Esimest korda tennist mängima

Täna sai siis esimest korda aeg ja vahendid leitud, et tennisemängu õppima minna. Kõigepealt läksin vaatasin niisama kuidas teised mängivad. Parasjagu oli mingi noorte tenniselaager. Siis nagu tenniseplatside ääres ikka võib mõnda tuttavat tennisemängijat kohata. Nii ka läks. Seejärel sai paar tundi platsi ääres arutatud ja niisama tennisest räägitud ja alles peale seda sai ise ka natukene proovitud. Senikaua oli kõik ilus, kuni kogemustega mängija oli nõus ka vähe tehnikat õpetama. Peale seda läks keeruliseks ära ja enam ükski löök ei tahtnud välja tulla. Vähe tahab ikka harjutamist enne kui mõistus ja keha suudavad hoo pealt koostööd teha. Aga vähemalt väidetavalt esimese korra kohta päris hästi. Kõik ju puhas füüsika, ning kui asja peale natukene mõelda, siis teoorias polegi nii keeruline. Oleks vaid oskust ennast alati õigel hetkel õigesse kohta platsil saada, siis poleks nagu probleemegi.
Õhtul käisin kohalikus kinomajas „21 grammi” vaatamas. Esimest korda arvutist vaatasin, tundus jube sürr värk. Kinos hakkas juba nagu natukene looma. Millegipärast olid filmist mõned kohad väga sarnased just minuga toimunud juhtumistele lähiajal. Räägiti samadest mõtetest või probleemidest mille üle ma just hiljaaegu kellegiga arutlenud olen. Situatsioonid filmis olid analoogsed nagu mul just olnud olid. Veider.