Geopeitus ehk geocaching

Mis on geopeitus?

Geopeitus on värskes õhus mängitav rahvusvaheline mäng, mis viib sind tihtipeale senikäimata kohtadesse, mitmete vaatamisväärsuste juurde või muidu looduskaunitesse paikadesse ja tutvustab sulle nii mõndagi uut. Osalejad kasutavad GPS-i või muid navigeerimistehnoloogiaid või täpseid maakaarte, et peita ja otsida spetsiaalseid geopeituse aardeid.

Loe lisaks ametlikult Geopeituse kodulehelt

Miks geopeitust mängida?

Minu jaoks:

1. Põhjus värskes õhus ja looduses liikuda. 
1. Saab kontoritöö kõrvale kehalist koormust. 
2. Võib otsida geopeituse aardeid joostes, rattaga sõites. 
2. Avastada uusi ja ägedaid kohti, kus varem käinud ei ole. Aarded on üldjuhul peidetud looduskaunitesse kohtadesse.

Geopeituse mobiilirakendus teatab esmakordsel käivitamisel, et Geopeituse mängimine võib olla ohtlik. Sama ohtlik kui mistahes tegevused väljapool kaitsvaid koduseinu ;) Võtan teadliku riski.

Mida on vaja geopeituse mängimiseks?

1. Nutitelefoni, millel on sissehitatud GPS või eraldiseisvat käsiGPS seadet.
2. Hea, kui on Geocaching mobiilirakendus telefonis. Lihtsustab aarete otsimist/leidmist. Piisab ka Google Mapsi rakendusest telefonis. 
3. Geocaching.com kasutajakontot, mille abil saab otsida lähedalasuvaid aardeid. 

Esimese 20 aarde kogemus

Kuna olen alles värske geopeituse mängija, siis teistele algajatele esmane emotsioon ja tähelepanekud. 

Geopeitus on sõltuvust tekitav.

Alguses sai plaani võetud geocaching.com lehelt vaadatud kodulähedaste aarete otsimine. Läksime joostes aardeid otsima, sest päris mitmed aarded asusid tavapäraste jooksuradade läheduses. Täiesti teine maailm, milles tavapäraselt metsaradadel joostes polnud aimugi. 

Geopeitust mängides on oluline, et kõrvalised isikud ("mugud") ei saaks teada, kus aarded asuvad. Seega tuleb vältida "mugude" pealesattumist aarete otsimisel. Esimeste aarete otsimiseks valisime vihmase ilma, et oleks jooksuradade läheduses vähem "mugusid" ja saaks rahulikumalt tegutseda. 

Kuna meil spets käsiGPS'i ei olnud ja proovisime läbi ajada tavalise mobiiltelefoniga, siis vihmasadu on muidugi pisut takistav element. Telefon ei tohiks ju eriti märjaks saada ja puutetundlik ekraan ei tööta väga hästi kui vihmapiisad on ekraanil.

Telefoni laadisin Geocaching Lite rakenduse, mis kuvab telefoni ekraanil lähedal asuvad aarded ning tõmbab sirgjoone sinu asukoha ja aarde vahele. Näitab mitu meetrit on linnulennul aardeni. Kuna telefoni sisseehitatud GPS ei ole vist kõige täpsem, siis 0 meetrini jõudes juhtus tihti seda justkui enda asukoht hüppas ringi mitme meetri raadiuses. Ei olnud hästi aru saada, kui kaugel ikkagi peidetud aardest oled. Seega tuligi telefon taskusse ära panna ja hakata tähelepanelikult loodust vaatlema, looduses geoaaret leida. 

Aarete leidmine ei lähe alati kõige lihtsamalt. Meil jäid mitmedki aarded leidmata. Vaatad kõigepealt 5 meetri raadiuses justkui kõikvõimalikud aarde peidukohad läbi. Ei midagi. Suurendad raadiust 10m peale, siis 20m peale. Ikka ei midagi. Teed jälle raadiuse väiksemaks ja alustad otsast. Lõpuks lahkud ikkagi ilma aaret leidmata ning hinges on tahtmine tagasi tulla, et siiski kuskilt see aare lõpuks üles leida. 

Üldjuhul vist ongi nii, et telefoni GPS juhatab enamvähem aarde lähedusse ning seejärel tuleb juba ise maastikult korrapäratusi leida. Kui ikka mõni kivi on kuidagi "ebaloogiliselt", siis võib kahtlustada, et keegi on seda kivi liigutanud ja seal all võib midagi olla. 

Iga aardeleiuga hakkab tulema kogemust ja silm hakkab muutuma teravamaks võimalike peidukohtade suhtes. 

Aardeid on eri suurustes ja kui alguses ei tea, milline üldse aare võib välja näha, siis on päris keeruline. Me pole just veel palju aardeid leidnud, kuid siiski vägagi erinevates konteinerites on neid välja tulnud juba küll.

Hetkel veel on hasart sees, et minna ja järjest enam aardeid proovida üles leida. Geocaching.com lehel on näha, kuidas inimesed on oma kasutajakonto all loginud sadu ja tuhandeid aardeid. Eesti, Soome, Rootsi, Taani on paksult aardeid täis.