Nii ka möödunud nädalavahetusel. Reedel Soomaal vee peal, laupäeval Häädemeestel linnuvaatlus- ja tuletornis ning pühapäeval autoroolis, et emad ja vanemad emmatud saaksid ning ühest Eestimaa otsast teise orienteeruda.
Kuna praktiliselt 95% ajast on meil autos ka üks koeraloom kaasas ja nädalavahetustel on neid seal vahel isegi rohkem, siis üks hetk võiski demonstratiivselt heledal auto armatuurlaual kohata hajameelselt jalutavalt ehtsat puuki. Mingi hetk hiljem kohtasime kõrvalistuja uksel vaikselt toimetavat ämbliku ning tema liigikaaslast istmel ringi jalutamas.
Vahepeal olime esivanemate soovil tegelenud puuistikute transpordi ja ümberistutamisega. Eks sealt sai see tigugi pagasiruumi.
Meil on küll puugisüstid tehtud ja koeral spets kaelarihm, kuid ikkagi on alati metsast tulles ja autoga sõites üks imelik tunne. Nii kui natukene roolis olles kuskilt peaks sügelema, siis on selline tunne, et no nii. Jälle mõni puuk või ämblik ronib kuskilt mööda jalga või kraevahet ringi.
Tüütu on väikeseid puuke karta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar