapalli meenutava koeraga lumes mürada. Või sellest lahedusest arusaajad on lihtsalt mingi imelik hulk inimesi kes võivad lõputult koertega tegeleda ja nendega õues ringi joosta, arvates, et selline tegevus on üks parimaid ajaviitmise viise üldse.
Üks öö laevasõitu. Üks päev autosõitu ning olimegi ligi 700km kaugusel Stockholmist. Keset eimidagimaad, kus iga poole tunni tagant jooksevad põhjapõdrad teele ning lumi ulatub märtsikuu lõpus rohkem kui põlvedeni.
Käisime vaatamas kuidas neil läheb. Läheb väga hästi. Kõik on kohevas karvas ning iga päev saavad nad joosta nii kiirelt kui jalad vähegi kannavad. 43 koera on igapäevaselt kelgu ees ning sahistavad mööda metsi. Tehakse päevaseid matku ja nädalasi ekspeditsioone. Elatakse, ööbitakse ja süüakse metsas. Päevi võibolla teisi inimhingelisi nägemata. Vaid sina, lumi ja koerad. 
Kuna enamus koeri olid päevad läbi sõidus ja lõbutsesid metsas, siis meil jäi vaid üle päeval koerte kodusid koristada ning töömeestele õhtul koju jõudes maitsvat sööki ja jooki ette kanda. Näljased 47 koera tahavad peale pikka tööpäeva õhtul ikka korraliku keretäie süüa.
Lisaks toitmisele ja kasimisele võtsime hingeasjaks tegeleda nelja pensionäriga. Nelja koeraga kel juba vanust sealmaal, et pigem lubatakse neil päeval kodus külitada, kui et neid hommikul pakasega kelgu ette rakendatakse. Noored tahtmist täis kutsikad on vanemate olijate kohti hakanud kelguees üle võtma. Noortel on oluliselt jõudu juba rohkem ning kogemusedki on vanemate olijate käest piisaval määral omandatud.
Pensionäridega tegime pikki matku, et nemad ja meie isegi saaksime end piisavalt värskes õhus liigutada. Vahepeal oli jalutamise tempo tänu hakkamist täis koertele nii üleval, et higi lausa voolas mööda selga alla. Koerad muudkui sikutasid kiiremini ja kiiremini meid nendega kaasa tulema. Lausa lust oli niimoodi mööda metsi ja järvesid kõndida.
Küll aga olid meie liikumistrajektorid omajagu piiratud. Kõndida sai vaid kas lumesaani või koerakelgu jälgedes. Nii kui saanijäljest kõrvale astusid olid ülepõlve paksus lumes. Vaid kinnitallutud radadel sai tavaliste jalanõudega liikuda. Rajalt kõrvale minemine oli täiesti välistatud, sest nii sügavas lumes on pea võimatu kõndida. Ilmekalt illustreerib seda allolev pilt, kus seisan oma jalgadel. Ei toetu põlvedele. Astusin vaid korraks kogemata saanirajalt kõrvale. Kõrval koer seisab endiselt rajal mis teda kannab. Lumi oli tõsiselt paks.
Harvd ei olnud juhused kus kiirelt kõndides üks jalg sattus saaniraja äärele ning kukutas su seetõttu kiirelt lumme pikali.
Nagu 3-4 trepiastet oleks ühe korraga ühe jalaga allapoole astunud.
Kelgukoertega on veel see tore lugu jalutama minnes, et neil ei paista mitte midagi selle vastu olevat, kui sa innustad neid hoopis sind ennast jalutama tirima. Kutsusin sellist liikumisviisi “Twin Engine Dogpower”. Rakendades koerajalutajale kaks jalutatavat koera rihmülekandega jalutaja püksirihma külge, võis küllaltki muretult vaikselt jalgu üksteise ette tõsta. Ilma, et oleks pidanud väga enese edasitõukamise pärast muretsema.
Kahel kelgukoeral on piisavalt jõudu, et 90 kilost volaskit mööda lumist rada edasi vedada.
Päevad läbi värskes õhus koertega ringiliikumine on kindlasti väga hea võimalus igapäevastest kohati suhteliselt mõtetuna tunduvatest muredest puhkamiseks. Täesti teine maailm. Päris maailm. Igapäevaseid tegevusi dikteerivad päikesevalgus, välistemperatuur ning sademetu hulk. Mitte niivõrd rahavoog, investeeringud, nõupidamised, läbirääkimised ja kooskõlastused.
Täiesti teise ja hoopiski huvitavama dimensiooni looduses liikumisele annab see, kui lisaks koertele veel poole aastane beebi selga võtta ja jalutama viia.
Vastutusekoorem kasvab sisetundeliselt kohe mitusada protsenti. Liikumiskiirus aeglustub oluliselt. Mitte mingil juhul ei tohi komistada. Mitte ükski puuoks ei tohi hooletult pihta minna. Ninaalune ei tohiks beebil soovitavalt märjaks minna ning suunurgast tuleb vahepeal tatti pühkida. Varem vaevumärgatav külm tuul muutub kuidagi eriliselt vaenulikuks kaaslaseks. Tavapärase jalutamise ohutunnetus muutub kardinaalselt.
Vahvad vandersellid olime sellegipoolest. Saime ilusasti hakkama ning lõpuks olid kõik roosad ja rõõmsad. 
Ühel teisel päeval võtsime poeretke ette. Selleks, et natukene suuremasse toidupoodi saada, pidime sõitma edasi-tagasi natukene rohkem kui 100km. Küll aga see tee mida mööda me läksime oli midagi sellist mida polnud varem näinud ega kogenud. Väidetavalt Rootsi kõige kõrgemal asuv tee, mis on avatud vaid piisavalt heade ilmastikutingimustega. Poodi minnes me veel ei teadnud, kas ilm on üldse piisavalt hea, et me poodi minna saaksime.
Poetee vaade oli pehmelt öeldes huvitav. Nagu lumekõrb. Lõputud lumeväljad koos suurte lumedüünidega. Teeäärde olid lükatud mitme meetri kõrgused lumevallid mitme reana teeäärde tuuletõkkeks. Kuna sõidutee jooksis mööda mäeharja, siis pidevaks probleemiks on üle mäe puhuvad tuuled, mis tee täis tuiskavad.
Alumine pilt on tehtud teeäärse mitme meetri kõrguse lumevalli otsast ning niikaugele kui silm seletab, on kõikjal tühi lumevali.
Mitte just kõige väiksema sahaga buldooserid hoiavad sealseid teid lumest puhtana.
Ja mis oleks Rootsis käik, kui sa ei ole võtnud õhtusöögiks lauale üht karpi Surströmmingut? Maakeeli tükki heeringat, mis on juba mitmeid kuid vaikselt maa-alla kaevatuna riknenud, ning siis lõpuks karpi pistetud ja lauale toodud.
Sellest surströmmingust on palju räägitud, kuid mul ei ole olnud õnne seda kunagi proovida. Nüüd on see vähemalt tehtud. Hype oli suurem kui asi tegelikult väärt oli. Ninakrimpsutajaid ja ahhetajaid-ohhetajaid on alati rohkem kui üks väikene heeringas seda vast väärt oleks.
Teoorias idaalis peaks muidugi seda keedukartuli, krõbeleiva, sibulaga sööma, aga selleks, et aru saada mis see heeringas endast ise kujutab, said teda niisama ilma lisanditeta lahatud. Kui need luud oleks seest välja võetud siis lihana täiesti söödav. Keedukartuli kõrvale täiesti kõlblik. Ainult, et Surströmmingu karbist tulev soolane lehk vast esmasel haistmisel tõmbab vähe pidurit ja paneb mõtlema, et kas seda heeringat ikka peaks toiduna tarbima.
Kogemus sellegipoolest.
Kokkuvõtteks loo moraal see, et kui sa eestlaslikult talvel soojale maale ei taha sõita, siis mine metsa. Lumi on tore. Kui oma metsas ei ole piisavalt lund, siis võta ette väikene roadtripp ja mine naabermetsa. Metsas on tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar