Natukene nagu sigade ette pärleid visata, sest ega ole ma kunagi varem eriti poolteist tundi kestvat jalgpallimängu telekast jõudnud ühtejutti vaadata. Veelgi vähem siis ise kuskil platsiääres matši otsast lõpuni passimas käinud.
Huvitavas majandusolukorras tekib huvitavaid situatsioone ja olukordi ning üks hetk avastasin end elus esmakordselt A Le Coq Arena palliplatsi äärest. Vaatamas mängu mille kohta mõned tavatsesid öelda lausa sajandi suurmäng vms.
Isekoht oli seatud kohe esiritta värava kõrvale. Täitsa üllatas, kuidas vastastega pidevalt üks alatu nääklemine ja üksteise kiusamine ja torkimine käis. Ega need kollased kaardid päris niisama ei tulnud. See mille eest kaarte anti oli vaid jäämäe veepealne tipp. Enne seda käis ikka kõva togimine ja nääklemine. Seda oli oma silmaga lähedalt huvitav jälgida.
Meeskondade taseme vahe isegi võhikule oli nauditavalt jälgitav. Nauditavalt sellepoolest, et vastased võiks öelda, et graatsiliselt ja sujuvalt valdasid palli ja väljakut. Kuidagi mänguliselt tuli kogu see värk neil paremini välja. Teisel poolajal oli tore jälgida olukordi, kus peaaegu iga rünnaku tulemusena prooviti kombineerida ilus pealelöök väravale. Väga nagu ei pingutatud ja justkui suurema soovi korral oleks võinud kõik väravad ka väikesema vaevaga ära vormistada.
Kohapeal oli mängu isegi võhikule huvitav vaadata, kuigi alguses oli väikene eelarvamus, et eks kogu see brasiillastega kohtumine üks suur meediamull ja ülespaisutus ole. Pileti peale märgitud summat vast küll sellise meelelahutuse eest välja ei käiks, aga kui niisama vaatama lastakse, siis võib teinekordki väljakul toimuvaid intriige ja mängijate omavahelist olelusvõitlust jälgida.
Viide: ERR Sport - Luis Fabiano värav tõi Brasiiliale Eesti vastu raske võidu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar