Proovisõit: Ford Focus ST-line

Ford kirjutas, et neil võib olla mulle midagi huvipakkuvat. Midagi sellist, millest kunagi unistasin ja rääkisin, et selline asi võiks kohe tehasest olemas olla. Ford kuulas (potentsiaalse) kliendi tagasisidet ja tegigi ära. Tegi valmis minu kunagistele soovidele ja kirjeldustele vastava ST-line varustuspaketi Ford Focusele. Seda tahtsin proovida ja Fordi lahkel loal oligi nädalavahetusel võimalus mõned tunnid põgusalt uue Focus ST-linega tutvuda. 

Taustaks: Kunagi ammu avaldasin arvamust, et võiksin olla potensiaalne sihtgrupp, kui saaksin täiesti tavalisele, uuena alla 20k maksvale sõiduautole soodsalt otse tehasest tellida/komplekteerida mõningad “kirgliku juhi” mugandused (customization).

Igal autotootjal on “kirgliku juhi” jaoks välja toonud eraldi mudelid, kuid
a) need maksavad tavamudelist pea poole rohkem ja
b) nad on igapäevaseks tööle-pood-koju kasutuseks natukene liiga palju.

Eesmärk ei ole mul igapäeva tarbesõidukit ja pühapäeva rajaautot kombineerida. Focus RS,  Civic Type-R, Leon Cupra, BMW M-seeria, Golf GTI on kõik nö. “kirgliku juhi” erimudelid, kuid need on (IMHO) natukene liigalt palju vaid tänaval liiklemiseks. Nendega sõites peaks ka aega olema teisipäeviti ja kolmapäeviti Pärnu rajaõhtutel käia.

Soov oli teha tavapärasele tarbesõidukile mõningad egoistlikud mugandused, mis seaksid esikohale juhi heaolu. Komplekteerida tavapärase tarbesõiduki mugavusvarustusest gramm parem ja ergonoomilisem pakett just neist osadest, millega juht pidevalt roolis olles kokku puutub (iste, rool, pedaalid, käigukang). See oleks nö. soodne “Drivers edition” varustuspakett neile, kes väärtustavad head sõidukogemust/mugavust just juhi vaatenurgast.

Tahtsin, et saaksin oma “Drivers edition” varustuspaketis:

1. Asendada tavalise üldjuhul suhteliselt lameda põhja- ja seljaosaga juhi-istme paremat külgtuge ja reguleerimisvõimalust pakkuva sportlikuma istme vastu. Kuna kõik autoroolis toimub istudes ja istumist on palju, siis iste olgu hea. 
2. Asendada tavaline (nahk)rool jämedama/laiema ja minu jaoks mugavama “sportrooliga”. Kuna ilma roolist kinni hoidmata on suhteliselt raske autot juhtida ning käed peaksid olema pidevalt roolil, siis rool olgu hea. 
3. Asendada tavalised kummikattega pedaalid libedamate ja kriuksuvabade metallist pedaalidega.
4. Asendada tavapärane standardis olev pehme vedrustus hästi natukene jäigema ja konkreetsemaga. Tee tunnetus võiks olla natukene parem ja kurvis kere kaldumist natukene vähem kui tavaseades. 
5. Asendada tavapärane multimeediakeskus lihtsalt suure ekraaniga, kuhu saab telefoni sisu kuvada (Android Auto, Apple Carplay). 

Ford võttis mind kuulda ja komplekteeris tavalisele kodust-tööle-poodi väikesele keskklassi Focusele eraldi ST-line varustustaseme, mis vastas praktiliselt kõigile minu väikestele muganduse soovidele. Käisin vaatamas, kuidas minu kunagised soovid ja unistused ning uus ST-line varustustase kokku käivad. Tulemus oli ootuspäraselt hea. 

Ford UK turundusosakond ütleb, et:

“The new ST-Line delivers the stylish practicality of the Ford Focus with all the eye-catching aesthetics of a performance-line vehicle.  All contribute to the car’s unique blend of usability and head-turning good-looks. Rock Metallic alloy wheels, sports suspension, machined alloy pedals, special sports steering wheel, branded scuff plates… The ST-Line rewards you everywhere you look, every time you take to the road. And with red-trimmed sports seats you’ll be able to enjoy the drive from a position of command and comfort.”

Ford Eesti on oluliselt konkreetsem ja võtab mu soovid ilusasti kokku:

“Uus Focus ST-Line on loodud neile, kellele meeldib Fordi ST mudelite sportlikkus, kuid kes ei vaja ST sõidukite ülimat sooritusvõimet.”

Lühikokkuvõtte Ford Focus ST-line proovisõidust neile, kes edasi ei jõua lugeda: Parim uuena ~18tuh hinnaklassis väikesesse keskklassi kuuluv sõiduauto, mis pakub head sõidukogemust, tavapärasest mugavamat istet, rooli, pedaale ning lisaks ka natukene sportlikumat väljanägemist. Neile, kes hoolivad sõitmisest natukene enam kui tuimalt punktist A->B liikumist, kuid ei pea oluliseks, et igapäevaselt poes käimise sõidukil oleks kahe tavaauto jõud ja hind. Antud hinnaklassis hetke lemmik.

Järgnevalt iga mugandussoovi kohta esmased emotsioonid ja tähelepanekud.

Ford Focus ST-line välimus

Kuigi mul ei olnud välimuse osas otseseid eelistusi, siis Fordi ST-line üllatas proovisõiduautot esmalt silmates vägagi positiivselt. Maitse asi, kuid minu jaoks on ST-line varustustase ka välimuselt kõigist Focuse varustustasemetest kõige meelepärasem.
Pelgalt mõningate plastikdetailide lisamisega on saavutatud tavapärasest natukene jõulisem ja agressiivsem väljanägemine. Esimese iluvõre ümber on must plastikust raam, mis teeb “honeycomb” suu visuaalselt veelgi suuremaks. Stange alumine äär on kere värvi. Udutulede all on väikesed laiendid. Küljekarbid on platikliistuga natukene laiemaks muudetud. Taga väikene spoiler jne. Vaikimisi on all 17’’ tumehallid valuveljed.

Ford Focust ST-line body-kit

Focus ST-line istmed

Kontoritöötajana võibolla fetišeerin head tooli/istet natukene üle, aga kuna sõitmine toimub kõik istudes, siis iste peaks hea olema. Oma väikestes unistustes arvasin/ootasin/lootsin, et tavalisele Focusele on ST-line varustustasemel ehk paigaldatud päris Focust ST istmed. Sellised nagu alloleval pildil. Tavaistmetest gramm paremate istmetena pidasin silma midagi sellist nagu ST Recarod.

Ford Focust ST esiistmed

Natukene pidin pettuma. ST-line ei ole kahjuks siiski omale päris ST istmed saanud. ST istmed tulevad siiski ~13tuh eurot kallima päris Focus ST-ga. 

ST-line puhul on kasutusel sellised vahepealsed “kompromiss” istmed. Gramm paremad kui tavalised, kuid kasinamad kui päris ST Recarod. Positiivne on see, et gramm paremaid istmeid siiski pakutakse ja see ei tee auto maksumust oluliselt kallimaks.
ST-line istmete külgtugi on tuntav, kuid küljed on siiski suhteliselt pehmed. Seljatoe osas on tunne natukene parem/hoitum, kui tava istmete puhul. Ootused ST-line istmete osas olid võibolla natukene liialt kõrged, kuid selle hinnaklassi sõidukutes on alloleval pildil olevad ST-line istmed siiski parimad, mida olen kogenud. Päris ST Recarode sõidukogemus mul muidugi puudub. Nad lihtsalt näevad väga head välja.

