Mootorrattal ümber maakera

Kaks Eesti noort, Margus ja Kariina istusid ühel päeval mootorratta selga ja võtsid nõuks, et enne nad koju tagasi ei tule, kui maakerale tiir peale tehtud.1126 päeva ja 170 tuhat kilomeetrit hiljem olid nad jälle kodus tagasi. Mootorratta kellal ees majesteetlikud 250 000 km ja natukene rohkemgi.

Kuulsin neist aegajalt meediast, kuid kõigi muude igapäevaste toimetuste kõrval ei tekkinud mahti nende tegemistega kurssi viia. Nüüd mingi aeg tagasi hoopis teist teed uurides BMW GS seeria mootorrataste kohta, jõudsin nende "reisiraamatuni". Terve see aeg, kui nad teel olid, pidasid nad oma väikest reisiblogi. See on parim reisiblog, mida ma kunagi lugenud olen.

Viide: Ühel teljel ümber planeedi - Mootorrattal ümber maakera

Kaks nädalavahetust ja kümmekond tundi hiljem on mul nende reisikiri otsast otsani läbi loetud. Pole just väga sagedane, et viitsiksin mõnd lugu 5-6 tundi järjest lugeda ning niimoodi igal vabal hetkel. Nende lugu naelutas.

Kuna mootorrattur Margusel oli varasemast teatav fotohuvi, siis pildid, mida nad teel tegid, olid pehmelt öeldes hingematvad. Lood seal kõrval täiesti uskumatud. Kohati lausa lootusetud olukorrad, kust korduvalt ja korduvalt end välja võideldi. Ega muudmoodi ei saakski. Nad tegid teel olles pilte, videosid ja salvestasid isegi helisid.

See kõik andis kõvasti reisikirjale juurde. Lihtsalt lugesid täiesti uskumatuid lugusid ning panid taustaks heliklipi mängima, mille nad samas kohas olid parasjagu lindistanud või jutu vahele vaatasid videoklippe, mida nad olid ühes või teises kohas salvestanud. Interaktiivne reisiraamat.

Väga nauditav lugemine ja vaatamine. Kindlasti soovitan lugeda. 

Mis lugemisse puutub, siis senini ei olnud väga hästi aru saanud sellest meeletust tahvelarvutite fenomenist ja buumist. yhelteljel.ee internaktiivse reisiraamatu lugesin ja vaatasin otsast-otsani läbi justnimelt tahvelarvutil. Üllatusin, kui äge on piltide, helide ja videodega vürtsitatud reisilugude lugemine. Lisaks veel võimalus lugeda teiste lugejate jäetud kommentaare ning soovi korral enda omi lisada. Nii mitmedki reisiblogi kommenteeriad on soovitanud noortel peale reisi kindlasti samateemaline raamat välja anda. Ainest on küllaga ja rohkemgi veel. Nii jutu kui piltide näol. 

300 euro eest esteetikat

Tekkis võimalus üks uus Lenovo ThinkPad äriklassi kuuluv sülearvuti karbist välja võtta. Tööülesannete täitmiseks oli tarvis eraldi Windows'iga PC sülearvutit. Corporate policy nägi ette kõige tavalisematele kontoritöötajatele kasutamiseks Lenovo ThinkPad kõige soodsama "äriklassi" seeria sülearvutit. Täpsemalt Lenovo ThinkPad L420. Vaatasin internetist speci üle. Keskpärane, kuid täiesti piisav. Pildi pealt nägi välja nagu tüüpiline ThinkPad ja tellisime ära. (Kulu)teadlikult sain valida konfiguratsiooni, mis on väga sarnane kõige odavama 13'' Apple MacBook Pro seadistusele.

Protsessor: Intel i5 2,4Ghz
Operatiivmälu: 4GB 1333Mhz
Kõvaketas: 500GB (Apple 5400rpm / Lenovo 7200rpm)
Graafika: Intel HD 3000
WiFi n standard, Bluetooth, HD veebikaamera, mikrofoni/kõrvaklapi pesa 2-in-1, et saaks telefoni hands-free'd kasutada helistamiseks, SD mälukaardi lugeja jne.

Tekkis meelelahutuslik huvi, et kuidas tunduvad suurtootjate Lenovo/IBM ja Apple sarnase konfiguratsiooniga madalama otsa sülearvutid, kui nad laual kõrvuti panna.

Käesolev ThinkPad L420 oli kõige soodsam i5 protsessoriga äriklassi sülearvuti Lenovo tootevalikus ja vastavalt 13'' MacBook Pro kõige soodsam i5 protsessoriga sülearvuti Apple brändi alt. Tehniliste näitajate poolest oleks nad justkui võrdväärsed.

Kui arvuti sees on jupid kõik samaväärsed, et mitte öelda täpselt samad, siis erinevus hinnas tuleb peamiselt vast korpusese materjalidest, operatsioonisüsteemist ja brändingust. Valdkonnad, mis nii selgelt ja lihtsalt ei ole mõõdetavad.

Kontoritöötaja igapäevasest ülesannetest teevad nad päeva lõpuks mõlemad täpselt sama töö ära. Välja arvatud siis mõned eriti spetsiifilised üli kuluteadliku suurkorporatsiooni IT lahendused, mis on teadlikult disainitud vaid PC'de või pigem Windows operatsioonisüsteemiga töötama.

Hinnavahe sarnaste näitajatega 13'' Apple MacBook Pro ja Lenovo L420 vahel on suurusjärk 300 eurot. Jaekliendi letihinnad vastavalt koos käibemaksuga Lenovo L420 natukene alla 900 euro ja MacBook Pro natukene alla 1200 euro. Mõlemal garantii 1 aasta.

Kuhu kaob see 300 eurot, mis Mac'i puhul tuleb sama võimsuse puhul juurde maksta?

Esimese 30 sekundi muljed, võttes Lenovo L420 karbist välja ja pannes kõrvale sama kogemus Apple toote saabumisega.

Pakend
Lenovo L420 saabub loodus- ja hinnasõbralikus pruunis kartong karbis.

Apple MacBook Pro saabub poole õhemas valges sangaga kohvrit meenutavas pakendis. 

Esimene pilk arvutile

Lenovo karpi avades üllatusin, et "Wow, mis ime asi mul siin karbis on? Mingi kahtlane monstrum." Internetis nägi see arvuti küll teistmoodi välja

Võrdluseks see, kuidas Apple oma arvutit kliendile karpi avades presenteerib

Tõenäoliselt sellest 300€ hinnavahest läheb natukene juba pakendi valmistamiseks. Karpi pole küll kauaks, aga esmamulje tootest on kardinaalselt erinev. 

Korpus ja selle disain

Kuna arvutid sisu poolest (protsessor, mälu, kõvaketas jne) on samaväärsed, siis võiks ju eeldada, et need jubinad ka enamvähem sama suurde korpusesse ära mahuvad. Pildil mõlemad arvutid sellelt küljelt, kus asub DVD seade. Lenovo oleks justkui kolmandiku võrra paksem. Suur ja robustne. 

Võibolla siinkohal teen natukene Lenovole liiga, sest Lenovo T-seeria T420s, mille letihind on ka juba ligi 1200 eurot, on tegelikult samad komponendid juba oluliselt konkurentsivõimelisemasse korpusesse paigutanud. Sama confi juures saab Lenovolt ikka oluliselt paksema korpuse kaasaskandmiseks. 

Arvutid teiselt küljelt, seal kus on rohkem ühenduspesasid. 

Järgnevalt pildilt on näha, kui suur on arvutikorpuste alumise klaviatuuriga osa kõrguste erinevus. Kui sa pead pidevalt klaviatuuril kirjutamiseks käsi ligi kolmandiku võrra kõrgema klaviatuuri peale tõstma, siis esialgu on see ikka päris veideralt ebamugav.

Ventilatsioon

Mis hakkab Lenovo puhul silma on see, et isegi nii suure ja "õhulise" korpuse puhul on kasutatud väga palju ventilatsiooniavasid. Nii arvuti küljel, kui ka terve arvuti põhi on erinevaid "õhuauke" täis. Võrdluseks Apple on suutnud sama palju energiat tarbiva ja soojust eraldava protsessori, graafikakaardi ja mälud panna korpusesse, kus ventilatsiooniavad praktiliselt puuduvad. Neid ei ole ei külgedel ega arvuti põhja all. Ilma ventilatsiooniavadeta töötab arvuti igapäevaselt prakitiliselt hääletuna. 

Mõlemad arvutid põhja alt vaadatuna. 

Pannes pealtvaates arvutid kõrvuti, siis randmete toetamise ja klaviatuuri enda osa on neil sisuliselt samas mõõdus. Küll aga igasuguseid (üleliigseid) nuppe on suudetud Lenovo klaviatuurile paigaldada. 

Hiir

Alustades kasvõi hiire puuteplaadi nuppudega. Minu jaoks Apple sülearvutite suur kasutusmugavuse eelis on siiani olnud just hiire puuteplaat ja kõik need näppudega tehtavad viiped ja funktsioonid, mida nende hiire puuteplaat võimaldab. Lenovo on millegipärast aga vanamoeliselt jätnud puuteplaadi äärtesse nupud, kuigi tarkvaraliselt on ka nende puuteplaati võimalik selliselt programmeerida, et ta Apple'le sarnaselt mõningaid puuteplaadil tehtavaid näpunippe oskaks teha. Kahe näpuga scroll, kolme näpuga window drag, kahe näpuga parempoolne klikk, nelja näpuga töölaudade vahetus jne. Rääkimata Mac OS X'i Mission Controlist. See on ikka ulme mugav, eriti veel koostöös Logitech MX Performance hiirega, kus pöidla alla saab määrata 4 erinevat funktsiooni. Kasutusmugavusele annab see igapäevaselt kõvasti juurde.

Võimalik, et seal on mingi patendi teema, miks teised arvutitootjad Apple'le sarnast puuteplaati kasutusele võtta ei saa ja endiselt peavad neid justkui kasutuid nuppe sinna plaadi äärtesse panema. 

Mingil imetabasel põhjusel on Lenovo eraldi välja toonud helitugevuse ja heli vaigistamise nupud. Võibolla nad lihtsalt ei sallinud tühja pinda klaviatuuri ääres, kuid MacBook Pro'd kasutades pole veel kunagi tundnud puudust sellest, et helitugevuse nupud ei ole kuskil väljaspool klaviatuuri ekstra eraldi välja toodud. Nad on lihtsalt funktsiooniklahvide real kolm eelviimast nuppu ja toimivad ideaalselt. 

Mõlemal arvutil on indikaatorid, mis näitavad, kas arvuti on vooluvõrku ühendatud ja töötab või on parasjagu unerežiimis ja magab. Lenovole, meeldib kui kõike on rohkem. Hiirenuppe, helitugevuse nuppe ning isegi indikaatori tulukesi on kaks. Topelt ei kärise. Eraldi tuli, mis näitab, et laadija on järel ja aku täis ning eraldi kuu ikooniga tuli mis peaks põlema hakkama, kui arvuti magab. 

Apple läheb endiselt minimalismi teed. On üks väikene valge pilu. Kui arvuti magab, siis see valge kriips "hõõgub vaikselt". Tekib sujuvalt ja siis jälle kaob ära. See suurem must auk on infrapuna vastuvõtja, et saaks presentatsiooni tehes infrapunapuldiga  arvutiekraanil slaide vahetada. 

Laadijad

Suur erinevus on ka laadijates ja nendes pistikutes, mis arvuti külge lähevad. Lenovo laadija otsik on suur ja võimas. Peaasi, et vastu peab. 

Seevastu Apple oma on ülimalt minimalistlik ja kinnitub arvuti külge magnetiga. Nii kui sa ta arvuti laadijapesa juurde paned, hüppab ta sinna ise kinni ja kui juhtub, et sa ise või keegi kontoris möödakõndija juhtme taha komistab, siis laadija hüppab ise magnetiga kohe arvuti küljest lahti, et mitte arvutit laua pealt maha tõmmata. Lihtne, väike ja nutikas lahendus. Tõneäoliselt jällegi Apple poolt patendeeritud, sest pole näinud, et mõni teine arvutitootja sarnast lahendust oleks kasutanud. 

Veebikaamera ja mikrofon

See on juba puhas maitse asi ja esteetika, aga kasvõi see, kuidas näevad välja veebikaamera ja mikrofon on natukene nagu öö ja päev. Mikrofoni jaoks on Lenovol küllalt suur robustne auk ja veebikaamera on   nurga alla keeratud. Mis iseenesest on nutikas. Muidugi korpusesse tekitab see silmapaistva augu/õõnsuse. 

Võrdluseks Apple MacBook Pro'l on veebikaamera peidetud ekraani klaasi taha selliselt, et ta on üldse vaevumärgatav. Sulandub täiesti ekraani raami sisse. 

Sama moodi on eraldi kunstiteos Apple mikrofoni "auk". Tõenäoliselt neid imepisikesi auke ei ole just kõige lihtsam puurida. Kõik on nii minimalistlik ja tagasihoidlik, kui vähegi võimalik. 

Selliseid pisiasju on tegelikult küll ja veel, mis kohe esimese 15 sekundiga kahte arvutit kõrvuti nähes silmad hakkavad. Rääkimata Mac OS X'i operatsioonisüsteemi kasutajaliidesest ja sealsetest läbimõeldud minimalistlikest võimalustest. 

Kuhu veel osa 300 eurosest hinnavahest kaob? 

Ekraan

Seal on juba tehnoloogiline erinevus kahe tootja arvutite vahel.  Kuid valge on valgem ja must on mustem ning kõik värvid erksamad ja kirkamad Mac'i ekraanil. MacBook Pro ekraan on läikiv, mis vahel võib häirivaks osutuda, kuid pilt on oluliselt parem. 

Korpuse materjalid

Lenovo on suures kuluteadlikuses L420 ekraani tagumiselt küljelt isegi selle legendaarse kummise materjali eemaldanud. Alles on jäänud väga odava muljega plastik, mis peale koputades teeb häält nagu ekraani korpuse ja ekraani paneeli vahele oleks päris omajagu õhku jäetud. Tühjus kajab vastu. 

Seevastu Apple kasutab legendaarset unibody ühest alumiiniumtükis välja freesitud väga kõrgekvaliteedilist korpust, mis on ühtlasi tugev ja näeb hea välja. Hoida metalli ja plastikut käes on ikka kaks täiesti erinevat asja. Millegipärast metalli kasuks. Kasvõi pelgalt sellest aspektist, kuidas ta näpu all tundub. Sellest ka tõenäoliselt oluline korpuse hinnavahe. 

Klaviatuuri tasutavalgustus

Apple'l on päris mõnus klaviatuuri taustavalgustus, kus nuppe valgustatakse altpoolt ja need kumavad valgust läbi. Ekraani sees on eraldi sensor, mis mõõdab toa üldist valgustugevust ja siis kui toas tuled kustu paned või lihtsalt väljas pimedaks läheb, siis arvutil läheb automaatselt vaikselt klaviatuuri tasutavalgustus tööle. Kui valgeks tagasi läheb, siis kustub ka klaviatuuri taustavalgustus ise jälle ära. Väga mugav ja mõnus, et mitte öelda isegi natukene edev lahendus. 

Antud Lenovo L420 sülearvutil puudub igasugune klaviatuuri taustavalgustus. Osadel Lenovo mudelitel  oli eraldi lamp ekraani kaanes, umbes seal, kus antud L420 mudelil on veebikaamera. 

Kui üldiselt on IBM ThinkPadide klaviatuure ühtedeks parimateks maailmas peetud, siis Apple pealt üle minnes tundus justkui Lenovo antud mudeli puhul ei kasutaks enam seda legendaarset mõnusat ja pehmet klaviatuuri. Harjumuse asi, aga MacBook Pro klaviatuur tundub kuidagi konkreetsem. On see siis sellest, et klahvide vahed oleks justkui suuremad, klahvid paremini eraldatud või siis sellest, et klahvikäik ise on suhteliselt lühikene ja tagasiside või klahvi tagasi üles tulemise jõud/kiirus on kuidagi kiirem ja konkreetsem. 

Kokkuvõtteks

Ratsionaalselt Exceli ridadel IT kulusid kokku lüües ja töövahendite/süleavutite spetsifikatsioone võrreldes ei tule tõenäoliselt ühelgil kuluteadlikul IT juhil mõttesse samaväärse jõudlusega kontoritöötaja töövahendi eest ligi 30% rohkem maksta. 

Ilu ja esteetiline nauding on küll vaataja silmades, aga 300 eurot soodsama Lenovo puhul tekib millegipärast küsimus, et kas tõesti kuidagi paremini ei oleks saanud? Ise küsin/ise vastan. Ikka saab. Lenovo ThinkPad L-seeriast kohe järgmine on T-seeria, kus on täpselt samad jupid oluliselt viisakamas korpuses ning väga saranse konfiguratsiooni hind õhemas korpuses ongi juba ka Lenovo puhul 1200 eurot. Tundub, et see suur ja kobakas korpus sama riistvara ümber on teadlik valik, et  esteetiliselt tundlikemaid kodanike panna õhema, kergema, mugavama korpuse eest rohkem maksma. Samas kes on hinnatundlikumad, neile antakse sama jõudlus kätte siiski küllalt soodsa hinnaga. 

Erilstele entusiastidele on sama i5 protsessori, 4GB mälu ja 13 ekraaniga sülearvuti Lenovo tootevalikus ka suisa 1800 euroga. Lenovo X1 sisu sama, aga korpus läheb juba maailmaklassi.

Mis kõige rohkem hetkel Lenovo L420 juures närvidele käib on see, et ventilaator pidevalt "uilgab" ja puhub. Nagu odav HP kodukasutaja läppar. Isegi siis, kui protsessori koormus on mõni protsenti e-maili  kirjutades. Pole veel leidnud kohta, kust seda pidevat ventileerimist kinni keerata. Advanced Power profiilidest on juba CPU jahutus passiivseks määratud, kuid see pole aidanud. 

Nagu odava autoga. Naginatest ja kolinatest lahti saamiseks aitab vaid raadio valjemaks keeramine. Panin klapid pähe. 

EDIT: Peale mõningast Googeldamist selgus, et ma ei ole sama hädaga üksi. Lenovo ametlikus "Support Communitis" on 83 lehekülge vihast sõimu täpselt samal teemal. Väidetavalt Lenovo engineerid on teemast teadlikud, kuid midagi otseselt ette ei ole võetud.

Viide: lenovo.community - T420 fan noise issue

HTC Radar ja Windos Phone 7.5 näpuvahel

Teatud telefoniteadlikes ringkondades tundub hetkel HTC 1. septembri teadaanne omajagu kõlapinda leidvat. Avalikusele öeldi välja, et on müügile tulemas kaks uut HTC Windows Phone 7.5 "Mango" telefoni. HTC Radar ja HTC Titan. Millegipärast oleks oodanud, et Nokia tänu Microsoftiga liitumisele tuleb esimesena ametlike Mango telefonidega välja, kuid siiski HTC jõudis oma pressiüritusega ette. Reaalselt poodides võib neid uusi HTC telefone näha alles oktoobris-novembris.

Kuna ajakirjanikele anti Londonis esimesed telefonid näpuvahele vaatamiseks, siis enamus maailmast juba enamvähem teab mida need aparaadid endast kujutavad. Olles ise nüüd HTC Radarit 2 päeva ja 70 telefonikõne jagu käes hoidnud, võib vast asjast natukene lähemalt rääkida. 

Kes varem on Windows Phone 7 telefoni käes hoidnud ja kasutanud, selle jaoks esimesel pilgul just väga palju midagi uut kohe otseselt silma ei hakkagi. Kõik hädavajalik on endiselt olemas, näeb väga hea välja ja töötab kiirelt ning tõrgeteta. Samas rohkem nagu midagi polegi ju vist pole tegelikult vajagi?

Olgu kohe ära öeldud, et HTC Radar oma koostekvaliteedilt ja Windows Phone "Mango" omaduste poolest täiesti suurepärane telefon. 

Allolevad on vaid mõningad tähelepanekud, mis niigi suurepärase kasutajakogemuse puhul natukene positiivselt üllatasid või siis hoopis siit-sealt miskit kriipima jättis.  

Kasutajaliidese disain

Jällegi maitse asi, aga kasutajaliides näeb minimalistlikult ilus välja. Puhas. See tähendab ka seda, et isikupäraseks muutmise võimalusi on suhteliselt vähe. Ekraani taustavärvi valikuks saad valida kas "Hele" või "Tume" ehk siis vastavalt kas must või valge taust. Ei enamat. Vaid nende ekraani kastide värvi saad muuta. Sedagi vaid eeldefineeritud värvivaliku seast. Kuidas iganes sa neid värve omavahel kombineerid, lõpptulemus jääb siiski küllalt ilus ja puhas. Vaid ekraaniluku taustapildiks saad omavalitud pildi määrata. 

Sul on ainult üks "Start" ekraan omavalikud aplikatsioonidega, mille kastid näevad kõik suhteliselt ühesugused välja. Vastavalt rakendusele see kast siis aegajalt kuvab rakendusele omast informatsiooni.  Sellist "kaost" nagu Androidi puhul eri ekraanidel olevate segamini widgetite ja aplikatsiooni ikoonidega ei anna korraldada. Piiratud võimalused jätavad natukene parema üldmulje.

Samas selles piiratuses tundsin hirmsasti puudust Androidi widgetist, mis lubab mul ühe nupuvajutusega Bluetoothi, andmeside, andmetesünkroonimise sisse/välja lülitada. Võimalus, millest võibolla tavakasutaja ei oskagi niiväga puudust tunda, aga justkui rohkem power user'ina tahaks suuremat kontrolli omada otse telefoni esiekraanilt. 

Chäti sõnumid on nagu tavalised sõnumid

Olles kõiksugu moodsad sotsiaalmeeida kontod telefonis ära seadistanud, saabus juba esimesel ööl väikene üllatus. Ootamatult palju hakkas keset ööd sõnumeid tulema. Nimelt on Facebook ja Windows Live Messengeri chat telefonis taustal aktiivsed. Kuigi sa oma arvuti oled kinni pannud ja ammu magama ära läinud, siis tänu telefoni Facebooki ja MSN'i kontodele paistad sa oma sõpradele Messengeris ikka Online olevat. Kõik sõnumid, mis sulle Facebooki või MSN Messengeri chatis saadetakse, tulevad sulle telefonis samasse kausta/kohta, kuhu SMSid ja MMSid tulevad. Sisuliselt sõnumid on nad kõik. Natukene ootamatult tüütu oli see, et iga chäti sõnum mis sulle saadeti saabus kui eraldi SMS ja telefon muudkui piuksus öö läbi. Eks see oli alguse asi ja esimene segadus. Muidugi saab telefonist eraldi end chäti jaoks Offline olekusse panna ja chäti üldse välja lülitada, aga vaikimisi nad vist lülitati kõik sisse ja jäeti Online olekusse. 

Mõistlik uuendus ja võimalus nende chäti ja SMS sõnumite juures on see, et kui inimene on sulle jätnud Facebooki chätis sõnumi ning läinud ise Offline, siis saad talle telefonis ikkagi vastata ja telefon küsib, kas soovid inimesele SMS'iga vastuse saata? Iseenesest mugav. 

Androidi kasutajatele on peaaegu, et kohustuslik omaga Google Gmaili e-maili kontot. Sellega käib ka siis kaasas Google Talk chätiteenus, mis Androidide ja arvutite vahel toimib ideaalselt. Windows Phone puhul on hädavajalik Windows Live konto omamine. Küll aga esialgu ei leidnud seda kohta, kuidas lihtsa vaevaga Google Talki saaks Windows Phone telefonis kasutada. 

Kui tavalise Gmaili konto saad Windows Phone telefonist peale loomist ära kustutada ja uuesti teha, siis Windows Live kontot ei ole võimalik enam peale esmakordset seadistamist ära kustutada ega kasutajanime muuta. Tõenäoliselt selleks, et uue kontoga telefoni kasutusele võtta, tuleb telefonile tehaseseadete alglaadimine teha.  

Häälkäsklused

Mango puhul reklaamiti omajagu, et tal peaks olema küllalt hea häälkäskluste tugi. Kuna autos kasutan Bluetooth käed vabad süsteemi, siis proovisin ka seda häälkäskluste andmist. Läks nii nagu seni alati on häälkäsklustega läinud. Mika Häkkineni inglise keelest ei suuda see telefon veel suurt sõnagi aru saada. Põhikäsud nagu "Call" ja "Send message" olid talle arusaadavad, aga Eesti nimede ja kirjapildi vahel ta kahjuks mingit seost leida ei suuda. Sama tark on ka hääle abil internetiotsing. Viiest korrast neljal saab ta ikkagi valesti aru, mida sa telefonil palusid suusõnaliselt internetist otsida. Võimalik, et päris native english speaking kodanikud saavad selle funktsiooni kasutamisega paremini hakkama. 

Kaardid

Sportlikust huvist proovisin ka nö. navi lahendust. Otseselt navigeerimistarkvara vaikimisi sellel telefonil veel kaasas ei ole. Nokia oli see, kes lubas, et kui nad ükskord Windows Phone telefoni valmis teevad, siis panevad sinna Nokia Maps tarkvara sisse. HTC Radari puhul tuleb veel Bing'i kaardiga hakkama saada. Pooliku lahendusena oskab Windows Phone kaardirakendus ekraanile kuvada soovitud teekonna ning kirjutada järjest sammude kaupa ekraanile, mitme km pärast tuleb vasakule või paremale keerata. Asi seegi. 

Kalender

Eks ma tõenäoliselt olen Google toodetega ära rikutud, aga Google kalendris on mul tehtud terve hunnik erinevaid temaatilisi ja jagatud kalendreid, mida kõiki igapäevaselt kasutan ja täidan. Androidis toimib kõik ideaalselt. Windows Phone suudab vaid mu ühte ja peamist Google Calendari kalendrit kuvada. Natukene ahistav piirang. Küll aga väga vapralt näitab ta esilehele kõiki üritusi, mis on Facebooki kalendris kirjas. 

Helistamine

Alguses mõtlesin et lihtsalt ei oska telefoni kasutada. Lugesin ja vaatasin internetti, kuid ühtegi paremat juhist ka ei leidnud. Nimelt asi mis mind peaaegu pani telefoni lauasahtlisse viskama oli helistamine. 

Tõenäoliselt jällegi Androidiga liialt ära hellitatud. Androidi puhul vajutan "Phone" ja kohe näen viimati valitud ja vastatud kõnesid ning mul on ees klaviatuur kontaktide otsimiseks või numbri valmiseks. Üks nupuvajutus, et kõik vajalik oleks ekraanil. 

Ei suutnud uskuda, et Windows Phone puhul võiks numbrite leidmine nii vaevarikas olla. Kõigepealt vajutad "telefoni ikooni" ja näed viimaseid kõnesid (history). Selleks, et kontakti otsida, tuleb eraldi "telefoni" alt valida "telefoniraamatu" ikoon, mis avab "people" alajaotuse ja seejärel veel omakorda valida "otsingu" ikoon, et saada ette klaviatuur, millega inimese nime trükkida. Kogu see teekond tundus HTC Androidi kõrval ikka kohutavalt piinarikkana. Seda enam, kui sa pead päevas mitmekümne erineva inimesega suhtlema, kes kõik ei ole sul viimati valitud numbrite hulgas. Eriti tüütu on veel olukord, kui numbrit tuleb olude sunnil autoroolis otsida. Liialt palju klikke ekraanil ja häälvalmisest pole just palju abi. 

Kõnedele vastamine

Kõne tuleb sisse ja klahvilukk on peal. HTC Androidi puhul on ühe liigituse all 2 valikut. Liigutad näppu ekraanil ülevalt alla, võetakse kõne vastu. Liigutad näppu mööda ekraani teises suunas, keeldud kõnest ja helistaja kuuleb kinnist tooni. Windows Phone puhul kõigepealt libistad ühe liigutusega ekraaniluku taustapildi eest ära ja seejärel tekib sulle ekraanile 2 nuppu "answer" ja "ignore". Jällegi üks lisa ekraanivajutus mis võrdlusena Androidi puhul on suudetud  natukene elegantsemalt lahendada ilma ühegi lisa näpuvajutuseta. 

Arvutiga ühendamine ja meedia tarbimine

Ei ole päris nii nagu Androidi või Nokia telefoniga, kus saad öelda telefonile, et ole nüüd mälupulk või väline kõvaketas ja lihtsalt tõstad muusika ja filmid telefoni. Windows Phone jaoks on vaja spets tarkvara, mis õpetab telefoni sinu arvutiga suhtlema. Vaid pildid on need, mis niisama lihtsalt arvutisse peaaegu automaatselt tulevad. Õnneks on ka Mac'i kasutajatele see spets soft olemas ja leiab selle väga lihtsalt App Store'st. Tuleb vaid otsida "Windows Phone 7 Connector" nimelist tarkvara. Väike piirang ka selle Windows Phone 7 Connectori puhul on see, et ta oskab vaid seda meediat telefoni tõsta, mis on sul juba iTunes'is olemas. 

Mobiil-ID

Internetis on vastakat informatsiooni selle kohta, kas Mobiil-ID toimib uue Windows Phone 7.5 Mango peal või mitte. Kuna ametlikult ei ole telefoni veel müügil, siis täie kindlusega ei saa väita, et HTC Radar saab omale Eesti Mobiil-ID toe. Küll aga see veel müügieelne prototüüp, mis minu kätte sattus oskas hädapäraselt juba Mobiil-ID'ga hakkama saada. Käitus veel natukene konarlikult aga isikutuvastus ja digiallkiri said antud.

Tõenäoliselt need telefonid, mis kunagi Windows Phone 7.5'ga müügile saabuvad saavad olema juba oluliselt parema ja täiustatuma tarkvaraga ja ega tegelikult praeguselgi midagi väga viga pole. Kõik toimib ja töötab. Ainult, et ma ei ole veel nende mõne päevaga päris veendunud, kas ma isiklikult ikkagi tahaksin Windows Phone 7.5'te igapäevaselt kasutama jääda. Android pakub natukene rohkem paindlikust ja telefoni isikupäraseks muutmise võimalusi. 

Viide: Arvutimaailm - HTC Titan ja HTC Radar - kaks uut WP7 Mangoga telefoni Londonist
Viide: HTC Radar HTC kodulehel

Nike+ iPod spordividin

Natukene vidinajuttu Nike+ iPod lahendusest.

Ajalugu

Aastaid nüüdseks juba 5 tagasi teatas Apple koostööst jooksuriiete ja jalatsite tootjaga Nike. Nii nagu Google pani oma uuele teenusele näda tagasi + märgi külge (Google+), sama tegi Nike koos Apple'ga juba 2006 aastal. Nike töötas välja eraldi spordirõivaste tootesarja Nike+.

Tol ajal oli Apple iPod mp3 muusikamängijate maailmas laineid löömas ning päris paljud sörkijad ostsid omale iPod'i, et jooksutreeningutele taustaks muusika kuulata. Põhimõtteliselt võiks ja igasuguse suvalise mp3 mängijaga muusikat jooksutaustaks kuulata, kuid Apple tahtis oma iPod'iga erineda ja natukene enamata pakkuda.

Nike+ jooksuvidin

Nike+ tootesarjas tulid Nike poolt spets jooksusussid ja rõivad ning Apple poolt iPod muusikamängija, pluss väikene vidin mis käib jooksusussi talla sisse.

Jooksusussi talla sisse käiv vidin (parempoolsel pildil) ei tee suuresti mitte midagi muud, kui ütleb iPod'ile mitu sammu on astutud ning mitu meetrit sammudega läbitud.

iPod nano mängib vaikselt kõrva sisse muusikat ja loeb sammud ning meetrid kokku. iPodi tarkvara on see, mis jooksu ajal muusika taustal vastavalt ergutab sind ja räägib kaugele juba oled jooksnud ja mis on hetkeline tempo.

Nike+ veebikeskkond

Selleks, et üksildast jooksmise harrastust natukene sotsiaalsemaks muuta, loodi Nike+ veebikeskkond, kuhu iPod oli võimeline läbi iTunesi tarkvara kõiki Nike+ jooksutreeninguid üles laadima.

Treeningute üleslaadimine on vist lihtsaim, mida olen seni kohanud. Kuna iPod kasutab laadimiseks ja andmete sünkroniseerimiseks arvutiga USB ühendust, siis polegi mitte ühtegi muud liigutust, kui iPod'ile juhe järgi ning kõik andmed on ilma ühtegi hiireklõpsu tegemata internetti laetud.

Hästi lihtsa harrastaja jaoks on veebikeskkond päris lahedaks tehtud. Esiteks ta näeb hea välja ja teiseks on päris palju rõhku pandud motivatsiooni tõstmiseks.

Sulle tekib veebi ilus jooksupäevik. Iga päeva kohta kaunis graafik, kui mitu km ja mis ajaga sa oled läbinud. Lisaks vastavalt läbitud kilomeetritele saad sa nagu džuudos või karates omale erinevat värvi taseme. Kui oled esimese taseme läbi teinud (50km), siis hüppab ekraanile videoklipp, mis räägib kui edukas sa oled olnud ja soovib jõudu ja jaksu. See kõik tuleb alati üllatusena, sest kuskil pole kirjas, et keegi sind ekraanil järsku motiveerima tuleb ja  jõudu soovib.

Sul on võimalik liituda kõiksugu vabatahtlike jooksugruppidega. Seada omale väikeseid eesmärke. Liituda näiteks grupiga, kelle eesmärk on üheskoos joosta tiir ümber maakera. Sa saad vaadata, kes jooksevad sinu naabruskonnas ning milliseid teid nad kasutavad jooksmiseks. Saad panna omale eesmärgi, et vähemalt 10 korda kuus jooksmas käia jms.

Ta ei ole miski hardcore treeningplaani koostaja vaid pigem ilusasti kujundatud lõbus motivatsiooni hoidja. Juhul, kui sul on sõpru, kes veel kasutavad Nike+ iPod kooslust, siis igapäevaselt näed, kas ja kus su sõbrad on jooksmas käinud.

Viimase moehaigusena on võimalik kõiki oma jooksusaavutusi muidugi ka Twitteri ja  Facebooki vahendusel jagada. Korra, kui oled selle jagamise lubanud, siis tehakse seda edaspidi juba vaikimisi.



Kasutusmugavus
See võib mõneti tobe tunduda, aga minu üheks ostu ja Apple jaoks müügiargumendiks on iPod'i kasutusmugavus ja ülim lihtsus. Mul oli pseudoprobleem, et huvitavaid raadiosaateid ei jõua kuulata hetkel, kui neid mängitakse otseetris. Lahenduseks oleks raadiosaateid podcasti formaadis järelkuulamine. Sobiv aeg saadete kuulamiseks oleks jällegi see hetk ja tunnike, mis kulub õhtul väikesele sörgile.

Mida Apple iPod koostööd iTunesi programmiga väga hästi oskab, ongi tagantjärgi raadiosaadete allalaadimine ning taasesitamine. See käib niivõrd automaagiliselt, et mitte ühtegi nupuvajutust ei ole tarvis, et kõik viimased ja uuemad vahepeal eetris olnud huvitavad saated oma iPod'i laadida. Piisab vaid, kui iPod juhtmega arvuti külge panna. iTunes ärkab ise selle peale üles, tõmbab vaikimisi kõik uued saated internetist alla ja sünkroniseerib iTunesi muusika ja podcastid iPod'iga. Samal ajal veel ka iPod laeb ennast läbi USB kaabli. Toast välja mineku ajaks on aku täis laetud ning kõik uuemad saated ja muusika iPod'is.

Peale jooksmist kui osa saateid on iPod'ist ära kuulatud, siis järgmine kord iPod arvutiga ühendades ütleb iPod ka iTunesi programmile, millised raadiosaated on juba ära kuulatud. Need saab siis ise hiljem arvuti kõvakettalt ära kustutada.

Tänuväärne lisavõimalus jutusaadete kuulamiseks iPod'is on see, et neid saateid saab käima panna 2x ehk kahekordse kiirusega. Kusjuures saatejuhtide jutt on täiesti arusaadav ja saade ise justkui kohe natukene tempokam. Tunni ajaga jõuab sisuliselt kahe tunni jagu raadio jutusaateid ära kuulata.

