Jalgrattaga tööle

Meil käisid möödunud nädalavahetusel päris itaallased külas. Mitte sellised nagu ööklubis Hollywood võib kohata, aga ikkagi  päris Itaallased.

Samas ma ei ütleks, et nad just päris “tavalised” oleksid olnud. Mõlemad õpetajad/õppejõud. Väga kõrgesti haritud ja nende tööd ja tegemised on saanud rahvusvaheliselt ära märgitud.

Eestis olidki nad seetõttu, et neid kutsuti külalislektorina oma teadmisi jagama.

Mis mind üllatas ja neid “tavainimestest” positiivselt eristuma pani oli lugu sellest, kuidas nad peale abiellumist läksid mesinädalatele ja iga päev sõitsid päevas jalgratastel ligi 100km. Ei ole just väga tavaline viis mesinädalaid veeta. Neile mõlemale meeldib jalgrattaga sõita.

Kõik oli supertore. Küll aga nad mainisid või õigemini küsisid, et miks meil nii vähe jalgratastega sõidetakse? Nädalavahetusel olid päikeseliselt ilusad ilmad. Mõnd ratturit võis isegi kohata, kuid siiski mitte massiliselt. Itaallased oli üllatunud.

Eks me natuke jahusime neile, kuidas me ei ole veel sellest arengutasemest üle saanud, kus kõigepealt tuleb oma taskud kuhaga täis ajada ja siis alles saab kaugemale vaatama hakata. Eks Tallinn ole ju teinud plaane läbi aastate, et jalgrattateid luua ja jalgratturitelegi teedevõrgustiku ehitada, aga tuleb jälle uus valitsus ja sinna need head ideed jäävad. Prioriteedid muutuvad.

Igaljuhul mul on endiselt usk, et elu-olukord saab ainult paremaks minna ja väikene samm on kasuvõi see, kui ise positiivset eeskuju näidata. Ehk sel aastal täna esmakordselt jalgrattaga tööle.

Me hakkasime koos koduukse eest minema. Üks autoga ja teine jalgrattaga. Tagant Nõmmelt, Hiiult.

Ma ei tahtnud ega plaaninud seda, aga see sõit läks hasartseks. Hasartseks sel hetkel, kui mingi hetk märkasin, et tuttav auto sõidab must mööda ja siis jälle mina temast.

Läksin mööda väiksemaid teid ja tõenäoliselt auto läks mööda Vabaduse puiesteed. Kohtusime korraks peale Järve Selverit, kus auto minust möödus. Järgmisena 6km kaugusel kodust olime taas kõrvuti. Seda siis praktiliselt Sparta spordiklubi juures.

Kuna me olime paar korda teel juba kohtunud, siis hakkas väikne sportlik huvi tekkima, et kui kaugele me niimoodi sõita saame, et kord auto ees ja siis jälle jalgratas.

Sparta juurest rebis auto end jõuliselt ette ja VeloPlussi juurest veel nägin, kuidas auto hakkas Äripäeva maja juurest üle viadukti minema. Sõitsin sõidutee paremas servas.

Meie järgmine kohtumine oli 8km kodust. Kosmose juures ristmikul. Kui ma sinna jõudsin, siis auto just startist foori tagant. Pidin paremale Liivalaiale ära keerama.

Need ummikud, kus hommikuti auto peab fooritsüklied ootama on päris omajagu palju. Kuna jalgratas saab sujuvalt tee paremas servas autodest mööduda ja peaaegu ristmikule välja sõita, siis see annab päris hea eelise.

Loomulikult juhtus ka seda, et täiesti süüdimatult ilma vaatamata keeratakse jalgratturile parempoolsele teeäärele ette, sest auto soovib teha parempööret ja autojuht ei vaata, et keegi võiks veel omakorda temast paremalt poolt mööduda.

Üle “Ajakirjandusmaja viadukti” linna poole tulles armastavad emad oma lapsed autost välja lasta, sel ajal kui nad fooritaga seisavad. Kool on ju kohe tee kõrval. Ei ema, ega laps vaata seda, et keegi võib paremaltpoolt teeäärest veel tulla. Pidurid olgu korras, sest kohtumine avatud autouksega varajasel hommikutunnil ei ole just meeldivaim.

Libedad on teeääred. Libedad mitte niivõrd lume tõttu vaid kogu selle mustuse, mis on lennanud sõiduteelt teeäärtele. Neid teeääri pole jõutud veel koristada. Kogu Pärnu mnt. äär on täis kiviklibu, katkisi ilukilpe autoratastelt, klassikilde ja plastu tükke nii suunatulede küljest, kui mujalt.

Küll need teeääredki jõutakse vast mingi hetk korda teha. Kahte ratturit nägin veel tööle sõitmas.

41 minutit uksest ukseni ja distants 10,5km.