Ford Focus ST-line esiistmed

Telefoniga tehtud pilt proovisõiduauto kõrvalistuja istmest. Punased õmblused lisavad “racingu” hõngu ;)

Focus ST-line rool

ST-line rool on mugavaim, millega olen sõitnud. Visuaalselt vaatlusel on see identne päris ST rooliga. Rool on nahast. Natukene jämedam kui roolid tavapäraselt, külgedelt perforeeritud ehk naha sees on väikesed augud. Nahast kate on mõnusalt pehme ehk naha all on veel õhukene pehmendus. Rool ei ole täiesti ümmargune vaid alt äärest sirgem. Lihtsam autosse sisse istuda. Kuna käed on pidevalt roolil, siis minu jaoks oluline, et rool oleks mugav ja meelepärane. ST-line rool oli väga hea. Puhas nauding sellega sõita. 

Hästi vähe saaks võibolla viriseda roolitunnetuse osas. Eelmise põlvkonna Focusel oli see justkui natukene parem. Roolitunnetus oli varem kuidagi konkreetsem. Nüüd uuel Focusel on rool kuidagi harjumatult pehme ja sujuv. Alguses oli natukene võõras. Läbi rooli tahaks natukene rohkem teada, mis tee peal toimub.

See vist on juba elementaarne, et rool on 4 suunas reguleeritav. Minu pikkuse ja eelistuste juures pidin rooli täiesti välja ehk enda poole tõmbama, et käed roolile ulatuksid. ST-line varustuses on roolil kõiksugu multimeedia/telefoni juhtnupud ning ka käiguvahetuse hoovad. Nende tööst ja toimimisest allpool, kui juttu tuleb mootorist/käigukastist.

ST-line pedaalid

See on rohkem selline “first world problem” aga suht tüütu on kui jalanõude kummist tallad kriuksuvad vastu pedaale. Eriti tuleb see esile vihmase ilmaga manuaalkastiga sõites. Focus ST-line vasustustasemel on asendanud pedaalide kummikatted metallist katetega. Gaasipedaal on mugavalt libe. Lisaks on jalgade juurde paigaldatud ka led valgustus, mille värvi saab ise vahetada. Piduripedaalile on lisatud väikesed kummiribad, et parema jalaga sahmides jalg pidurilt ei libiseks. Paremaid pedaale ei oska esialgu tahtagi.

ST-line vedrustus

Väidetavalt on ST-line varustustaseme puhul ka vedrustuse seadistus nõks jäigem tavapärasest. Võimalik, et see on placebo effekt aga “body rolli” tundus hästi natukene vähem olevat võrreldes tava Focusega. Raja peal ei käinud ega liikluses ei rahmeldanud. Seega mingit väga head arusaama vedrustuse tööst nii lühikese ajaga ei tekkinud. 

Ootasin võibolla natukene veelgi konkreetsemat ja jäigemat seadistust, kuid jäägu see päris ST ja RS’i mängumaale. Igapäevaselt tööle-poodi-koju sõiduks vedrustus minu jaoks vägagi OK.

Ford Focuse multimeedia

Nii vähe, kui mul on olnud varasemat kogemust autotootjate poolt loodud moodsate multimeedialahendustega, siis enamus neist on olnud päris kohutavad. Minu jaoks suhteliselt algelise väljanägemisega ning võimatult aeglased.

ST-line Focuses oli 8’’ tollise ekraaniga puutetundlik ekraan ja 2 USB pesa telefonide ühendamiseks. Rõõm oli kogeda, et nii Apple kui Android telefonid said ilma igasuguse probleemita Apple Carplay või Android Auto vahendusel oma sisu suurele ekraanile kuvatud.

Päris mugav oli läbi Waze rakenduse liiklusolusid jälgida. Waze teavitas kiiruskaameratest ilusasti raadios mängivate lugudele peale rääkides. Heliteavituste helitugevust sai eraldi reguleerida üldisest helitugevusest. Telefoni podcastide rakendus ning Spotify toimisid probleemideta. “OK, Google” häälassistent sai autosse sisseehitatud mikrofoni vahendusel suheldes kõikidest käsklustest selgelt aru. Isegi häältuvastuse abi lühisõnumite saatmine toimis veatult. Ekraan ise on mati pinnakattega ning puutetundlikus igati OK. Näpujälgi sinna häirivalt palju ei jäänudki. Ekraani taustavalgus on reguleeritav ning omas ka Auto-DIM funktsiooni, mis tähendab, et ta peaks oskama ise vastavalt ümbritsevale valgustugevusele oma heledust reguleerida.

Kõlarite helikvaliteet on tugevalt maitse asi, aga antud varustuses tundus, et sellele ei ole autotootja väga tähelepanu pööranud. Ei midagi kohutavat, aga ka ei midagi väga head. Keskpärane. Helinivoo on vahemikus 0-30. Linnasõidul raadiot taustaks kuulata oli OK nivooga 5-6-7. Maanteel helitugevust proovides hakkas 15 juures keegi juba püksisäärest sikutama, ehk jalgade juures olevad mid-range kõlarid panid õhu juba nii palju liikuma, et liigutasid ka juba püksisääri. Helinivoo ja tugevus 15 ning ülespoole oli juba päris kole. Läks juba müraks ära. Puhtalt ei suudetud enam mängida.
Auto enda mürasummutus tundus olevat parem kui eelmise põlvkonna Focusel. Tee ja rehvimüra oli antud hinnaklassi kohta täiesti OK. Proovisõiduautol olid all lamellid. Tee oli vihmamärg ja vahelduva eduga sadaski vihma/lörtsi segu.

Focuse liitrine Eco-boost mootor ja autom. käigukast

Mootori osas olin algselt natukene skeptiline. Seda huvitavam oli legendaarset ja tohutult kiidetud ühe liitrist (mikro :P)mootorit proovida. Kiidusõnad vastasid tõele. Mootor oli ootuspäraselt hea. Mitte minu maitse, aga siiski selles klassis parim, mida olen kogenud. Käigukast toimis üle ootuste sujuvalt ja hästi. Sujuvamalt kui eelmise põlvkonna Focusel.
Link taustainfoks: Fordi 1-liitrine EcoBoost sai kuuendat aastat järjest rahvusvahelise aasta mootori auhinna.

ST-line väga hea rool koos labadega käguvahetusega. + märgiga laba otse rooliratta taga

Labadega käiguvahetus ja käigukasti Sport režiim võimaldavad selle väikese mootoriga Focust päris nobedalt liigutada. Labadega vahetuse osas mul varasem kogemus puudus, kuid ootus oli millegipärast, et see toimib natukene kiiremini. Tunde järgi justkui poole sekundiline viivitus eelneb käiguvahetusele peale seda, kui väikese sõrmega olen autole märku andnud, et nüüd kohe läheb möödasõiduks. Käik alla ja lisa +1000rpm on sekundiga olemas. Labade kasutamiseks piisab väga kergest ja lühikesest sõrmevajutusest. Käsi kella 10 ja 2 peal hoides oli kõige mugavam käike vahetada kahe väiksema sõrmega.

Drive käiguga sõites ja “ökotades” kukuvad pöörded vabatahtlikult 1400-1500 peale. Sealt peab ikka päris pikalt mootorist jõudu koguma hakkama, kuniks pöörded kiiremaks manööviks sobivas vahemikus. Kerge vajutus vasakule käiguvahetuslabale päästab sellest olukorrast.
Rahulikult linna vahel sõites ja eeskujuliku pikivahet hoides olin õige pea “Very Good Ford Eco Champion”.

