Vahel on lõbus numbritega mängida. Statistikat teha, arvutada, kalkuleerida, planeerida.
2004 aasta aprillis ostsin omale ühe omamoodi joonlaua, mõõtmiseks. Sellise mis mõõdab ära, kui mitu korda süda minutis lööb ja kaua olen spordiriietes higine olnud.
Kuna see ost ei olnud päris juhuslik, vaid rohkem teadlik valik, siis mõõdulint sai valitud selline, et kõik tulemused kirjutataks laisale inimesele arvutisse üles. Ilma, et ise peaks pliiatsit ja paberit kätte võtma. Nüüd hiljem on vahva igasuguseid graafikuid genereerida.
Tegin ühe natukene tagasivaatava ajaloolise pildi. Treeningutele kulutatud koguaeg igakuiselt, proportsioon pulsitsoonidest treeningu koguajast ning paksu rasvase joonena jookseb kehakaal.
Sinine ja roheline tsoon on see, mis põletab rasva. Selline koormus, kus saab sörkides rahulikult juttu puhuda.
Oranž on selline, mis võtab hingeldama ja väga enam juttu ei räägi, aga iseenesest trenni on veel mõnus teha.
Punane on siis kui silmad hakkavad punni minema ja lihastesse hakkab piimahape tekkima. Need hetked, kui pingutad juba täiega.
Graafikul ei kajastu kulutatud raha spordivahenditele ja sportimisega seonduvatele kulutustele. Küll aga on nad enamvähem samas graafikus treeningtundidega.
2004 aprill – 2005 august
Esimesed katsetused pulsikellaga treenida. Kaalu on omajagu palju, mis teeb jooksime raskeks, et mitte öelda ilmavõimatuks. Teooriat sai natukene loetud kuid praktika oli 30 sekundit jooksu ja 2 minutit kõndimist. Mõne kuu pärast juba 2 minutit jooksu ja 30 sekundit kõndimist. Soovituste järgi peaks valdavalt liikuma vaid rohelises tsoonis, kuid suure kere liigutamine kõndimsest kiiremini pani südamele juba nii suure koormuse, justkui rabaks rasket tööd teha. Ega ta kerge olnudki.
Järgmise aasta kevadeks oli esimene ind raugenud. 2005 talv-kevad ei tulnud eriti palju jooksutunde ja need mis olid, olid ka oranzis ja punases. Ikka päris võimatu oli joosta selliselt, et pulss oleks niipalju madal, nagu raamatud soovitavad. Koguaeg olin oranzis ja see oli ausaltöeldes ebamugav. Enesetunne oli küll parem ja tundus, et isegi kaalu oleks justkui vähemaks läinud. Joostes jõudsin liikuda ikka kordades ja kordades rohkem, kui alustades. Pusisin vaikselt omaette. Spordisaalis käimine tundus tollal veel ikka väga rikaste lõbu olevat.
Ostsin elu esimese vannitoakaalu. Ilma WiFi’ta. Hakkasin sportlikust huvi käsitsi treeningpäevikusse iga nädal kehakaalu kirja panema. Võib ka öelda kaalujälgija, sest hakkas tekkima seos treeningkoormuse ja kehakaalu vahel. Asi läks huvitavamaks. Sealt kohast, kus punane kaalu joon läheb ühtäkki siksakilisemaks.
Endiselt teadjamad targutasid, et mõistlik on liikuda aeroobses tsoonis ja pikad treeningud madala pulsiga teevad olemise kergemaks.
2005 august ostsin elu esimese jalgratta. Ilma WiFi’ta. Kogu oma raha panin hakkama. Võimalik, et ajutiselt pidin vist isegi juurde laenama.
Sealt tekkis murdepunkt. Ühtäkki oli võimalik madala pulsiga treenida, see oli isegi fun ja ei hakanud niivõrd põlvede peale. Treeningtundide maht kasvas, rohelist tsooni tuli juurde ja sügisel kui väga poriseks ja pimedaks läks, siis sai veel vahelduseks joosta, kuid ikka veel oranzis. Jalgrattal rohelises tsoonis liikumine tõi ka päris omajagu kehakaalu joont alla. Rohelises liikumisest oli kasu. Teooria toimis praktikas.
2006 aprill – 2007 oktoober
Avastasin, et Elion korraldab maastikurattasarja ja miks mitte nendest osa võtta. Niisama rattaga sõitmine sai mõtestatud eesmärgi. Treeningtunnid kasvasid hüppeliselt. 30 tundi iga kuu, kui vähegi lumi oli maast läinud. Sisuliselt üle päeva paari tunnised trennid metsas. Osalemised erinevatel igamehe jooksu ja jalgrattavõistlustel. Tulemused keskpärased, aga liigutada jaksas ja tegelikult oli see päris fun. Aasta lõpu poole enam suuremaid võistluseid ei olnud ja võtsin aega puhata. Mõned korrad nädalas rahulikult liigutada. Graafikutelt on näha, kuidas kevad-suvi on ikka kõvasti metsaradadel liigutud.
2008 jaanuar – 2008 aprill
Täiesti juhuse läbi kohtusin kulturisti ja jõusaalitreener Argo Aderiga. Ta oli nõus mind natukene juhendama ja tegi soovitusliku toitumiskava. Tavaline toit, aga kindlates kogustes ja vahekordades. See oli tegelikult päris keeruline. Pidevalt 6-7 korda päevas korrapäraselt ettekirjutatud toitu süüa ei olnud mitte lihtne.
Argo tegi treening- ja toitumiskava, mida tuli piinliku täpsusega järgida ning iga laupäev käia end ettenäitamas ja rääkimas, kuidas on läinud. Väga hariv periood. Treeningud valdavalt kõik sinises ja rohelises tsoonis.
2008 mai – 2010 jaanuar
2008 kevadel käis mingi krõks läbi. Kinnisvara hakkas buumima, hinnad taeva poole jooksma ja rahvaspordiüritused osalejatearvudes rekordeid tegema. Midagi tundus valesti olevat. Ühtäkki ei saanud enam aru, miks peaks keegi sõitma autoga Otepääle või Elvasse, et seal jalgrattaga paar tundi metsas sõita, ning siis hiljem jälle autosse istuma ja Tallinna poole tagasi vurama? Niimoodi tuhanded eestlased üle iga kahe nädala või tihedaminigi. Iga selline sõit oli paak autokütust, mis hakkas juba omakorda tuhandele kroonile liginema.
Makstes kõigepealt rahvaspordiürituse osalustasu, makstes ise auto ja bensiini eest ning sõites Eesti teise otsa, et lõpetada 1300 ratturi seas umbes 500ndana. Omakorda selle 500nda koha hind oli väga vähe loodusliku annet ja 30tundi tööd kuus. Iseenesest kõik oli endiselt fun, ainult, et selle funi ja tehatavate kulutuste suhe hakkas kuidagi paigast ära minema. Järvejooksude ja Elioni maratonide rajad hakkasid juba peale mõnekordselt läbimist meelde jääma. Väga enam ei üllatanud millegiga. Stardis olid alati juba ühed ja samad tuttavad näod, kellega koos stardikoridori alati jagasid. Üle oma varju ei hüpanud.
Otsustasin 2008 mai kuus, et enam rahvaspordiüritustel ei osale. Kui liigutan, siis vaid oma lõbuks. Täpselt niipalju kui lusti jagub.
Natukene jaguski ja häda polnud miskit. Korra-kaks sai nädalas ikka liigutatud. Kuna mingit suurt eesmärki ei olnud, siis kõik kulgeski omasoodu. Mõnusalt ja mugavalt.
Kuniks üks hetk tundus, et püksirihma kõige viimane auk nagu natukene hakkaks pigistama. Pole nagu kõige mugavam enam. Triiksärgid hakkaksid ka kuidagi nagu kitsaks jääma.
Praktiliselt kuni aasta vist isegi ei astunud kordagi kaalu peale.
Nüüd on graafikult mõnusalt näha, kuidas kaalujoon on järsku väga kandiliste hüpetega taeva poole minema hakanud. 2-3 korda nädalas ja 8-12 tundi kuus aeroobset treeningut ei ole piisav selleks, et tänapäevast kontoritöötajat eelmise sajandi toitumisharjumustega tasakaalus hoida.
Peab menüü uuesti üle vaatama.
Need jooned ja graafikud on lõbusad. Ootan huviga, mida järgmine aasta toob.
2004 aasta aprillis ostsin omale ühe omamoodi joonlaua, mõõtmiseks. Sellise mis mõõdab ära, kui mitu korda süda minutis lööb ja kaua olen spordiriietes higine olnud.
Kuna see ost ei olnud päris juhuslik, vaid rohkem teadlik valik, siis mõõdulint sai valitud selline, et kõik tulemused kirjutataks laisale inimesele arvutisse üles. Ilma, et ise peaks pliiatsit ja paberit kätte võtma. Nüüd hiljem on vahva igasuguseid graafikuid genereerida.
Tegin ühe natukene tagasivaatava ajaloolise pildi. Treeningutele kulutatud koguaeg igakuiselt, proportsioon pulsitsoonidest treeningu koguajast ning paksu rasvase joonena jookseb kehakaal.
Sinine ja roheline tsoon on see, mis põletab rasva. Selline koormus, kus saab sörkides rahulikult juttu puhuda.
Oranž on selline, mis võtab hingeldama ja väga enam juttu ei räägi, aga iseenesest trenni on veel mõnus teha.
Punane on siis kui silmad hakkavad punni minema ja lihastesse hakkab piimahape tekkima. Need hetked, kui pingutad juba täiega.
Graafikul ei kajastu kulutatud raha spordivahenditele ja sportimisega seonduvatele kulutustele. Küll aga on nad enamvähem samas graafikus treeningtundidega.
2004 aprill – 2005 august
Esimesed katsetused pulsikellaga treenida. Kaalu on omajagu palju, mis teeb jooksime raskeks, et mitte öelda ilmavõimatuks. Teooriat sai natukene loetud kuid praktika oli 30 sekundit jooksu ja 2 minutit kõndimist. Mõne kuu pärast juba 2 minutit jooksu ja 30 sekundit kõndimist. Soovituste järgi peaks valdavalt liikuma vaid rohelises tsoonis, kuid suure kere liigutamine kõndimsest kiiremini pani südamele juba nii suure koormuse, justkui rabaks rasket tööd teha. Ega ta kerge olnudki. Järgmise aasta kevadeks oli esimene ind raugenud. 2005 talv-kevad ei tulnud eriti palju jooksutunde ja need mis olid, olid ka oranzis ja punases. Ikka päris võimatu oli joosta selliselt, et pulss oleks niipalju madal, nagu raamatud soovitavad. Koguaeg olin oranzis ja see oli ausaltöeldes ebamugav. Enesetunne oli küll parem ja tundus, et isegi kaalu oleks justkui vähemaks läinud. Joostes jõudsin liikuda ikka kordades ja kordades rohkem, kui alustades. Pusisin vaikselt omaette. Spordisaalis käimine tundus tollal veel ikka väga rikaste lõbu olevat.
Ostsin elu esimese vannitoakaalu. Ilma WiFi’ta. Hakkasin sportlikust huvi käsitsi treeningpäevikusse iga nädal kehakaalu kirja panema. Võib ka öelda kaalujälgija, sest hakkas tekkima seos treeningkoormuse ja kehakaalu vahel. Asi läks huvitavamaks. Sealt kohast, kus punane kaalu joon läheb ühtäkki siksakilisemaks.
Endiselt teadjamad targutasid, et mõistlik on liikuda aeroobses tsoonis ja pikad treeningud madala pulsiga teevad olemise kergemaks.
2005 august ostsin elu esimese jalgratta. Ilma WiFi’ta. Kogu oma raha panin hakkama. Võimalik, et ajutiselt pidin vist isegi juurde laenama. Sealt tekkis murdepunkt. Ühtäkki oli võimalik madala pulsiga treenida, see oli isegi fun ja ei hakanud niivõrd põlvede peale. Treeningtundide maht kasvas, rohelist tsooni tuli juurde ja sügisel kui väga poriseks ja pimedaks läks, siis sai veel vahelduseks joosta, kuid ikka veel oranzis. Jalgrattal rohelises tsoonis liikumine tõi ka päris omajagu kehakaalu joont alla. Rohelises liikumisest oli kasu. Teooria toimis praktikas.
2006 aprill – 2007 oktooberAvastasin, et Elion korraldab maastikurattasarja ja miks mitte nendest osa võtta. Niisama rattaga sõitmine sai mõtestatud eesmärgi. Treeningtunnid kasvasid hüppeliselt. 30 tundi iga kuu, kui vähegi lumi oli maast läinud. Sisuliselt üle päeva paari tunnised trennid metsas. Osalemised erinevatel igamehe jooksu ja jalgrattavõistlustel. Tulemused keskpärased, aga liigutada jaksas ja tegelikult oli see päris fun. Aasta lõpu poole enam suuremaid võistluseid ei olnud ja võtsin aega puhata. Mõned korrad nädalas rahulikult liigutada. Graafikutelt on näha, kuidas kevad-suvi on ikka kõvasti metsaradadel liigutud.
2008 jaanuar – 2008 aprill
Täiesti juhuse läbi kohtusin kulturisti ja jõusaalitreener Argo Aderiga. Ta oli nõus mind natukene juhendama ja tegi soovitusliku toitumiskava. Tavaline toit, aga kindlates kogustes ja vahekordades. See oli tegelikult päris keeruline. Pidevalt 6-7 korda päevas korrapäraselt ettekirjutatud toitu süüa ei olnud mitte lihtne.Argo tegi treening- ja toitumiskava, mida tuli piinliku täpsusega järgida ning iga laupäev käia end ettenäitamas ja rääkimas, kuidas on läinud. Väga hariv periood. Treeningud valdavalt kõik sinises ja rohelises tsoonis.
2008 mai – 2010 jaanuar
2008 kevadel käis mingi krõks läbi. Kinnisvara hakkas buumima, hinnad taeva poole jooksma ja rahvaspordiüritused osalejatearvudes rekordeid tegema. Midagi tundus valesti olevat. Ühtäkki ei saanud enam aru, miks peaks keegi sõitma autoga Otepääle või Elvasse, et seal jalgrattaga paar tundi metsas sõita, ning siis hiljem jälle autosse istuma ja Tallinna poole tagasi vurama? Niimoodi tuhanded eestlased üle iga kahe nädala või tihedaminigi. Iga selline sõit oli paak autokütust, mis hakkas juba omakorda tuhandele kroonile liginema.
Makstes kõigepealt rahvaspordiürituse osalustasu, makstes ise auto ja bensiini eest ning sõites Eesti teise otsa, et lõpetada 1300 ratturi seas umbes 500ndana. Omakorda selle 500nda koha hind oli väga vähe loodusliku annet ja 30tundi tööd kuus. Iseenesest kõik oli endiselt fun, ainult, et selle funi ja tehatavate kulutuste suhe hakkas kuidagi paigast ära minema. Järvejooksude ja Elioni maratonide rajad hakkasid juba peale mõnekordselt läbimist meelde jääma. Väga enam ei üllatanud millegiga. Stardis olid alati juba ühed ja samad tuttavad näod, kellega koos stardikoridori alati jagasid. Üle oma varju ei hüpanud. Otsustasin 2008 mai kuus, et enam rahvaspordiüritustel ei osale. Kui liigutan, siis vaid oma lõbuks. Täpselt niipalju kui lusti jagub.
Natukene jaguski ja häda polnud miskit. Korra-kaks sai nädalas ikka liigutatud. Kuna mingit suurt eesmärki ei olnud, siis kõik kulgeski omasoodu. Mõnusalt ja mugavalt.
Kuniks üks hetk tundus, et püksirihma kõige viimane auk nagu natukene hakkaks pigistama. Pole nagu kõige mugavam enam. Triiksärgid hakkaksid ka kuidagi nagu kitsaks jääma.
Praktiliselt kuni aasta vist isegi ei astunud kordagi kaalu peale.
Nüüd on graafikult mõnusalt näha, kuidas kaalujoon on järsku väga kandiliste hüpetega taeva poole minema hakanud. 2-3 korda nädalas ja 8-12 tundi kuus aeroobset treeningut ei ole piisav selleks, et tänapäevast kontoritöötajat eelmise sajandi toitumisharjumustega tasakaalus hoida.
Peab menüü uuesti üle vaatama.
Need jooned ja graafikud on lõbusad. Ootan huviga, mida järgmine aasta toob.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar