muuseumiöö

Keegi hea inimene mõtles, et päris hea idee oleks teha "hullud päevad" Stockmanni asemel kõigis Eesti muuseumites. Neli tundi olid täna kõik muuseumid külastajatele tasuta avatud.

Tasuta oli võlusõna, mis isegi muusemide kontektsis, natukene üllatas. Muuseumites olid kohal vist kõik need, kes tavapäraselt raha eest ei ole vabatahtlikult nõus väga muuseumeid külastama. Kohati natukene nagu ma isegi. 

Ei olnud ma varem maalapsena käinud Kadrioru kunstimuuseumis, ega piletiga isegi allveelaev Lembitut vaatamas. Kui tasuta saab, siis miks ka mitte. 

Nii oligi, et Lembitu peal oli selline järjekord, et laeva ei mahtunud sisse. Kui sisse said, siis sees oli nii palju rahvast, et liikuma ei mahtunud. Kui niipalju said edasi liikuda, et enamvähem laevasisemuse ära nägid, siis veel tükk aega ootasid laeva sees järjekorras, et laevast üldse välja saada. Avatud oli vaid üks sisse- ja väljapääs laeva.

Kunstimuuseumiga oli analoogne lugu. Trepp lossi teisele korrusele oli nagu Tallinn-Tartu maantee tipptunnil. Mõlemad suunad, trepist üles ja alla oli siblivaid inimesi paksult täis. Meeletu liiklus.

Peeter I majamuuseumisse ei hakanud sisenemist proovimagi. Alguses oli järjekord nagu alloleval pildil.

Hiljem majamuuseumist mööda jalutades oli see veel kolmekordseks kasvanud. 

Nõudlust tasuta muuseumikülastuste kohta oli rohkem ja veel. 

KuMus on mõeldud ka neile, kellele see kunsti värk niiväga korda ei lähe. Otse KuMu Kadrioru poolse sissepääsu kõrval on samuti päris huvitav atraktsioon. Seda kusjuures kasutati päris usinalt. 

Kellele füüsiline tegevus natukene rohkem istub, see saab ronida mööda KuMu mäekülge üles. Ajal, mil teised muuseumis tähtsa näoga maale uudistavad, saab ise end lõbusalt mööda mäekülge alla veeretada. 

Uus Ariel pidavat mulla ja muru plekid riietest suht muretult välja pesema. Poisid rullisid end ikka korduvalt sealt alla.