Auto andis teada, kui ikka eriti eeskujulikult ja loodussõbralikult on juba pikemat aega sõidetud. Sain virtuaalse Eco Championi karika.

Rohkem ei jõua hetkel kirjutada. Selle auto juures oli veel vähemalt 100 väga ägedat nüanssi, mis proovisõidu ajal muljet avaldasid.

Kokkuvõte

Focuse ST-line on tore lisapakett neile, kes natukenegi hoolivad sellest, et sõitmine peaks/võiks olla natukenegi enamat, kui lihtsalt liikumine punktist A->B. Proovisõit oli puhas rõõm. Selles hinnaklassis on Focus ST-line hetkel mu lemmik. Tööle-poodi-koju sõiduks on 1 liitrine mootor enam kui küll.
See on tore, et natukene päris ST lõhna saab nuusutada ka juba ~18tuh eur hinnaklassis ST-line varustustasemel.

Päris Focus ST hinnad ~28-30tuh eur.
Hobi korras õhtuti rajal sõitmise Focus RS hinnad ~36-40tuh eur.

Midagi eriti mõtetut ja arusaamatut ka antud auto juures oli?
Jah, numbrimärgi kohal asuv tagumine parkimiskaamera. Eesti “suurepärase suusailma” tingimustes ei õnnestunud parkimiskaamerast kordagi oluliselt paremat pilti kätte saada, kui alloleval pildil näha.

Pilt tagumise parkimiskaamera vahendusel õhtusest tanklast.

BMW GS carbon kiiver

Otsisin nokaga kiivrit, mis kaitseks mind:

1. varahommikuti ja hilisõhtuti puulatvade kõrgusel paistva päikese eest. Hommikuti tööle ja õhtul tagasi koju sõitmise igapäevane probleem. 
2. grupis kruusal sõites saaks kasutada "krossiprille", et suvel palavaga tolm ei tuleks visiiri taha ega silma. Kaitseks optilisi nägemisprille tolmu uuest. 

Allolev võrdlus baseerub senise Shoei QWEST kinnise kiivri kasutuskogemusele. Uut BMW GS kiivit kasutatud ühe nädalavahetuse jooksul ~12 tundi. Need on tähelepanekud, mis poes kiivrit pähe proovides kuidagi endast märku ei andnud vaid said teatavaks nädalavahetusel uue kiivriga sadulas olles.

Uue GS kiivri puhul on hea:

• Suu juures oleva ventilatsiooniklapi avamisel tuleb värsket õhku nii palju peale, et mai kuus hakkab nina külmetama. Suu esine vent on väga hea. Puhub õhu ilusasti üle visiiri sisekülje. 
• Pealael oleva ventilatsiooni ava avades hakkab pealagi külmetama. Ventilatsioon on oluliselt parem, kui Shoei QWEST kiivril. 
• Kiivris on "rohkem õhku" võrreldes Shoei QWESTiga. Selle tingib paljuski asjaolu, et kogu ninaesine on avaram. Koos sisemise Pin-lockiga ei ole õnnestunud visiiri uduseks saada. 
• Kiivriga on kaasas "chin curtain", mis katab kiivri alumise lõua esise osa täielikult ära. Müra läheb oluliselt vaiksemaks. Väike miinus on see, et kiivrit peast võttes tahab ka chin curtaini kiivri küljest ära tulla, sest lõug ja nina tahavad chin guardi lahti tõmmata. Kiivrit pähe pannes jääb chin curtain kinni lõua ja huulte vahele. Näpuga peab järgi aitama, et ta ilusasti lõua alla paika läheks. 
• Kiivri kinnituse rihmade lahendus on tehtud seliselt, et kui rihma korralikult kinni tõmbad, siis rihmad tõmbavad (kummiga) kaasa ka voodri, mis tekitab olukorra, kus kiivri alumise ääre vooder on tihedalt ümber kaela. Voodri materjal on väga mõnus ja pehme. 
• Vooder täielikult eemaldatav, pestav. 
• Intercomi kõrvaklappide jaoks on kiivri koorikus spets õõnsused/augud olemas, et kõlarid ei hakkaks kõrvade peale pressima.
• Uuele visiirile omaselt on ta praktiliselt "nähtamatu". Sõltuvalt päikese kaldenurgast päikeselisel päeval on visiiri sisepeegeldusest näha enda põski ja nägemisprillide raame. Sama oli ka Shoei kiivriga. 

Mitte nii hea: 

• Noka olemasolu mõjutab õhu liikumise üle kiivri. Mitte väga palju, kuid siiski tekitab noka kasutamine väikest vibratsiooni kogu kiivris. Paneb kogu pea/kiivri hästi natukene värisema, mis tekitab olukorra, kus liiklusmärkidelt linnanimesid lugedes on need justkui natukene "udused/topelt". Võttes käega kiivri sirmist/nokast kinni või pannes pea mootorratta tuuleklaasi taha, värin kaob. Liiklusmärgid lähevad tagasi selgeks. Eks see on seotud ka ratta ja tuuleklaasi eripäradest ning sellest kuidas õhk/tuul üle ratta jookseb.
• Müra on tugevam võrreldes Shoei QWEST kiivriga. 
• Pealael oleva vent. ava avamine tekitab juurde teatava väikese "põrina". Põrina teke omakorda sõltub sellest, kas nokk on paar kraadi horisondi suhtes alla või ülespoole suunatud. Üles ja kaugusesse vaadates kaob põrin ära. Alla vaadates tuleb tagasi. Kiivri noka kruvid samal ajal kõvasti kinnitatud. 
• Suu esise vent ava avamisel tekib juurde kuuldav lisa "vuhin", mis iseenesest ei ole väga häiriv. 
• Visiiri eemaldamine käib väga raskelt. Näpud on valusad sellest, et visiiri stopperit lahti sikutada. Shoei QWESTi puhul käis visiiri eemaldamine üli lihtsalt ja kergelt.
• Kiivri kinnitusrihma D-ring kinnitus jääb täpselt kurgusõlme kohale. Eelmise kiivriga oli kinnituse koht kaela suhes justkui rohkem külje peal ning ei läinud otseselt vastu kurgusõlme. Praegune kinnitus on kurgusõlme natukene valusaks teinud. Kiiver peas, allapoole vaadates surub metallist kinnitus tuntavalt kõri peale. 
• Pikema kasutuse puhul on "pressure point" tekkinud oimukohtadele, silmadest natukene kõrgemale. 
• Kiivri voodris ei ole otseselt ette nähtud kanaleid optiliste prillide prilliraamide jaoks. Prilliraamide surumine voodri vahele on vaevaline. Sõltub prilliraami paksusest. Shoei QWEST kiivril olid spets vahed voodris prilliraamide jaoks ja optiliste prillide kasutamine kiivriga oluliselt lihtsam. 

Muud tähelepanekud:

• Visiir tekitab tuules vähest "lifti" ehk sõltuvalt visiiri kaldenurgast tekib tunne, et tuult tahab kiivrit ülespoole tõsta ja kiivrit nö. kergemaks muuta. See ei ole kuidagi häiriv, aga võrreldes senise Shoei QWEST kiivriga jällegi teistmoodi tunne.
• Pealae ventilatsiooniklapi avamine on paksemate kinnastega esialgu natukene keeruline. Noka all olev plastikust liugurklapp ei ole väga kergelt kinnastega ära tuntav ning liigub väga tihkelt. 
• Putukad lendavad noka alla kinni. Kui visiiri saab puhastusainega lihtsalt lapiga puhtaks teha, siis noka aluse puhastamiseks on vaja nokk eemaldada. Sinna kus on noka kinnituskruvid, tekib mitmetest noka alla lennanud surnud putukatest "trobikond". Tuule ja kiiruse koosmõjul on nad sinna hunnikuna tugevalt kokku pressitud. 

Link tootja kodulehele: BMW GS Carbon helmet

BMW tootetutvustusvideo YouTube's:

BMW kasutajakogemuse lühiülevaade YouTube's: 

Geopeitus ehk geocaching

Mis on geopeitus?

Geopeitus on värskes õhus mängitav rahvusvaheline mäng, mis viib sind tihtipeale senikäimata kohtadesse, mitmete vaatamisväärsuste juurde või muidu looduskaunitesse paikadesse ja tutvustab sulle nii mõndagi uut. Osalejad kasutavad GPS-i või muid navigeerimistehnoloogiaid või täpseid maakaarte, et peita ja otsida spetsiaalseid geopeituse aardeid.

Loe lisaks ametlikult Geopeituse kodulehelt

Miks geopeitust mängida?

Minu jaoks:

1. Põhjus värskes õhus ja looduses liikuda. 
1. Saab kontoritöö kõrvale kehalist koormust. 
2. Võib otsida geopeituse aardeid joostes, rattaga sõites. 
2. Avastada uusi ja ägedaid kohti, kus varem käinud ei ole. Aarded on üldjuhul peidetud looduskaunitesse kohtadesse.

Geopeituse mobiilirakendus teatab esmakordsel käivitamisel, et Geopeituse mängimine võib olla ohtlik. Sama ohtlik kui mistahes tegevused väljapool kaitsvaid koduseinu ;) Võtan teadliku riski.

Mida on vaja geopeituse mängimiseks?

1. Nutitelefoni, millel on sissehitatud GPS või eraldiseisvat käsiGPS seadet.
2. Hea, kui on Geocaching mobiilirakendus telefonis. Lihtsustab aarete otsimist/leidmist. Piisab ka Google Mapsi rakendusest telefonis. 
3. Geocaching.com kasutajakontot, mille abil saab otsida lähedalasuvaid aardeid. 

Esimese 20 aarde kogemus

Kuna olen alles värske geopeituse mängija, siis teistele algajatele esmane emotsioon ja tähelepanekud. 

Geopeitus on sõltuvust tekitav.

Alguses sai plaani võetud geocaching.com lehelt vaadatud kodulähedaste aarete otsimine. Läksime joostes aardeid otsima, sest päris mitmed aarded asusid tavapäraste jooksuradade läheduses. Täiesti teine maailm, milles tavapäraselt metsaradadel joostes polnud aimugi. 

Geopeitust mängides on oluline, et kõrvalised isikud ("mugud") ei saaks teada, kus aarded asuvad. Seega tuleb vältida "mugude" pealesattumist aarete otsimisel. Esimeste aarete otsimiseks valisime vihmase ilma, et oleks jooksuradade läheduses vähem "mugusid" ja saaks rahulikumalt tegutseda. 

Kuna meil spets käsiGPS'i ei olnud ja proovisime läbi ajada tavalise mobiiltelefoniga, siis vihmasadu on muidugi pisut takistav element. Telefon ei tohiks ju eriti märjaks saada ja puutetundlik ekraan ei tööta väga hästi kui vihmapiisad on ekraanil.

Telefoni laadisin Geocaching Lite rakenduse, mis kuvab telefoni ekraanil lähedal asuvad aarded ning tõmbab sirgjoone sinu asukoha ja aarde vahele. Näitab mitu meetrit on linnulennul aardeni. Kuna telefoni sisseehitatud GPS ei ole vist kõige täpsem, siis 0 meetrini jõudes juhtus tihti seda justkui enda asukoht hüppas ringi mitme meetri raadiuses. Ei olnud hästi aru saada, kui kaugel ikkagi peidetud aardest oled. Seega tuligi telefon taskusse ära panna ja hakata tähelepanelikult loodust vaatlema, looduses geoaaret leida. 

Aarete leidmine ei lähe alati kõige lihtsamalt. Meil jäid mitmedki aarded leidmata. Vaatad kõigepealt 5 meetri raadiuses justkui kõikvõimalikud aarde peidukohad läbi. Ei midagi. Suurendad raadiust 10m peale, siis 20m peale. Ikka ei midagi. Teed jälle raadiuse väiksemaks ja alustad otsast. Lõpuks lahkud ikkagi ilma aaret leidmata ning hinges on tahtmine tagasi tulla, et siiski kuskilt see aare lõpuks üles leida. 

Üldjuhul vist ongi nii, et telefoni GPS juhatab enamvähem aarde lähedusse ning seejärel tuleb juba ise maastikult korrapäratusi leida. Kui ikka mõni kivi on kuidagi "ebaloogiliselt", siis võib kahtlustada, et keegi on seda kivi liigutanud ja seal all võib midagi olla. 

Iga aardeleiuga hakkab tulema kogemust ja silm hakkab muutuma teravamaks võimalike peidukohtade suhtes. 

Aardeid on eri suurustes ja kui alguses ei tea, milline üldse aare võib välja näha, siis on päris keeruline. Me pole just veel palju aardeid leidnud, kuid siiski vägagi erinevates konteinerites on neid välja tulnud juba küll.

Hetkel veel on hasart sees, et minna ja järjest enam aardeid proovida üles leida. Geocaching.com lehel on näha, kuidas inimesed on oma kasutajakonto all loginud sadu ja tuhandeid aardeid. Eesti, Soome, Rootsi, Taani on paksult aardeid täis. 

Sena SMH5 intercom ülevaade

Korduvalt on tänaval juurde astutud ja küsitud, kuidas kiivri küljes olev Sena SMH5 intercom toimib? Et kas töötab hästi ja kas tasub osta? Jah, tasub osta. Sõltub sellest, mille jaoks soovid intercom seadet kasutada, kuid hind ja kvaliteet tundub väga hästi paigas olevat.

Sena SMH5 intercom seade

Miks mul kiivri intercomi vaja oli? 

 - koduhoovi saamiseks pean igapäevaselt väravale helistama. Mootorrattaga sõites oleks tüütu hakata telefoni taskust välja võtma ja värava numbri valima. Oluliselt mugavam on kõne algatada sõidu ajal kiivri küljes oleva intercom seadme vahendusel ilma kindaid käest võtmata.
 - tore oleks, kui telefoni navi tarkvara ütleks kiivri sisse, kui on õige hetk peateelt maha keerata.
 - tore oleks, kui motomatkal saaks teiste ratturitega suhelda.
 - tore oleks, kui lühivalikuga saaks koju helistada, et öelda millal saabud.

Sena SMH5 kiivrisse paigaldatav komplekt

Mida Sena SMH5 väga hästi teeb?

 - Väga mugav on Jog Dial'i ehk suure pööratava nupu kasutamine. Nupp on niivõrd suur, et sellele motokindaga pihta saamine ja selle vajutamine on väga mugav ja lihtne. Nuppu ei pea otsima, ta on kergelt leitav ja tabatav.
 - - Ühekordne nupuvajutus loob ühenduse teise Sena intercom seadmega.
 - - Ühekordne nupuvajutus võtab vastu telefonikõne.
 - - Pikk nupuvajutus käivitab muusikapleieri jne.
 - Telefonikõnede helikvaliteet on hea. Teist osapoolt kuuleb telefonikõne ajal hästi. Väidetavalt teised kuulevad ka minu juttu väga hästi.
 - Intercomi kõnede kvaliteet on hea. Linnakiirustel väga hea. Maanteekiirustel hea. 150-160 km/h sõites peab kiivri tuuleklaasi taha tuule eest peitu tooma, et paremini kuulda. Samas jutust on siiski aru saada, aga mitte väga hästi. Tuulemüra on omajagu vali. Sõltub ka sellest, kui hea on kiivri mürasummutus.

Milles Sena SMH5 soovida jätab ehk ei ole kõige parem?

 - Muusika kuuldamise funktsionaalsus on kaheldava väärtusega maantee kiirustel. Kõlab nagu kriiskavat köögiraadiot kuulaks. Bass puudub täielikult. Kuulda vaid kõrgemaid helisid. Audioraamatute/podcastide kuulamine on enamvähem. Jutust on ilusasti aru saada.
 - Sena SMH5 spetsifikatsiooni kohaselt on leviulatus teise seadmega suhtlemiseks avatud maastikul/teel kuni 400 meetrit. Reaalsuses pigem vist natukene vähem. Kui teine rattur on silma järgi 2-300 meetri kaugusel, siis hakkab kõne hakkima.

Probleemsed on olukorrad, kus
 - teine rattur jääb rekka taha peitu. Kõne katkeb. Kui vahe teise ratturiga on 2 rekkat, siis Sena seadmed ei ole võimelised enam üksteisega ühendust looma.
 - teine rattur jääb linnas ringteele maha ning mõne saja meetri pärast on levi kadunud ning ei saa teisele ratturile öelda, mitmes mahasõit tuleb järgmiselt ringristmikult võtta. Suhtlemine on võimalik teise seadmega vaid siis kui suhteliselt lähestiku sõita. Autosid ei tohi kahe mootorratta vahele jätta rohkem kui 3-4.
 - VOX ehk Voice Activaton ei toimi väga hästi kõnedele vastamisel. Reaalsuses on kiivri müra siiski niivõrd suur maanteekiirustel, et VOX arvab siseneva telefonikõne puhul, et kiivri tuulemüra ongi Voice Activation ning võtab automaatselt kõne vastu. VOX on võimalik seadme menüüst välja lülitada.
 - Spetsifikatsiooni kohaselt on Sena SMH5'l kasutusel Advanced Noise Control ja Wind Noise Reducton tehnoloogiad. Teise kiivri tuulevihin on siiski kõne taustal kuulda ehk seda ta täielikult ei suuda eemaldada.

Mille jaoks on Sena SMH5 hea ja mille jaoks võib ta südamerahuga osta?

 - "Seljakotiga" reisimiseks ehk kui on soov rääkida kaasreisijaga kes istub samal rattal seljataga.
 - Telefoniga rääkimiseks.
 - Telefoni või GPS navi hääljuhiste kuulamiseks.

Anomaaliad ja pisiasjad mis on natukene häirima jäänud:

 - Android telefoniga Sygic navi tarkvara kasutades ei jõua hääljuhised alati korralikult kohale. Kui navi tarkvara tahab öelda üle bluetoothi, et "Võta ringteelt teine mahasõit", siis Sena vahendusel jõuab kiivrisse " ... mahasõit". Lause algusest jäävad aegajalt sõnad puudu.
 - Kui telefon on 12V laadijaga ühendatud ning samuti Sena SMH5'ga üheduses üle bluetoothi, siis aegajalt juhtub, et kui mootorrattal süüde välja keerata ning uuesti süüde sisse, siis justkui telefon kaotab Sena SMH5'ga ühenduse. Juhtub seda tihti tanklates isegi siis kui kiivriga telefonist mitte eemale minnes. Tanklast ära sõites ei jõua enam navi juhised telefonist Senasse. Sena peal vajutada ühe korra punast nuppu, mille tulemusena alustab Sena uuesti viimati paaritatud seadme otsimist. Aitab ka Sena seadme sisse/välja lülitamine.
 - Kiivri ja Sena SMH5 seadmega telefonist eemale jalutades ning hiljem lähedusse tagasi saabudes on telefon ning Sena vahepeal bluetooth ühenduse ära kaotanud ning alati nad üksteist uuesti ei leia. Aitab punase nupu vajutamine, et Sena alustaks uuesti Bluetooth ühenduste otsimist ja loomist.
 - Vaikses keskkonnas (toas) kiiver peas, Sena seadme vahendusel muusikat kuulates on taustal kuulda pidevalt õrna pininat. Pinin jääb vait mõni sekund peale seda, kui muusika pausi peale panna. Kui muusikalugu uuesti alustada, tekib taustale ka õrn pinin. Sõidu ajal seda kuulda ei ole, sest tuulemüra kiivris on valjem, kui taustapinin.

Seadme kiivri külge paigaldamine

Paigaldamine läks väga lihtsalt ja sujuvalt. Karbis oli paigaldamiseks kõik vajalik olemas ning väga rahulikult toimetades oli 15-20 minutiga kõik korralikult kiivrisse paigaldatud. Seadme hilisem kiivri küljest eemaldamine on samuti väga lihtne.
Laadimiseks ei ole vajalik seadme kiivri küljest eemaldamine. Laadimine toimub USB <-> microUSB kaabliga. Laadimine võimalik ka seadme kasutamisega samaaegselt. Spetsifikatsiooni kohaselt lubatakse kõneaega kuni 8 tundi. Motomatkal seadet testides oli tulemuseks 1,5 päeva suhtlemist ning seejärel hakkasid kõned üha enam hakkima. Reaalsuses matkal olles peaks seadet igal ööl laadima. Vähese kasutuse korral olen korra nädalas seadet laadinud. Lihtsalt meelerahuks, et seade ootamatult tühjaks ei saaks.

Head lisavõimalused

 - Helitugevus on eraldi reguleeritav erinevatele heliseadmetele. Telefonile üks, GPS'ile teine jne.
 - Seadme tarkvara on USB kaabli vahendusel arvutiga uuendatav. Tarkvara seadmele uuenduste paigaldamiseks on olemas ka Apple arvutitele. Võimalik, et käesolevad anomaaliad saavad leevendust uute tarkvarauuendustega.


Viide: Link tootja kodulehele - Sena SMH5
Viide: Sena SMH5 intercom seade Motodepoos

Mai alguse motomatk 2014

Vastuseks Raki küsimusele, et kuidas Prantsusmaa elu-olu oli? Ehk on abiks neile, kes plaanivad samuti kaherattarisel Lõuna-Prantsusmaa reisi ette võtta. Mõni sõna ka sel aastal kasutusel olnud värskematest tehnikavidinatest, mida veel eelmisel aastal ei kasutanud, kuid sellel reisil sai kasutusele võetud.

Teekond: Tallinn -> Stockholm -> Kopenhagen -> Lübeck -> Hamburg -> Dortmund -> Aachen -> Luxemburg -> Lyon -> Avignon -> Aix-en-Provence -> Beaumont-de-Ventoux -> Saint-Tropez -> Cannes -> Nice -> Menton -> Monaco -> Grasse -> Chamonix Mt. Blanc -> Switzerland -> Germany -> Poland -> Lihtuania -> Latvia -> Estonia ~6500km

Esimesed 4 päeva ja umbes 2000 km tuli läbida tihedas paduvihmas. Sadas hommikust õhtuni. Sisuliselt Stockholmist Hamburgini sadas. Tallinnast 05. mail 2014 sõitma hakates sadas väljas laia lund. Sooja oli paar plusskraadi. Laevas olime ainsad ratturid. Sõiduvarustus sai vihmas hästi proovile pandud.

Saapad ei pea päev vihma kinni kui hommikust õhtuni sajab. Ööga nahksaapad ei kuiva. Ainus võimalus natukenegi jalgu hommikul kuivana hoida on kilekott saapasse sokiks panna. Paar tundi püsivad jalad vihmas kuivad. 

Miks motomatkata Lõuna-Euroopas mai kuus? 

1. Putukaid on veel vähe. Visiir püsib kauem puhtana. 
2. Väljas ei ole veel väga palav. Motovarustuses ei pea niivõrd palju higistama. Linnas saab mugavamalt sõiduriietega ringi jalutada. 
3. Öösel ei ole palav. Saab mugavamalt telgis magamiskotis magada. Öötemperatuurid sobituvad paremini kokku olemasoleva magamiskoti mugavustemperatuuriga. 
4. Turismihooaeg pole veel alanud, seega
1. Majutuse hinnad on soodsamad
2. Lihtsam on leida vaba tuba või kämpingu kohta
3. Teedel on vähem matka vagunelamuid ja järelveetavaid 80 km/h liikuvaid suvekodusid. 
4. Linnades on vähem turiste. Mahub paremini parkima, jalgsi liikuma, vaatamisväärsusi vaatama. Järjekorrad piletikassades on lühemad. 
5. Eestlase jaoks Euroopa +20'C on juba keskpärane suvekuumus ning sellega saab olemasolevat Eesti üürikest suvesoojust pikendada. 
6. Suvel tahavad kõik Eestis puhata. Tööjuures hea öelda, et lähed enne teisi ja enne suve puhkama, et teised osakonnas saaksid kõige magusamal ja soojemal Eesti suvel puhata. Win-win. 

Miks mootorrattaga Lõuna-Euroopas matkata?

1. Linnade ümbruses on tohutud kilomeetreid pikad ummikud. Üritades linnast mööda sõita, kuid ümbersõidu kohalik 2x laiem ja pikem "Järvevana tee" on hommikuti kella 7-9 paiku täiesti umbes. Sama kordub kella 16-18 vahel. Autoga oleks lõputult ummikus ja mööda ei pääseks. Mootorratas võimaldab "lane-splittingut" teha ja vaikselt ummikutest läbi/mööda veereda. 
2. Mägistel ja kurvilistel teedel oleks väga raske sõiduautoga 50-70km/h tunnis sõitvatest (turistide) autodest mööduda. Mootorratas annab mõninga eelise lubatud sõidukiiruste piirimail sõitmiseks. Möödumised on alati kiiremad, sujuvamad, ohutumad. 
3. Prantsuse Alpid on puhas nauding sõitmiseks (isegi kohvritega). 
4. Laevadele, praamidele lastakse mootorratad kõige esimesena peale ja maha. Mootorrattad suunatakse VIP rajale. 
5. Linnades ei ole parkimiskohti lihtne leida. Tänavatel on kõik autode parkimiskohad paksult autosid täis. Mootorratta peale mõningast otsimist ikka kuskile ära mahutab. Jäi mulje, et mootorratastele on tasuta parkimine, sest kellegile parkimisraha tänaval maksta ei õnnestunud ja keegi parkimistrahvi ka ei jätnud kahe ja poole nädala jooksul. 

Kämpingud

Natukene "mütsiga lööma minnes" pidime tõdema, et Saksamaal, Prantsusmaal ei õnnestunud üldse nii lihsalt kämpingute leidmine, kui Norras aasta varem. Kohati olime päris hädas, et soodsat öömaja leida. Üks probleem oli see, et teede ääres ei olnud ootuspäraselt tihedalt viiteid/silte kämpingutele. Sõltub muidugi piirkonnast. Juhtus korduvalt, et kui päeval nägid tervet hulka kämpingute silte ning õhtuks mõnisada km eemal olles ei suutnud enam ühegi leida. Päris mitu korda pidime Navi tarkvara poole pöörduma, et ta meile POI'de seast läbima kämpingu välja otsiks, sest tunde ei näinud ühtegi teemakohast viita teeääres. Enamikel juhtudel tuligi Navi juhiste järgi 40-50km sõita, et kämping üles leida. 

Telkimise maksumus oli läbivalt 15-20 eurot öö eest 1 telgile ja kahele inimesele. Osades kohtades oli sooja dužživett juurde osta. 4 minutit sooja vett 1 euro vms. Piisas täiesti. Võrdluseks tanklas WC's käimine olid valdavalt kõikjalt 70 eurosenti. 

Suur üllatus oli kämpingute sulgemise kellaaeg. Kämpingud suletakse valdavalt õhtul kell 18-19 ja peale seda enam uusi tulijaid sisse ei lasta. Väravad/tõkkepuud kinni. Receptionis tuled kustu. Omavolilisi territooriumil registreerimata ööbijaid ähvardatakse trahvida. Kämpingus ööbimiseks varu sularaha ja ole valmis, et receptionis olev töötaja ei pruugi inglise keelt rääkida.

Kämpingu Receptioni lahtioleku ajad Saksamaal

Kopenhagenis ei õnnestunud kämpingusse sisse saada, sest kämping oli kell 8 õhtul suletud. Olime sunnitud kohaliku äärelinna muruplatsile pimedas telgi üles panema. Hommikul äratus päikesetõusuga. Keegi midagi ütlema ei tulnud.

Õhtul pimedas sai telk püstitaud ning alles hommikul päikeseõtusu ajal nägi paremini, kus ööbitud sai

Kaardimaksed

Üks suurimaid Lõuna-Euroopa üllatajaid oli kaardimaksed. Õigemini nende mitte toimimine. Kaasas olid kolme erineva panga pangakaardid SEB (Visa), Swedbank (Maestro), LHV (MasterCard). Kõigi nendega oli probleeme. Maksed lihtsalt ei lähe läbi. 

Teine asi, mida peab arvestama on see, et kaupmehed on seadnud piirangud kaardimaksete miinimumsummale. Saksamaa tanklates 5.-, alla mille tuleb sulas tasuda ning kaupmehed olid limiite pannud kuni 15 euroni, alla mille nad pangakaardiga üldse tegelema ei hakkagi. Alati eelistatakse sularaha kasutada. 

Korduvalt olime olukorras, kus pidime kaardimakse võimaluse puudumise või mittetoimimise tulemusena viimaseid eurosente kokku lugema, sest sularaha kulus oodatus rohkem. Eeldasin, et 2014 aastal kaardimaksetega niivõrd suuri probleeme enam ei esine.

Tasulised teed

Tasulistele teedele sattudes varu samuti sularaha. SEB kaardiga teemaksu tasumisel oli küll vaid korra probleeme, kuid Swedbanki kaart oli seekord ebastabiilsem ning korduvalt tuli taskutest sente otsida, et teemaks tasuda. Teemaksu tasumisel automaat PIN koodi ei küsi. Piisab vaid korra kaardi sisestamisest. Mootorratastele on üldjuhul autodest erinev "pääsla/sõidurida". Alguses sai korduvalt autodega samasse ritta võetud ning sellega kohalikele segadust tekitatud. Kiirelt aeti autode reast minema ja viidati eraldi "ebastandartsete" sõidukite rajale.

Tasulistel kiirteedel tanklad vähemalt korra 100km jooksul. Keskmiselt justkui 50-70km vahemaa tagant. 

Internet ja Wi-Fi

Ei ole veel Euroopas inimõigus. Shelli ja Totali tanklates õnnestus aeg-ajalt tasuta Wi-Fi't kohata. Teeääres olid sel juhul tankla sildi kõrval ka @ märgiga WiFi sildid. Tasub vaadata McDonaldsi kiirtoidu restoranide juurde. Paar korda õnnestus McDonaldsis internetti ühenduda. Nii tanklate kui McDonaldsi puhul ei ole see reegel, et igas tanklas või restoranis on tasuta nett olemas. Osades isegi kui ühendus justkui oleks, siis andmed ei liigu üldse. Paranoilised teevad muidugi esimese asjana avalikus Wi-Fi võrgus VPN'i koduvõrku, kuid ka see alati ei õnnestunud. 

Kuna meie eelistus oli eelkõige telgiga kämpingutes ööbida, siis Wi-Fi võimalust pakuti vahel sealgi. Levis Receptioni majas ning oli tasuline. 1 tund maksis keskmiselt 4 eurot. 2 tundi 5 eurot, hommikuni 8 eurot vms. Tundus liialt kallis ning ei ostnud kunagi. Ühes kämpingus anti tasuta WiFi paroolid, sest külastajaid oli vähe ja hooaeg polnud alanud. Complimentary. 

Hotellides tõenäoliselt olukord parem. Tihtilugu Wi-Fi hotellitoa hinnas. 

3G andmeside pre-paid ettemaksu kaarte tanklates väga ei kohanud, kuigi alati otsisin. Eesmärk oli leida kohaliku mobiilioperaatori netikaart ning seda ajutiselt kasutada. Prantsusmaal isegi mingid kaardid olid, aga nende ettemaks oli 15 eurot ja tundus päris suur summa. Kasutusjuhend paistis ka ainult kohalikus keeles olema. Ei hakanud eksperimenteerima. Mobiililevi oli kõikjal olemas. Vähem asustatud kohtades näitas telefoni GPRS/EDGE kirja 3G asemel. 

Toit

Toit on maitse asi. Soodsamad päevapakkumised tänaval 6.50-8 eur ning koosnevad saiast ja 0,33 karastusjoogist.

Tüüpiline päevapakkumine 8 EUR

Uhkemad päevapraed/pastad 12-15 eur. Säästukam matkaja teeb peatuse toidupoe juures, laob pool kohvrit mitte kiiresti riknevaid toiduaineid täis ja saab päevaprae hinna eest nii lõuna, õhtu ja hommikusöögi kämpingus ise valmistada. Omad noad-kahvlid ja toidunõud alati kaasas. Poe hinnad võrdväärsed Eesti omadele.

Toiduained, mis kohvris kiirelt ei rikne.

Varustusest võrreldes eelmise aasta motomatkaga Nordkappi.

Sel aastal sai investeeritud intercom seadmetesse. Raki ülevaatest ajendatuna sai valik Sena SMH-5 Dual Packi kasuks tehtud. Teisel või kolmandal sõidupäeval paduvihmas suri üks Sena seadmetest. Aku sai tühjaks ja Sena seade õhtul laadima enam ei hakanud. Sai teda kuivatatud, poputatud ja palvetatud. Laadima ikka ei hakanud. Saksamaalt tuli uus Sena seade osta. Mitmed kohalikud polnud Sena brändist midagi kuulnud. Teati vaid Cardot ja Midlandi. Sena edasimüüja leidmine võttis pool päeva. FC-Moto Aachenis aitas hädast välja.

Sena SMH-5 intercom seade

Sena SMH-5'st

Kuuldavus on suurepärane lubatud sõidukiirustel ~100km/h. 140-150 km/h sõites peab juba tähelepanelikum olema, et aru saada, mida teine pool teisel rattal räägib. Mida vaiksem kiiver ja mida vähem tuulemüra kiivrisse jõuab, seda mugavam rääkida/kuulda. Chin curtain kiivril tõenäoliselt aitab kaasa, et vähem tuulemüra mikrofonini jõuaks. Kasutasin kõrvus vahtkummist kõrvatroppe ning kuuldavus nendega samuti suurepärane. 

Kiivris olev Sena SMH-5 oli ühenduses Android telefoni Sygic GPS'iga üle bluetooth ühenduse. Ei tea kas tegemist on Androidi või Navi tarkvara või Sena probleemiga või halva kokkusattumusega, aga Navi teated ei jõudnud alati Senasse täielikult kohale. Kui navi tahaks justkui öelda "100 meetri pärast paremale" siis kiivrisse jõuab " ... ärast paremale" ehk voice prompti algus kaob kuhugi ära. Telefon ei suuda üle bluetooti tervet fraasi kohe algusest Senale edastada või siis Sena seda fraasi kohe vastu võtta ja esitada. Tihti juhtus seda, et Navi tahab öelda "Võta ringteelt teine mahasõit" ning kiivrisse jõuab " ... mahasõit". Pidevalt tekib küsimus, et mitmes mahasõit ning pilk tuleb GPS seadmele suunata või hoolikamalt märke jälgida.

Sygic navi tarkvara Android telefoni ekraanil

Leviulatus

Sena SMH-5 toimib tõenäoliselt hästi kui "seljakotiga" reisida. Kahe rattaga nagu me sõitsime jättis natukene seadme töövõime soovida. Õigemini toimis nii nagu spec. ette nägi. Leviulatus paarsada meetrit, mis tähendas seda, et kohe kui teise ratturi silmist kaotasid oli ka side kadunud. Seega rääkida sai sisuliselt vaid siis kui oli teise ratturiga 100-200 meetrit otsenähtavust. Tihti juhtus seda, et mitmerealisel teel rekkade vahel möödasõite tehes kaotasid kaassõitja silmist, sest ta jäi kuskile autode vahele "karpi kinni" ning küsida ka ei saanud, et kuhu ta jäi ja kas kõik on OK, sest otsenähtavust polnud ja levi samuti enam mitte. 

Või teine probleemne igapäevane situatsioon, mida hoolikusega saab ravida oli see, et kui linnas on palju ringteid ning üks ratast saab üle ringitee ja teine jääb ootama pealesõitu ehk jääb maha ning tahaks maha jäänud rattale öelda, et kui järgmisele ringile jõuad, siis võta kolmas mahasõit, siis tihti Sena leviulatusest enam ei piisanud ning pidi peale ringtee mahasõitu kaasõitjat tee ääres ootama jääma. Parem leviulatus oleks antud situatsioonis mugavam olnud.

Sena aku kestvus

Sena akust jätkus päevaks. Teadlikult väga palju ei lobisenud, et aku õhtuni kestaks. Päeval ei olnud laadimisvõimalust ning õhtul ratastel majutust otsides oli väga mugav arutada erinevaid võimalusi majutuskoha leidmiseks. Seega ei tahtnud akut enne õhtut päris tühjaks rääkida. Korra sai katsetatud aku kestvust ning teise päeva lõunast hakkas suht tihti kõne "hakkima". Ööseks sai Sena laadima pandud läbi USB kaabli ning hommikuks oli laetud. Sena võimaldab ka sõidu/rääkimise ajal laadimist, kuid antud reisil ei olnud see tehniliselt võimalik. Polnud vaba 12V pesa rattal. Olemasolevat kasutas Android telefoni GPS. 

GPS Navi telefonis

Vidin, ilma milleta läksin julgelt matkale, sest möödunud aasta Nordkapi reisil Navi vajadust ei tunnetanud. Sai ilusasti paberkaardi ja liiklusmärkide järgi sõidetud ilma suuremate esimusteta. 

Kopenhageni ümbrus oli esimest korda selline, kus massiivsed "Järvevana teed" hakkasid pead segadusse ajama, sest õnnestus tihedas vihmas ja autodevoos õigest mahasõidust mööda sõita. Järgmine võimalus tagasi pööramiseks mitmekümne km pärast. Saksamaal hakkas sarnaseid ja veelgi suuremaid segadust tekitavaid peale-maha-ja-ümbersõite teele jääma järjest enam. Keerutad mitmetasandilistel teedel ja märkidest ikka hästi aru ei saa, millise maha või pealesõidu kohta nad parasjagu käivad. 

Teel olles ostsin tagavaraks kaasa võetud vanasse Android telefoni Sygic nimelise GPS Navi tarkvara ning ühendasin telefoni bluetoothi vahendusel Sena kiivri intercomiga. Enamvähem toimiv lahendus. 

Telefonihoidik rattal oli hädapärane ning 12V sigaretisüütajast ei piisanud alati sõidu ajal telefoni laadimiseks kui Navi tarkvara töötas. Telefon teatas korduvalt, et ta tühjeneb kiiremini kui uut energiat peale suudab laadida. Korraliku telefonihoidja puudumisel oli probleemiks telefoni nägemine paagikoti tagant, niiskus telefonihoidjas ning telefoni ja laadimiskaabli paigaldamine hoidjasse ja sealt eemaldamine iga kord kui peatus sai tehtud. Ei julenud telefoni ratta peale jätta, kui ise rattast eemal. Vargaid peljates. 

Kuumema ilmaga, ehk kui päike keset päeva sõidu ajal rattale paistis siis sai telefon korduvalt päikesepiste, mille tulemusena ta end korduvalt välja lülitas. Telefoni hoidikust välja võttes oli telefon tulikuum. Vähe õhku hoidikus ja otsene päikesevalgus tegid liiga. 

Mingil põhjusel esines veel anomaalia, kus rattal süüde välja keerates (näiteks tankima minnes) ning hiljem süüde uuesti sisse keerates ja tsikkel käivitades, kaotas Navi tarkvara/telefon ühenduse kiivri Sena intercomiga. Telefoni bluetooth näitas seadetes justkui Telefon ja Sena oleks ühendatud, kuid heli läbi ei tulnud. Aitas Sena seadme välja lülitamine ja uuesti sisse lülitamine. Tihtilugu märkasin seda häälkäskluste mitte toimimist alles peale tankimist uuesti teele asudes, kui GPS juba väga pikka aega vait oli olnud. 

See on tõenäoliselt osaliselt halva hoidiku ja läikiva ekraaniga telefoni probleem, aga mootorrattal sõites päikesepaistes ei ole võimalik suurt midagi telefoni ekraanilt näha, sest päike on niivõrd ere. Pidevalt tuli sõidu ajal kindaga päikest varjata, et midagigi telefoni ekraanilt näha. 

Ohutus ennekõike kuid mahutundliku ekraaniga nutitelefonid ei tööta motokindaga katsudes. Tähendas see seda, et kui tahtsid navi tarkvaras teekonda muuta või POI'sid otsida/vaadata, siis selleks tuli alati tee ääres seisma jääda, kindad käest võtta ning hakata Navi tarkvara uurima ning sihtkohti sisestama/otsima.

Paberkaardid

Kohapeal ehk maakonna piires ringi sõitmiseks ja vaatamisväärsustega tutvumiseks kasutasin kohalike paberkaarte. Saab küsida kämpingu/hotelli receptionist. Hea meelega näitavad ja joonistavad ise kaardile kohe juurde kuhu tasuks minna ja mida vaadata. Antud soovitused olid vägagi adekvaatsed. Vildikad kaasa, et ise kaarti illustreerida, sest sõidu ajal on oluliselt mugavam, kui olulised kohad kaardil on neoon vildikaga ära märgitud. Silm hakkab paremini peale.

Paberkaart ja kompass. Neid saab usaldada. 

Ketiõli

Vett, leiba ja ketiõli läheb motomatkal kõvasti. Igas tanklas vaatasin, kas ja millist valikut pakutakse. Väga ei pakutud suurt midagi nagu Norraski käies. Kui tanklast küsisin, et kas ja kust võiks mootorratta ketiõli leida, siis soovitati korduvalt linnas olevate motopoodide poole pöörduda ja sealt otsida. WD-40 oli samas igast tanklast saada. Järgmine kord võtan kodust suurema varu kaasa. On muretum ja ei pea kohe hakkama pead vaevama ketiõli otsimisega.

Paak kütust ja ketiõlitus iga 400km järel

Kiivrilukk

Uus vidin, mille soetasin reisilt. Märkasin, et mitte ükski kohalik ei jäta kiivrit linnas rattale lenksu külge. Mitte ühegi ratta peal ei olnud mitte kuskil mitte ühtegi kiivrit. Kas ei ole kombeks või neid varastatakse palju, sest pole lihtsamat kui lenksu pealt korralik kiiver kaenlasse haarata ja mööda tänavat edasi jalutada. Selleks, et mitte mööda linna või vaatamisväärsusi kiiver kaenlas ringi jalutada sai ostetud keskpärane kiivri (jalgratta) lukk, millega kiiver mootorratta külge lukustada. Paljud kohalikud käisid kiiver käeotsas linnas ringi. 

Poola ummikud

Poola ja Baltikum jäid sellel reisil transiitmaadeks, kust sai kahe päevaga läbi sõidetud. Kuuldused Poola rekkaummikutest vastasid tõele. "Kaherealine Pärnu mnt" oli suvel remonti pandud ja sajad ning tuhanded rekkad olid suunatud läbi Keila ja Saku, kust nad ei tahtnud üldse läbi mahtuda. Kilomeetreid peamiselt rekkadest koosnevaid lõputuid seisvaid ummikuid. Teed ei ole ka niivõrd laiad, et kahe rekka vahelt läbi mahtuda. Ühe lane-splittingu mõõtsin odomeetri pealt ära. Tuli 2km seisvatest autodest möödasõitu ühes sõidusuunas.

Poola, Leedu ja Läti rekkameeste viisakus

Poolas hakkasime kohtama ka ülimat viisakust autojuhtide poolt ratturite ja tõenäoliselt ka autode vastu. Nii kui nähti peeglist, et rattur on tagantpoolt tulemas, tõmmati kahele poole teeäärde ning tekitati vabatahtlikult nö. kolmas sõidurada keset teed. Mootorrattaga oli sealt väga mugav vahelt läbi sõita. Kohati oli isegi natukene piinlik/ebameeldiv, sest nii kui mõnele autole hakkasid selja tagant järele jõudma ning mõtlesid, et võtad kohaliku auto "jäneseks" ette, siis nad justkui väga püüdlikult sõitsid peaaegu kraavi, et sulle tee peal ruumi teha.

Kütusehinnad 2014 mais

Saksamaa

JET, 1,589 EUR/l

TRA, 1,614 EUR/l

Aral, 1,619 EUR/l

Autogrill, 1,668 EUR/l

Shell 1,709 EUR/l

Prantsusmaa

Total, 1,61 EUR/l

Shell 1,614 EUR/l

Šhveits

Socar, 1,790 EUR/l

Pildigalerii mai alguse motomatkast

https://www.facebook.com/oliver.ojamaa/media_set?set=a.10151988573811157.1073741871.725236156&type=3