Kohalikud manitsesid meid esimestel päeval ikka korduvalt, et jumalapärast valged inimesed pange kõvasti päikesekreemi peale kui toast välja tulete. Mhmh, muidugi paneme. Panimegi. SPF50 näkku ja SPF15 valge keha peale. Valgele mehele oli sellest vähe.
Valgest mehest on saanud sõna kõige otsesemas mõttes punanahk. Vaimselt ja füüsisliselt on selle uue tiitli kandmine küllalt tülikas. Füüsiliselt sellepoolest, et koguaeg on kohutavalt valus. Kõik mis nahaga kokku puutub, teeb ai! Vaimiselt sellepoolest, et kui ikka päev otsa koguaeg iga liigutus on ai, ai, ai, siis hakkab vaikselt see valutamine ära tüütama. Ai.
Selleks, et mitte ennast ise oma rumaluses süüdi tunnistada, siis võib vabalt öelda, et tänu kohalikele me just ära põlesimegi. Kuigi nad tegelikult tahtsid head. Lugu nimelt selles, et suures tuhinas kõiksugu broneeringuid tehes läksid mõned kuupäevad ja kellaajad tõlkes kaduma ning ootamatult hommikul kell 8 avastasime, et doh, täna ei olegi meil mitte midagi plaanis. Täesti tühi ja planeerimata päev. Kehad kreemiseks ja merre.
Tegelikult ma lihtsalt ise ei oska veel väga hästi vahet teha, et mis on täpselt SPF15 ja SPF50 vahe ning kuidas seda päikesekaitsefaktorit arvutada, arvestada või mõõta, et aru saada millist just parasjagu kui palju doseerima peaks.
Siiski tuleks ka kõiges selles positiivset leida. Käisime apteegis ja tõime kohaliku naturaalset Aloe Vera nahka ja päikesepõletust leevendavat geeli. Mõneks ajaks sai see külmkappi pandud ning nüüd üleni geelisena oli hetk seda lugu kirjutada.
Kohaliku toiduga on valge mehe jaoks vast huvitav lugu see, et kohalik toit sõidab tänval ise ringi. Enamasti toidumüügipoistel on oma ratastel grill ja külmkapp kaasas ning toit valmib otse sinu silmade all mistahes tänavanurgal.
Keeruline on vaid see, et üldjuhul ei ole neil ei menüüd ega hinnakirja. Soovi korral näitad vaid näpuga ning kui kohalikul kaupmehel jääb inglisekeelsest numbrite lugemisest vajaka, siis saab ka hinnas näppude vahendusel kokku lepitud.
Esimestel päevadel vaimustusime kõvasti värskest kookospähklist. Maitses hea ning teostus, kuidas sinu silmade all lüüakse pähklilt pealmine jupp maha ning pistetakse kõrs sisse, oli omaette efektne.
Joo ja naudi.
Tänase kuumaga võtsin nõuks, et proovin kohalikest külmikutest võimalikult erinevaid keelekasteid.
Suurt midagi sildilt välja ei loe, ning maitsed ja pakendid ise olid pehmelt öeldes huvitavad.
Tasub mekkimist.
Kolm päeva on igal päeva jooksul vähemalt korra vihma sadanud. Nüüd jäi vihm järgi, kuid tuul on endiselt selline, mis tahab pisemad seltsimehed endaga viia. Korda neli-viis võttis täna õhtupoolikul isegi elektri kaasa.
Veel ei ole aru saanud, miks neil niivõrd palju elektrijuhtmeid on tänavatel tarvis. Öösiti kõndides kuuled, kuidas kuskil elektrijuhtmete vahel on lühis ning midagi kuskil säriseb ja särtsub.
Sülearvutiga saab mõne aja vooluvõrgust sõltumata vahepeal sõnad ritta panna ning hiljem elektri ja seeläbi ka ehk interneti tagasitulekuga loo koos piltidega ära postitada.
Lonely Planet soovitas taskulambi kaasa võtta. Meile oli taskulamp toas teadlikult riidekappi pandud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar