kolmapäev, 2. aprill 2014

Vibram FiveFingers Bikila LS

Taust

Paaril viimasel aastal olen uurinud võimalusi üleminekuks toestusega jooksujalanõudelt "barefoot running" maailma. Puusavalu Asics Gel Kayanodega üle kanna jooksmisel viis Christopher McDougalli "Born to run" / "Jooksjana sündinud" raamatuni. Sealt lõpututesse foorumitesse ja YouTube kanalitesse ning Kristjan Porti jooksuloengutesse.

Link: Vaata järgi Kristjan Pordi inspireerivat loengut: Jooksmise mõju kehale

Teooria lühidalt selles, et miljonite aastate jooksul on inimene loodud jooksma ja liikuma paljajalu ning viimase vähem kui 100 aasta jooksul loodud spordijalatsite tööstus, mitte ei leevenda tervisesportlaste jalavaegusi vaid pigem tekitab neid. Kõiksugu toestused ja tugevdused jalatsis teevad jooksmise esmapilgul lihtsamaks, kuid pikemas perspektiivis nõrgestavad looduse poolt antut.

Asics Gel Kayano asemele sai võetud GT-2000. GT-2000 kõrvale sai leitud Nike Free. Kaks aastat tagasi sai kirjutatud Vibrami tehasesse ja suurusi uuritud. Aasta hiljem sai kohaliku maaletoojaga ühendust võetud. 2014 märtsiks olid EUR 49 number Vibram FiveFinger Bikila LS Eestis olemas. Ainus mudel, mida Vibram nii suure tallaga toodab. Mõeldud laiema jala ja kõrgema jalavõlviga kasutajatele.
Vibram FiveFingers Bikila LS


Kogemus

Esimene kogemus oli üllatavalt hea. Tänaseks ligi 5 tundi joostud ja tunne endiselt ülihea. Soovitus traditsioonilise toestusega jalanõu pealt Vibrami peale üle minnes on alustada väga vaikselt. Hetkel veel tagasilooke ei ole peale selle, et siiski sääred on tavapärasest natukene "kangemad/valusamad". 
Kujutasin ette, et tald on kõvem/õhem kuid tegelikult osutus küllalt pehmeks ning päkaga maad puudutades ei ole mingit ebamugavustunnet ega vähimatki põrutust. 
Samm muutus automaatselt lühemaks (rohkem keha alla), mida näiteks Nike Free'ga ei suutnud nii hästi saavutada. Positiivne. 
Pinnas on olnud 70/30 asfalt/metsaalune ning käbid/kivid/oksad ei ole probleeme tekitanud. Väiksemad kivid tahavad varvaste vahele minna, kuid sama probleem oli ka Nike Free'dega, kus kivid jäid talla mustri vahele. 

Parim jooksukogemus seni. 

Jalgasobivus

Kui esmakordselt FiveFingerseid jalga proovida, siis jäi tunne justkui väikese varba "tasku" oleks liialt suur. Nüüd on nad kuidagi jala järgi läinud selliselt nagu kinda tõmbaks kätte ning miski vähimalgi määral ei häiri (tasasel maal joostes). 
Pikemast ja järsemast mäest alla joostes tekib tunne, mis on sarnane, kui kindaid kätte sikutada ning sõrmevahedest "hakkab sikutama". FiveFingersitega samaväärne tunne varvaste vahel. Askaltil mäest alla joostes siiski jalg tahab jalatsis natukene edasi libiseda, mis tekitab varvaste vahel õrna "sikutamise" tunnet. 

Sokid

Jalatsitega koos sai võetud kaks paari injinji jooksusokke. Õhemad ja paksemad. 
paksemateks injinji TRAIL 2.0 mid-weight. Viimased on üllatuslikult mõnusad. Kui esimesed RUN 2.0 lightweight on justkui nagu õhukesed jooksusokid ikka siis TRAIL 2.0 on spetsiaalselt paksemad maastikujooksu jaoks loodud. Tunne on nagu jookseks pehmete villaste sokkidega, millel on õhukene kummitald all. Jällegi väga mõnus ja positiivne kogemus.

kolmapäev, 9. oktoober 2013

Lenovo X230 Ubuntu 13.10 Ericssoni 3G modem

Pealkirjas mainitud kooslus on midagi sellist mis kohe kuidagi ei tahtnud "out-of-box" toimida. Mõtetult palju tunde ja õhtuid kulutasin selle tööle saamiseks. Googeldasin ja lugesin tonnide viisi linuxi foorumeid. Sama probleem peaks ka Lenovo X1 Carboni omanikel olema. Vähemalt paljud foorumid kurdavad mure üle, kuid töötavaid lahendusi just väga palju ei leia. Katsetasin erinevaid ning lõpuks sain alloleva vägagi lihtsa seadistusega modemi tööle. Ehk on kellegile abiks.

Probleem:

Lenovo X230 sülearvuti sisseehitatud Ericssoni 3G andmesidemodem ei loo mobiilse andmeside ühendust. Proovib ühenduda, kuid ühendust kunagi ei looda.

Taustsüsteem: 

lsb_release -a
Description: Ubuntu Saucy Salamander (development branch)
Release: 13.10
lsusb
Bus 003 Device 002: ID 0bdb:1926 Ericsson Business Mobile Networks BV 

Lahendus:

Luua fail /etc/modprobe.d/cdc_ncm.conf
ja kirjutada sinna sisse
options cdc_ncm prefer_mbim=N
Teha arvutile restart ja proovida seejärel uuesti Connection Manageriga ühendust luua. Imeväel õnnustus ühenduse loomine.



pühapäev, 4. august 2013

Motomatk Nordkappi 2014 juuli

Otsisin ise enne reisi teiste motomatkajate lugusid, et end paremini motomatkaks ettevalmistada. Ehk on siinsetest tähelepanekutest abi teistele ratturitele, kes esmakordselt sarnast teekonda ette võtmas.

Kirjeldatud täiesti algaja vaatenurgast, kelle jaoks motomatkamine on täiesti esmakordne ja puudub igasugune varasem kogemus. Polnud minulgi alguses aimu, et mida ja kuidas peaks kaasa võtma ja kuidas need motomatka asjad käivad.


Esialgne idee

Idee oli võtta ette algajate motomatkajate palverännak maailma lõppu ehk sõita mööda Mandri-Euroopat nii kõrgele üles põhja kui võimalik. Sihtkoht Nordkapp, Norra. Mootorrattaga sõidukogemust reisi alguseks oli napp kaks ja pool kuud.

Minek kahe rattaga. Ööbimine telgis. Toiduvalmistamine priimusel. Teede valik peamiselt sõltuvalt Yamaha FZS600 Fazeri võimekust silmas pidades. Kruusa peale ei kippunud, kuigi tuli ka kruusakilomeetreid tee peal ette.


Suvist teederemonti tuli Norras mägede vahel ikka ette. Üldiselt Norra/Soome teed väga heas korras.
















Eelistus oli minna Norra esmalt laevaga läbi Rootsi mitte vastupidises suunas läbi Soome. Eelistus tekkis sellest, et tagasiteel Soome kaudu ülevalt alla tulles on oluliselt lihtsam laeva peale saada. Soomest tuleb laevu oluliselt tihedamalt Eesti poole kui Rootsist. Sõltumata sellest mis kellast tagasiteel täpselt Helsinkisse jõuad, mõne Eesti laeva peale ikka saab. Saigi.
Tallinnas, sadamas ootamas laevale pääsu. 
Laevabroneeringud tehtavad teel olles telefoni teel ning maksmine sadama check-innis. Mugav.

Võibolla, et ise muretsesin enne minekut eestlaslikult natukene üle, aga Norra, Nordkappi teekond oli/on omast kogemusest ka algajale ratturile suhteliselt stressivaba. Sellest tingituna oli ka esimese pikema reisi sihtkoht valitud, sest foorumites räägiti umbes sarnast juttu.

Aga kõigest järgemööda, ehk kui lihtne ja muretu on rattaga Nordkapis ära käia ning mille peale teel olles eriti muretsema ei pea.

Laevapiletid

Internetist või telefoni teel. Hea, kui kodus kirjutad/prindid paberi peale välja laevakompaniide broneerimiskeskuste numbrid ja enamvähem jätad meelde mis graafiku alusel laevad väljuvad (mitu korda päevas ja umbes mis kellast). Laevas pakitakse rattad koormarihmadega põranda külge ning ükski ratas ööga ümber kukkunud ei olnud.
Rataste kinnitamine koormarihmadega laevas.

Toit

Vastavalt rahakotile, kuid pool söögist mis sai kaasa võetud tõin lõpuks kohvrites sama targalt tagasi. Plaan oli ise toitu valmistada ning kodust võimalikult palju kuivaineid selleks tarbeks kaasa võtta. Ei olnud hea mõte. 
Jah, tore oli õhtul kartuliputru turistieinega keeta ning hommikul Primuse peal pannkooke praadida ja kohvi keeta, kuid toidupoed on kõikjal nii palju tihedalt, et korra päevas vajadusel ikka saad poest läbi astuda ja toiduvarusid täiendada. Must leib oli "Rännumehena" endal kaasas, kuid kõike muud oleks igast suvalisest poest suht-koht mõistliku hinnaga saanud. 
Hommikupannkookide valmistamine Primuse pannil. Primuse poti kaant saab edukalt pannina kasutada. 
Mõningane turistieine ja leiva ning vee varu kohvris annab selle vabaduse, et suvalises vaatekohas peatudes võid istet võtta ja omale ühe võileiva valmis teha. Samuti mõningane kohvi ja teevaru annab selle mugavuse, et hommikul vara saad mõne minutiga soovi korral sooja jooki nautida. 
Teeäärne peatus kiireks "Rännumehe konserviks".
Reaalsus oli pigem see, et hommikul külmaga kiirelt riided selga, asjad kokku ning teele. Esimeses tanklas teed peatuse, võtad kuuma kohvi ja võileiva ning jääb igasugune ise Priimuse poti ja toidunõudega mökerdamine ära. Lisaks nõude pesemine jne. Tankla hinnad nagu Statoilis ikka. 
Teeäärne pudrupeatus. Treileriparklates toiduvalmistamise eelis on see, et tõenäoliselt on seal lähedal voolav vesi ja saab nõud ära pesta. 
Kuna ratast peab nii kui nii hiljemalt 400km järel tankima ja juba seetõttu tanklas peatuma, siis pea alati sai ka soe võileib või muud paremat tanklast hamba alla haaratud. Seega toidu kaasavõtmisega ei tasu üle pingutada. 

Müslibarid kulusid kõige rohkem marjaks ära. Suvalises kohas saad kiirelt ja maitsvalt energiat ammutada. Kaaluvad ja ruumi võtavad vähe. Alati oli paar tükki paagikotis käepärast varuks. 

Ööbimine

Mindud sai puhta õnne peale, et ehk mõni koht kuskil ikka õnnestub leida. Ilma suuremate probleemideta täpselt nii läkski. Statoilist saab tasuta "reklaam" kaardi kus mingi hulk kämpinguid ja telkimisplatse peal. Statoili kaardiga sõitsime kogu reisi, sest see osutus paremaks/kompaktsemaks, kui kodust kaasa ostetud kaardid. Enamvähem sai silmaga ära vaadatud, kus mõni telkimisplats võiks teekonnale jääda ning reaalsuses ilusate kohtade lähedal oli telkimisplatse küll ja veel. 
Telkimisplatside ja kämpingute üks väike eelis on ka see, et suure tõenäosusega kohtud teiste omasugustega ja on võimalus kogemusi vahetada. 

Sai ka suvalise küüni taga põllul magatud, aga telkimisala eelis on see, et paremal juhul saab hommikul/õhtul vee all pesemas käia ja WC on olemas. Sooja vee kasutamise eest peab sõltuvalt kohast juurde maksma. Külm dužž üldjuhul telkimiskoha hinna sees. 
Ööbimine teeäärsel põllul. Sai valitud küünitagune koht, et päris sõidutee pealt telk silma ei paistaks. 
Voolava vee kasutamine annab ka mugavust juurde riiete pesemisel. Kuivatamine on iseasi, sest reaalsuses ka külma ja niiske ilmaga peale pesemist ükski ese väga kiirelt ei kuiva. Isegi kui on mis iganes Dri-Fit ja kiirelt kuivav spordipesu. 

Tankimine

Jällegi Statoili "reklaamkaart" näitas ära, kus asuvad Statoilid tanklad teekonnal. Enamvähem saab arvestada, kus peaks peatuma, et kütusevarusid täiendada. Mõned korrad tekkis ka hetk, kui pidi "aurude peal" sõitma, sest planeeritud tankla kas oli suletud või oli mingi muu jama. Soomes näiteks ei õnnestunud osades ABC automaattanklates kaardiga maksta. Tegime reegli, et kui 250+ km on sõidetud ning tankla tuleb, siis teeme jalasirutuse peatuse ja paneme ratastel uuesti paagid täis. Sisuliselt siis iga 2-3 tunni järel üks peatumine puhkamiseks ja tankimiseks. 
Peatus tankimiseks. Hommikust alates 700 km sõidetud ja peale seda on päris hea korraks muru peale pikali visata. 

Umbkaudse kütusekulu arvutamiseks ehk kellegile on abiks. 

Kütusehinnad 2013 juulis

Ühe liitri maksumus. 

Rootsi
Staoil Gavle, Rootsi. Esimene tankimine peale Tallinnat. 1 liiter 15 SEK -> 1,71 EUR
Statoil Umea ja Arvidsjaur, Rootsi -> 14,9 SEK -> 1,7 EUR

Norra
Statoil Alta, Norras, 1 liiter 15,8 NOK -> 2 EUR
Shell Nordkapp, Norras, 1 liiter 16,49 NOK -> 2,1 EUR

Soome
ABC Vaajaskoski, Soomes, 1 liiter 1,8 EUR
ABC Pulkkila, Soomes, 1 liiter 1,65 EUR

Ketiõli

Asi millega ei osanud arvestada ja mida kulus omajagu palju. Ketiõli mootorrattale ei olnud üllatuslikult tanklatest saada. Ainus mille me Rootsist leidsime oli Q8 nimelisest tanklast ning kandis saamuti Q8 Chainlube nime. Sportlikust huvist vaatasin igas tanklas ringi, kas hakkab spets mootorratta ketiõli silma. Ei hakanud kuskil.

Ketiõli, Q8 150ml chainlube, 77 SEK -> 8,8 EUR
Vihmase ilmaga püsis hästi peal. Sama hästi korjas ka mustust külge. Vihmas sõitmist oli palju.

Liiklus

Viisakas. Suvel on palju matkaautosid ja nende taha rekivad omakorda autorongid, kust kohati on raske mööda saada, sest teed on kurvilised. Rattaga möödumine oluliselt mugavam, kui autoga. Soomes põhja pool kiirusepiirang 80 km/h ning sõideti pigem 75 km/h.
Arvestama peab põhjapõtradega. Õnneks tulevad nad tee peale suhteliselt aeglase sammuga ning jõuab reageerida. Kaitsevärvus on neil niivõrd hea, et alati teeäärsete puude vahelt kohe neid pruugi märgatagi. Ühtegi ohtliku olukorda õnneks põhjapõtradega seoses ette ei tulnud.
Alguses oli nii huvitav, et pidi peatuma ja pilti tegema. Hiljem muutusid tavapäraseks ning pigem isegi natukene tüütuks. Eriti kui nad parasjagu kohe kurvi taga keset teed suvatsesid olla. 

Järgnevalt rohkem tehnilisemaid tähelepanekuid varustuse valikul. Ei olnud mul paar kuud varem ei mootorratast ega motomatkamisega seonduvat varustust grammigi. Seega kõik oli uus ja tuli natukene nuputada mida ja kuidas kaasa võtta. 

Ettevalmistused ja varustuse valik

Telk

Ei olnud omal varem telki. Sai uurituid erinevaid mudeleid ja võrreldud spetsifikatsioone. Määravaks said telgi valikul:
  1. kaal
  2. lihtsus
  3. hind
Küljekohvrite kandevõime ja mahutavus seavad omad piiranguid. Mida väiksem ja kergem varustus, seda parem. Silmas sai peetud ka mõningat mugavust ehk päris kõige väiksemat üheinimese tunneltelgid jäid valikust välja. Järgisin soovitust, et kaheinimese telk ühele inimesele. Sellisel juhul saab ööseks kogu varustuse telki ära mahutada. 
Prillikandjatele on hea, kui telgi laes on võrk, kuhu saab ööseks prillid panna, et nad kogemata katki ei läheks. 

Valituks osutus Coleman Tauri Connect X2. Ei ole ühtegi halba sõna seni öelda. 5 minutiga on telk püstitatud ning sama kiirelt ka kokku pandud. Kõik ööd nädal aega sadas vihma ja vee ega tuulekindlusega vähimatki probleemi ei olnud.
Toimub hommikune riiete kuivatamine küüni taga heinamaal. Eelneval päeval ja öösel sadas vihma. Ka vihmast märg varustus tuleb ööseks telki ära mahutada. 

Magamiskott ja lina

Magamiskoti valikul sarnased kriteeriumid mis telgi puhul. 
  1. kaal/suurus
  2. temperatuurivahemik
  3. hind
Eesti kaubandusvõrk muudab tihtilugu otsustamise lihtsaks. Kui sa oled 195 pikk, siis on valida vaid 1-2 mudelit ja ei pea pikalt aega viitma valikute tegemisele. Tuleb võtta seda mida poes saada on. Telgiga kohati sama lugu. 

Selleks, et magamiskotti nii tihti pesema ei peaks sai juurde võetud ka magamiskoti sisse käiv lina. 

Magamismatt

Magamismati valikul sai määravaks vastupidavus. Isetäituvad madratsid (nt. Therm-a-Rest PROLITE Large) on toredad kuid meeletult kallid. Kõik millele õhk sisse käib, see sealt varem või hiljem ka välja tuleb. Valisin isetäituvast matist mitmeid kordi soodsama, kergema kuid kokkupakitult suurema ruumalaga Therm-a-Rest RIDGE REST SOLAR madratsi. 

Kõik eelpool mainitud sai pakitud 50 liitriesse veekindlasse kotti, mis sai sadula peale kummidega kinni tõmmatud. Kõige peale cargo-net.

Pakkimise käigus sai välja töötatud lahendus, kus ühte 50 l veekindlasse kotti läkski magamismatt ning magamismati keskele magamiskott, magamislina ja telk. Nibin-nabin täpselt mahuvad 50 liitrisesse kotti ära. 

Toidu valmistamine

Priimus

Valiku kriteeriumiks 
  1. Kompaktsus
  2. Töökindlus ja hilisem hooldus/garantii
  3. Hind
Tugeva brändinime ning positiivsete ülevaadete ning foorumipostituste põhjal sai valitud Primus ETA Express. Pott ja pann on kohe komplektis kaasas. 2,5 minutiga liiter vett keeb.
Pop-up köök ehk Primusel toidu valmistamine ratta kõrval maas. 

Toidunõud

Light My Fire 2.0 Meal Kit
Ühele inimesele piisav. Noad-Kahvlid võiksid olla metallist. Plastik sulab praadimisel. Tass on selline, mis hästi ei seisa püsti. Kiirnuudlite tegemiseks on komplektis just õiget mõõtu kauss koos kaanega olemas.

Vihmariided

Kindlasti peavad kaasas olema. Vihma hakkas kohe esimesel päeval sadama ja sadas iga päev ja öö kuni viimase reisi päevani välja. Lisaks kaasa võimalused saapa ja kindakatted. Annavad sooja ja kaitsevad kallava lausvihma korral. Laus paduvihma oli palju. Võimalusel tagavarakindad kaasa.
Kaks paari kindaid olid vihmas sõitmisest läbi ligunenud ning näpud siniseks külmunud. Ei jäänud muud üle, kui osta tanklast soojad ehituskindad ning need teibiga veekindlaks teipida, et saaks edasi sõita. Toimisid reisi lõpuni. Teibituuningut tuli vaid aegajalt täiendada. 

Vaba aja riided

Sõiduriided on terve päeva seljas. Õhtuks lühikesed(pikad)püksid, soojad sokid, tagavara fliis, jalas plätud või tossud. Reaalselt pigem alati sõiduriietes, sest jõuad kohale hilja ning kohe magama. Kuna ilm oli siiski suht külm, siis praktiliselt kõik riided olid koguaeg seljas, et sõidu ajal soojas olla.

Kaardid

Paberist. Kõige mugavam ja paindlikum/töökindlam lahendus. Kodus valmis ostetud ja saab ka kohapeal bensiinijaamadest. Kaartide hinnad samad mis Eestis. Statoilist saadud "reklaam" kaart oli Norras kõige parem. Reklaam sellesmõttes, et Statoili jaamad ja muud reklaami oli kaardile märgitud, kuid sõita kannatas selle järgi vägagi hästi.  Ei vähimatki probleemi kaardiga sõitmisel kui vähegi suuremaid teid järgida ja elementaarne ilmakaarte tunnetus on olemas. GPSi kaasas ei olnud ja Google Mapsi kasutuse vajadus puudus. Kompass oli igaks juhuks kaasas. Praktilist vajadust ei olnud.

Nordkapi külastuskeskus

Nordkappi külastuskesuse sissepääs ühele inimesele mootorrattal 245 NOK -> 31 EUR. Kaardiga saab maksta. Kohapeal suveniiripood, kinosaal mis näitab X aja tagant ajaloolist filmi, väike näitus koridoris, kohvik, WC.
Nordkappi külastuskeskuse peamine atraktsioon. Iga kohale jõudnud "peab" seal pildi tegema. 
Kui midagi meelde tuleb, lisan hiljem siia postitusse juurde.

Oluline on mitte üle mõelda ja lihtsalt minema hakata. Suurem osa asju laheneb teel väga lihtsalt ja mängleva kergusega. Inimesed on igal pool üldjuhul väga abivalmid. See aitab reisi õnnestumisele kõvasti kaasa.



neljapäev, 29. november 2012

Schöffel - step out of this treadmill

Esimene just juhtus minuga

"In an open plan office a man has noticed the constant noise of the air conditioning just because it went off"

Allikas: http://adsoftheworld.com/media/outdoor/schoeffel_outdoor_clothing_campaign_with_a_view_air_conditioning

Lisaks veel:

"In a designer kitchen a woman is preparing herself a protein drink. With no fat. No sugar. And no salt"

"Our modern way of life keeps pushing us: Bigger, better, more successful and more self-optimized. Under this constant pressure we don’t find to ourselves anymore. With the traditional german outdoor wear from Schöffel we can step out of this treadmill. Far out enough to find a clearer perspective on our life. And the way we really want to live it."

"Right now in a fitness studio a man is watching himself in the mirror running on the spot and sweating."


"At this moment a Key Account Manager is sitting in a new car enjoying the five centimetres extra leg room"

pühapäev, 5. veebruar 2012

Blue Screen of Death

Kunagi kui Mac'i kasutama hakkasin, siis vast juba esimesel-teisel päeval olin sunnitud oma masinat tutvustama Windowsi võrguketastele, printeritele ja serveritele. Mitte, et see midagi keerukat või ületamatut oleks, aga natukene pusimist ikka. Natukene rohkem, kui Windowsi masinal Windowsi võrgukeskkonnas. Eks Apple teeb oma tooted samuti selliselt, et omavahel töötavad nad koos ideaalselt ning teised vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Pole just kõige viisakam suhtumine, aga nii see juba kord on.

Mis mind tookord muigama pani, oli üks väikene ikoon Mac'i "Finder´is". Finder nagu Explorer Windowsis, kus näed oma arvuti kõvakettaid ja kaustu ning lisaks ka samas võrgus olevaid teisi arvuteid. Esialgu kaugelt vaadates kaustade ja arvutite ikoonid nagu ikoonid ikka. Küll aga juhtusin ühe Windowsi masina IP aadressi vaatama ning serveri infovaates kuvati Windowsi arvuti ikooni natukene suuremalt. Ma ei suutnud muiet tagasi hoida, kui allolevat ikooni nägin.
Apple kujutab Windowsi arvuteid monitori ikoonina, mille ekraan on sinine. Kes on rohkem Windowsi operatsioonisüsteemi arvutis kasutanud, nende jaoks ei ole see ekraanil nähtav sinine pilt vast väga võõras. 
Blue Screen of Death või Sinine Surm nagu seda teatud arvutiringkondades kutsutakse. Seda näed sa korraks enne seda, kui arvuti täiesti kokku jookseb ja ainult väljalülitamine ta uuesti ellu tagasi toob. Väga fataalne hetk arvuti operatsioonisüsteemi jaoks. Väga fustreeriv arvutikasutaja jaoks. Üldjuhul tuleb see sinine teada ekraanile alati kõige ootamatult hetkel. Jutt, mida ekraanile kirjutatakse on nii krüptiliselt informatiivne, et ega tavainimene sellest suurt midagi aru ei saa. 

Umbes midagi sellist:
Mõtlesin, et OK, ehk võibolla vanast tõesti, kui olid Windows 98, XP ja Vista, et siis oli suht tavaline, et Windowsi arvutid ootamatult vahel kokku jooksid. Et tänapäeval Windows 7'ga sellist jama vast küll ei tohiks olla. Pigem peaks/võiks operatsioonisüsteem niivõrd tark ja osav olla, et kui midagi katki läheb, siis see ei halva kogu masina tööd vaid mingi osa protsessidest taaskäivitatakse. 
Paljuski on Blue Screen Of Death'i "BSOD" taga just riistvaralised probleemid. Peab ju Windows kõiksuguste kahtlaste arvuti riistvarakonfiguratsioonidega töötama. Ega muidu PC läpparitele ei panda "compatability" kleepekat peale, et see või teine arvuti peaks ilusasti töötama Windows XP või Windows 7'ga. 

Pidasin seda Mac'i Blue Screeni ikooni pigem arvutimeeste omavaheliseks väikeseks lõbusaks tögamiseks. Mac'i ikoonidisaineritel oli kunagi kindlasti lõbu laialt, kui suutsid ühe Windowsi nõrkuse operatsioonisüsteemi ikoonile panna. 

Minu eksperiment nüüdseks juba teist nädalat endise IBM'i ja tänase Lenovo äriklassi Windows 7 compatible sülearvutit kasutada on pannud mind korduvalt "huvitavalt tundma". Võiks suisa öelda, et seda arvutit kasutades tunnen end vahel väga emotsionaalselt. 

Kuumad tunded ja emotsioonid ei tule mujalt, kui sellest samast Windowsi ajaloolisi traditsioone kaasas kandvast Blue Screen Of Deathist. Kuidas sulle meeldiks, kui sa oled arvuti ühendanud projektori külge, näitad seinale slaide, analüüse, arvutusi ja siis näed järsku üle kogu ekraani valget teksti sinisel taustal. 

Alguses see teeb kõigile nalja. Arvuti teeb restardi ja läheb uuesti käima. Paned võrgukaabli järgi, et võrgukettalt lisaks paari faili näidata ning jälle justkui täiesti tühjast kohast on ekraan sinine ja arvuti läheb täiesti nullist uuesti käima. 

Jällegi, üks-kaks korda on selline asi veel kuidagi hädapärast talutav, aga kui ikka nädala kohta koguneb selliseid situatsioone rohkem, kui ühe käe sõrmedel kokku saab lugeda, siis on ikka päris kurb. 

Ootamatusi tuleb Windows 7'l koos Lenovo ThinkPad L420'ga ikka väga tihti ette. 


IT-mehed soovitasid IPv6 maha keerata. See justkui on asja leevendanud, kuid mitte päris ellimineerinud. Teed arvuti lahti, et kiirelt midagi arvutis ära teha ja siis jälle, pauh... sinine ekraan ees ja oota mitu minutit enne kui arvuti jälle käima läheb ja pildi ette võtab. 

Kõik Windows Updated on tehtud. Kõik Lenovo draiverid uuendatud. 

Kogu selle loo paningi kirja järjekordse Windowsi  "Blue Screen of Deathi" vihaenergiast, mis otsapidi tuli juba välja  "Arrgghh!!!" karjatusena ning meeleldi oleks tahtnud ülejäänud vihaenergia suunata sülearvutile kiirenduse andmiseks seina poole. Otsustasin end natukene kontrollida ja energia kirjatükki suunata. 

Millegipärast arvasin, et tänapäeval on tipptootjate (Lenovo) ja operatsioonisüsteemitootjate (Microsoft Windows 7) koostöö niivõrd hea, et kui ikka sülearvutile on tempel peale pandud, et Windows 7 compatible, siis arvutis oleva võrgukaardi ning tarkvaraline TCP/IP protokolli vaheline ootamatu ebakõla ei tohiks kogu masinat ikka nii naljalt jala pealt maha lüüa. 

Mis on Mac'i pluss ja miinus samaaegselt on see, et operatsioonisüsteem on ehitatud töötama vaid väga piiratud riistvarakonfiguratsiooni juures. Kuid samas kui ta seal peal on juba tööle saadud, siis töötab ta korralikult ja ootuspäraselt. See on ka võibolla üks nendest lisaväärtustest, mis läheb 300 eurose hinnavahe sisse Lenovo L420 ja 13'' MacBookPro võrdluses. Maksan alguses Mac'i eest natukene rohkem sama riistvarajõudluse juures, kuid operatsioonisüsteem töötab stabiilsemalt ja toob hiljem vähem ebameeldivaid üllatusi. 

Blue Screen of Death on üks võrdlemisi ebameeldiv üllatus Windowsi arvutite kasutamise juures.