Käisin elus esimest korda avalikult meelt avaldamas. Rebel!
Ei karjunud, ei vehkinud plakatite ja loosungitega. Olin lihtsalt ilus. Eesmärk oli õilis.
Laupäeval ajasin voki välja ja sõitsin Vabaduse väljakule. Jalgrataste massikogunemisele.
Festival Plektrumi üleskutse “Sõida jalgrattaga!” lõpetab laupäevasel, 3.oktoobri päeval suurkogunemine Tallinna südalinnas Vabaduse väljakul, kuhu on kutsutud iga rattur, väike või suur, võidusõiduratta või linnakruiseriga. Mõte on tulla korra kokku ja olla nähtav nii linnarahva kui autode jaoks ning jätta maha märk enda olemasolust Tallinna igapäevaelus.
Paigutame kõik kogunenud ratturid kindla skeemi alusel väljaku erinevatesse paikadesse, et linnulennult moodustuks üks suur inimestest ja ratastest valminud jalgratast meenutav skulptuur. Seda pildistame ja filmime Jaani kiriku tornist.
Kirikutornist tehtav pilt saadetakse laiali pressile ning lisatakse hiljem tervikanalüüsi, mis kajastab Plektrumil toimunud jalgratturite positsioneerimise aktsiooni tulemusi ning veebi kaudu kogutud pildi ja teksti materjali.
Plektrumi festivali raames ligi kaks nädalat “Sõida jalgrattaga!” aktsiooni käigus kaardistati miskit huvitavat meetodit kasutades aktiivsemate jalgratturite teekondi selleks, et siis hiljem see teadmine linnavalitsusele üle anda.
“Sõida Jalgrattaga” toob kokku m-positsioneerimise tehnoloogia, meediakunsti, säästva mõtteviisi, et demonstreerida, kus jalgratturid tegelikult Tallinnas liiklevad ning kus jalgrattateid vajatakse.
Aktsiooni tulemusena loome raporti, mille anname novembrikuus üle linnajuhtidele ja planeerijatele, et rattateed sünniksid sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse!
Oma kirjelduses ja ülesandepüstituses oli see ettevõtmine juba natukene kahtlane, kuid sellepoolest ei võtnud suurt tükki küljest, et ilusa ilmaga ratta seljas Vabaduse platsile kulgeda.
Vaimusilmas kujutasin ette, et sinna tuleb ikka rohkem rahvast kohale. Üks vanem meesterahvas tunnistas mulle, et ta alles samal hommikul olevat sellest kogunemisest kuulnud. Ise sain sellest teada “Rattarikkaks” liikumise kaudu. Hawaii Expressi Twitterist käis see vist samamoodi meeldetuletusena läbi.
Kriitine mass saadi siiski õnneks enamvähem kokku. Algne pildistamise idee sai täidetud. Kõvasti jalgratast ettekujutades võis Vabaduse platsilt isegi selle kujutise leida.
Vähe väiksemas mõõtkavas oleks vast võinud nii väheste ratturitega selle kujundi joonistada. Respect sellegipoolest, et niipaljugi linnarattureid oli viitsinud end laupäeval kodust välja ajada ja õilsa eesmärgi eest seista.
Mingi roadmap võiks tõesti avalik olla, kus oleks selgelt kirjas, mis ajavahemikul, milliseid jalgrattateid plaanitakse Tallinna linnas luua ning kuidas olemasolevad teid plaanitakse parandada. Seal, kus on kerge vaevaga olnud võimalik rattateid maha joonistada, sinna on nad vast ka niivõrd-kuivõrd jalakäijatega pooleks maha märgitud. Siin võib muidugi lõputult vaielda, et kas see on siis ikka jalgrattatee, kus jalakäijad risti-rästi kaootiliselt jalutavad, kuid asi seegi.
Sõidutee radasid vist ka vägapalju kõnniteede arvelt laiemaks ei venita, selleks et mõni rattur parempoolsele teeäärele ära hakkaks mahtuma.
Saaks kasvõi natukene parema märgistuse. Natukene siledamaks freesitud kõnniteedele peale ja mahasõidud ja ega see olukord nüüd niiväga meeletult halb ka ei ole.
Kui ise oled viisakas, järgid liikluseeskirju, annad manöövritest varakult märku ja oled nähtav, siis pole autode vahel sõitmine ka niiväga hull. Ptüi-ptüi-ptüi, see suvi rattaga tööl käies pole veel keegi autoga üle sõitnud. Napikaid ikka on olnud. Näpud tuleb pidevalt piduritel hoida. Kiiver on alati peas.
Hea oleks, kui oleks mingid eraldi teed, või jooned või rajad. Eelkõige võiks olla lihtsalt natukene kaasliiklejatega arvestamist ja viisakat üksteisemõistmist. Mida rohkem on jooni ja reegleid maha joonistatud, seda rohkem hakatakse oma õigust taga ajama. Prooviks ikka sõbralikult ära mahtuda.
Foto: Age Hallen
Viide: Plektrum festival – Jära endast märk maha!
Viide: Delfi - Rattasõbrad tekitasid Vabaduse platsile hiigeljalgratta
1 kommentaar:
Me osalesime lausa neljakesi.
Ühel keskmisel päeval ma suurem asi miitinguline pole, eelmised massmarssimise kogemused piirduvad pmst ~7-8a taguste tudengipäevade paraadidega.
Kuna olen pea 10a Tallinna tänavatel vahelduva eduga jalgrattal liigelnud, siis arvan, et oli väärt minna ja enda olemasolust pisutki teada anda.
Rahvast oli tõepoolest vähem, kui ma arvasin olevat.. prevaleerisid 2 gruppi - sportlikud noored mehed ja hipsterid "fixie'dega" - üsna vähe oli esindatud teoreetiliselt kõige suurem "commuterite" grupp.
Postita kommentaar