Kaal ja klamber
Tehniliselt tegelikult saab suhteliselt väikese vaevaga need raadiosaated netist niisama ka alla laetud ning vastavalt siis suvalisse mp3 mängijasse või telefoni kopeeritud. Põhimtteliselt saaks ju suvalise mp3 mängija või telefoni jooksurajale kaasa võtta. Selle jaoks ei pea iPod olema, et raadiosaateid jooksmise tasutaks kuulata.

Sisuliselt õige, kuid kaks pisikest asja on iPod'i kuuenda põlvkonna juures hästi tehtud. Nendeks on seadme kaal ja suur klamber, millega iPod oma särgi või pükste külge kinnitada. Sul ei pea olema enam eraldi taskut, kus mp3 mängijat hoida.


See väike reklaamivideo toob just esile selle, kui lihtne ja mugav on iPod nano kõikjale kinnitada just tänu klambri olemasolule.

iPod nano ei kaalu praktiliselt midagi. Kõigest 21grammi. Seda on niivõrd vähe, et kui ma ta särgi alumise ääre külge klambriga kinnitan, siis ta ei hakka joostes hullult rappuma ega särki sikutama. Muusikamängimise võimalusega telefoni kaasas kandes peaks arvestama suurusjärk 5 korda raskema aparaadi kaasaskandmisega. Kanna telefoni kuidas tahad, ikka tundub ta ebameeldivalt loksuva raskusena kaasas kanda. iPod on selles osas pea märkamatu. Oluliselt mugavam kasutada, kui eesmärgiks vaid lihtsalt muusika ja jutusaadete kuulamine.

Kogu selle seadme võlu vast peamiselt selles väljendubki, et ta on väike, kerge ja ülimalt lihtne kasutada. See on rohkem maitse asi, aga materjal ja koostekvaliteet on Apple'le omasel samuti maailmatasemel. Seda peab korraks käes hoidma, et veenduda kui kompaktne ja kui kvaliteetsetest materjalidest on ta valmistatud. Korpus on tal värvilisest alumiiniumist ning seadme esimese poole katab kriimustuskindel klaas.

Mõningad miinused
Iga suurepärase toote juures leiab kõvasti otsides ka mõningaid aspekte, mis tegelikult võiksid natukene paremad olla. Samas paljude kasutajate jaoks ei pruugi minu väljatoodud miinused üldse probleemiks olla.

 - Hind. iPod on võrreldes "tavaliste" mp3 mängijatega ikka päris omajagu kallis. Tõenäoliselt samaväärse mp3 mängija saaks mõnelt teiselt tootjalt kordades odavamalt. Teisalt vist mitte ükski teine mp3 mängija ei paku nii mugavat ja lihtsalt muusika, podcastide, audioraamatute haldamist, nii suurt ja värvilist puutetundliku ekraani, nii edevat ja motiveerivat jooksutreeningpäevikut veebis ja seda kõike nii väikese kaalu ja koostekvaliteedi juures.

 - Komplektis olevad kõrvaklapid ei ole kõige paremad. Jällegi maitseasi. Paljud kindlasti ütlevad, et need on väga head. Tõenäoliselt ongi, kuid veelgi paremad teeksid iPod'i komplekti arulagedalt kalliks enamusele klientidele. Seega ise panin iPod'i originaal kõrvaklapid kõrvale ja kasutan jooksmiseks hoopis teisi.

 - Puutetundlik ekraan toimib väga hästi, kuid nii väikese ekraani peal on teinekord õigele asjale raske pihta saada. Probleem on näiteks siis, kui tahad jooksmise ajal muusikalugusid otsida. Kaks korda olen kogemata õigest kohast ekraanil mööda vajutanud ning kogemata "End workout" puutetundlikule graafilisele nupule pihta läinud ja iPod'is jooksutreeningu kogemata lõpetanud. Hiljem veebiliideses puudub võimalus kahte eraldi treeningut üheks kokku liita. Maailmas on tuhandeid inimesi, kes on küsinud ja palunud Apple/Nike käest seda võimalust Nike+ veebiliidesesse.

 - Muusikalugude sünkroniseerimiseks on tarvis iTunes tarkvara, mis ei tööta Linuxi all. Mingi aeg tagasi ei õnnestunud Linuxi all kuidagimoodi muusikat iPod'i saada. Vanemate iPodidega see õnnestus. Kõige uuema kuuenda põlvkonna nanoga aga kahjuks mitte.

 - iPod sünkroniseerub muretult vaid ühe arvutiga. Sa ei saa minna sõbra juurde ja tema arvutist mugavalt muusikalugusi oma iPod'i kopeerida. See on võimalik, aga siis tahab iPod olemasolevad vanad lood enne ära kustutada, kui ta sõbra omad asemele paneb.

 - iPod'i ei saa vist kordamööda kasutada Mac'i ja Windowsi arvutiga. Nii sain aru kasutusjuhendit lugedes. iPod'i failisüsteem saab olla korraga formateeritud kas Mac'i või Windowsi failisüsteemina. Kui mul on kodus Mac ja tööjuures Windowsiga arvuti, siis kahjuks iPod'i saan korraga vaid ühe arvutiga kasutada. Nii ei õnnestu, et tööjuures sünkrooniksin uued raadiosaated Windowsi masinaga oma iPod'i. Jooksen koju ning peale jookse laen läbi oma Mac'i arvuti jooksutulemused Nike+ veebikeskkonda. Mac ütleb selle peale kohe, et iPod on formaaditud Windowsi formaadis ning küsib, kas tahan ta ümber formaatida Mac'i jaoks.

 - Ideaalis peaksid sul olema Nike jooksujalatsid, et Nike+ jooksuvidinat kõige mugavamalt kasutada. Eks see ole vast Nike ja Apple äriline eesmärk, et iPod'i kasutajad panna Nike tooteid eelistama ja Nike tooteid eelistavad inimesed panna iPod'e ostma.

Veel lisavõimalusi Nike+ sarjast

Kui sul on juba sussi sisse käiv Nike+ jooksuandur olemas, siis sa ei pea ainult iPod'i kasutama, et jooksupäevikut Nike+ veebikeskkonnas pidada. Nike+ jooksuvidin töötab ka koos iPod touchiga, iPhone telefoniga ja spets Nike+ GPS käekellaga.

Lisaks saad veel juurde osta Polari südamelöögianduri ning jooksutreeningute tempo andmed  kombineerida südamelöögisagedusega.

iPhone kasutajatel on veel eriti edev aplikatsioon, mis laias laastus teeb kõike sama, mida iPod'is olev rakendus, aga iPhone peal on lihtsalt oluliselt rohkem ekraanipinda ning sisseehitatud GPS, mis näitab ka kaardil seda, kus sa parasjagu jooksed. Hiljem jällegi lihtne ja mugav kõike seda veebist vaadata.

Kuna iPod nano on niivõrd väikene, et sisuliselt on tema ekraan sama suur, kui suuremat sorti käekella ekraan, siis saabki iPod nano kasutada ka käekellana. Tal on kohe võimalus kasutada screensaverina seieritega analoog või numbritega digitaal kella. Maailmas on ka kohe terve hulk käekellarihma tootjaid, kes pakuvad spets rihmasid, kuhu iPod ilusasti sisse istub. Isegi Eestis on tänaval kohata kodanike, kes iPod'e käekellana randmel kannavad. Moe värk.

Vaaskpoolselt pildil ongi hõbedane iPod nano, millele on ilus hõbedane kellarihm juurde ostetud. Need samad rihmad on ametlikult Apple veebipoes müügil.

Neile kes on eriti edevad ja sõidavad eriti uute autodega, nende jaoks on praeguseks päris mitmed suuremad  autotootjad auto kindalaekasse või käetoe sisse jätnud ühe omamoodi juhtmeotsa. Tegemist on iPod ühenduskaabliga, mis ühendab auto helisüsteemi sinu iPod'iga. Saad roolilt iPod'is olevaid lugusid valida ning näed autos oleval ekraanil lugude nimesid jne. Allolev pilt on sellest, kuidas iPod'is olevad lood näevad välja Audi MMI (MultiMedia Interface) vahendusel. Samamoodi toimib see ka teiste autotootjate multimeediasüsteemidega.

Kui juba autodes on iPod connectorid olemas, siis vist iga vähekenegi endast lugupidav koduste muusikakeskuste tootja on loomulikult ka muusikakeskusele iPod docki lisanud. CD plaadi asemel asetad hoopis oma iPod'i muusikakeskusse ja kogu su muusikakogu on võimalik esitada läbi muusikakeskuse kõlarite. 

Taarakast

Aegajalt kohtun kodanikega, kes igapäevaseks tööks on valinud prügikastist taara väljakorjamise ning selle transpordi taaraautomaati. Aus töö nagu iga teine.

Kombineerides oma laiskust pudelikorjajate agarusega tekkis üks veider idee.

Taust
Meil on maja otsa juures uhked prügikastid. Paberile/papile, pakenditele, biojäätmetele ja segaprügile. Just seal segaprügi konteineri juures kohtan varahommikuti või hilisõhtuti pudelikorjajaid kilekotte lahti harutamas, et kontrollida, ega keegi pole prügikotti mõnd taaraautomaati sobivat pudelit poetanud. Prügi viies olen neile ausalt üles tunnistanud, et minu prügi hulgas kahjuks taarat ei ole, sest viisakusest millegipärast kogun tühje purke ja pudeleid köögikapinurka ja tarin neid hiljem kottide kaupa poodi tagasi. Paras tüütus.

Tegelikult hea meelega jätaks selle taara viimise inimestele, kes on valinud selle oma kutsumuseks. Küll aga ei tahaks, et nad peaksid taara otsimiseks prügikottides sorima. Hea meelega jätaks neile pudelid ära viimiseks, aga pole nagu justkui ühtegi viisakat kohta kuhu neid jätta.

Meil usinamad taarakorjajad liiguvad jalgrattaga maja juurest maja juurde ja inspekteerivad konteinerite sisu. Tihtilugu kulutades hulgaliselt aega, et leida muu pügi seest taarat.

Idee
Idee on selles, et võiks olla eraldi konteiner või kast just taarakorjajatele, kust nad saaksid kiirelt ja mugavalt pandipakendid kätte. Inimesed, kes laiskusest ei viitsi toanurka taarat koguda ega seda kottidega kuskile kaubanduskeskuse taha tarida, võiksid pandipakendid jätta eraldi kasti, kust pudelikorjajad need kiirelt ja puhtalt kätte saaksid.

Nii nagu majaelanikud sorteerivad bioprügi, paberit, pappi, pakendeid ja segaprügi, võiks olla võimalus ka pandipakendi eraldi kasti jätmiseks.

Eksperiment
Tegin täna ebapopulaarse katsetuse. Viisin hommikul prügikoti välja ja jätsin kaks Heinekeni purki suure konteineri kõrvale nähtavale kohale. Lootuses, et kui pudelikorjaja möödub, siis ta märkab neid kergelt ja saab omale kotti pista.

Tulin tund hiljem koju tagasi ning mida ma näen. Sinna kus on, tekib juurde. Inimesed on tunniga toonud tühje pandipakendi pudeleid juurde. Teinud juba ise eelsorteerimise ja eraldanud muust prügist väärtusliku pandipakendi.

Paar tundi hiljem möödusin jällegi prügikonteineritest ja kogu väärtuslik taara oli konteineri kõrvalt kadunud.

Naiivselt hinges loodan, et selle omaalgatusliku pandipakendite eelsorteerimisega suutsime vähemalt ühe pudelikorjaja päeva natukene paremaks muuta ja ehk naeratusegi suule tuua, kui ta märkas, et keegi on tema eest juba väärtusliku pandipakendi muu prügi seast välja sorteerinud.

Mingi ametlik süsteem võiks olla. Läbipaistev kast, kuhu laisad taara tagastajad saaksid taarakorjajatele korralikud pandipakendi pudelid jätta. Sisuliselt see kast seisaks koguaeg tühi, sest alati on keegi, kes oleks nõus seda "tasuta" tühjendama.