Aegviidus ei olnud aega aega viita

... sest ma olin koguaeg eksinud. 

Seda ei juhtu minuga eriti tihti, et ma metsa ära eksin. Eriti veel päris vinge paduvihmaga. Ükskord on ikka esimene kord.

Täna oli Tallinna kümnenda rattamaratoni avatud raja sõit Aegviidu metsades. Üldjuhul alati nädal enne päris maratoni korraldatakse korraldajate poolt rajaga tutvumiseks avatud raja sõit, kus soovijad saavad märgistatud raja omapäi läbi sõita. Minu jaoks oli täna neid märke millegipärast puudulikult vähe. Kuid ma ei olnud ainus.

Esimesed 34 minutit suutsin veel silmsidet hoida esimese juhtgrupiga. Kahtlustan, et see on see seltskond, kes stardijoont ületades esimesel võimalused "numbrid taskust välja võtavad" ja hirmsama hooga ees ajama panevad nagu päris võistlusel. Minu jaoks oli juba juhtgrupil sabas püsimine paras võistlus. Pulss oli pidevalt 94% maksimaalsest sajast, et üldse tuules püsida.
Mingi hetk enam nii kärmelt ei jõudnud tulistada ning vahe juhtgrupi ja minu vahel hakkas muudkui kasvama. Kui ma üksi punnitasin ligi 30km/h kruusal, siis esimestel oli ikka vingelt suurem hoog sees.

Ühesõnaga kui ma nad silmist kaotasin, kaotasin ka õige raja ehk panin ühest kohast otse kui oleks pidanud ära keerama. Kohe pikalt-pikalt panin otse. Siis hakkas asi juba kahtlaseks minema. Võtsin hoo maha ja mõne minuti pärast jõudis ka järgmine ligi 10 ratturiline grupp järgi kes ka kõik olid vist valesti tulnud ning mulle samat valet teed järgi tulnud.

See ärapööramise koht kust keegi ei märganud ära pöörata, oli nii huvitava koha peal, et kui otse minna siis tuli ligi 10km ringi teha, et uuesti sama koha peale tagasi jõuda. Keeruline seletada, aga kuna me läksime valesti, siis me tegelikult tiirutasime ringiratast ning jõudsime jälle tagasi sinna kust sai valesti mindud, kuid ega me ei teadnud ju ise kas me oleme valesti läinud või see ongi lihtsalt väheste märkidega õige tee, sest suunaviitasid me teel ikka vahepeal kohtasime.

Elevust kui palju. Seda enam, et saateks oli üli vali vihmasadu. Mõni võib selle kohta isegi padukas öelda. Prille kanda oli suisa võimatu. Küll nad oli paksult porised, seestpoolt udused ning kiivrinokalt nirises jälle porist vett peale. Lootusetu üritus.

Rada iseenesest oli muidu lihtne. Natukene liivaseid tõuse ja laskumisi, kuid ei midagi hullu. Kiiremad sõidavad selle läbi alla kahe ja poole tunniga. Mul oli kella järgi koguaeg tunne, et kohe on lõpp, aga 3km enne lõppu suutsin ma jällegi kuskilt otse sõita kust oleks pidanud ära keerama ning tulemuseks oli see, et ma suundusin otse järgmisele 55km rajale nii et ise ka aru ei saanud. Viga märkasin alles siis kui taluõuest kappasid välja kolm koera kes mind juba korra olid mööda kruusa hambad irevil taga ajanud.

Suu kinni, süda jahtub ära

EEC Rõuge rattamaraton 19.05.2007
Foto: Sportfoto

EEC Rõuge rattamaraton

Oli see vast võiduajamine. Minu jaoks ikka raske. Poole maa peal olid juba loobumismõtted peas. Ei oleks iial arvanud, et nii palju muda võib metsas olla. Sõna otses mõttes muda, sest kui alguses võis olla lihtsalt vesi ja pori, siis peale seda kui sellest mülkast oli läbi käinud mõnisada ratturit, oli järel vaid eriliselt rõve ja savine muda. Oi kus ta armastas paksult, paksult rattakummi ümber end mässida. Oma 4-5 kohta rajal olid sellised kus tuli sellest üle rattakinga sügavusest mudast lihtsalt läbi joosta kuna läbi sõita oli sealt pea võimatu. Oma 4-5 korda nägin ka enda ees kuidas effektselt sinna muda sisse pikali käidi kuna sügavad rööpad/roopad ja libe pinnas niitis nii mõnegi ratturi tasakaalu. Hiljem finišis tuli küll ja küll neid mehi üle lõpujoone kelle üks külg oli paksu kuivanud poriga kaetud.

Terve sõit ümbritsesid mind jällegi samad näod ja rattasärgi seljad kes alati. Enne lõppugi sai veel mõõda sõidetud mõnest seljast, kes terve tee vaid mõnikümne meetri kaugusel eespool on jäneseks olnud.

Eks iga maratonikorraldaja tahab oma sõitu kuidagi meeldejäävaks muuta. Rõuge meestel oli seekord midagi uudset pakkuda.

Rõuge Rattamaratoni raames hoolitseb viimase toitlustuspunkti eest Rõuge Vald. Toitlustuspunkt asub 9 km enne finišit Nogu külas Rõuge vallavolikogu esimehe taluhoovis.

Rõuge vald pakub ratturitele omapäraseid suupisteid ja jõujooke: Mulgiputru, Küüslaugu Leiba, Rõuge Naiste Koduõlu, Rõuge Marja Morssi, Ööbikuoru Allika Vett. Lisaks selle on laud kaetud tüüpiliste maratonil pakutavate energiat andvate suupistetega: leib, kurk, banaan, rosinad, küpsis, vesi, spordijook jne.

Toitlustuspunktis toimuval hoiab silma peal ja loob meeleolu rattasõbrast Rõuge uus vallavanem Tiit Toots. Kommentaator jagab kommentaare ja hoolitseb selle eest, et kõik ratturid oma jõuvarud taastaksid. Oma panuse annab vallavoligu esimees Jaak Pächter, kelle taluhoovis TP asub. Lisaks on toitlustuspunktis abistamas ja kaasa elamas abivalmid Rõuge valla töötajad.

Oli see vast vinge teeninduspunkt. Peatust küll ei teinud, aga topsi maitsvat koduõlut haarasin küll näppu. Mingi mega show käis seal. Rahvast oli murdu. Kõik hõikusid ja elasid kaasa nii kuis jõudsid. Joogi ja söögi andjaid oli rohkem kui ma kunagi varem mõnes teeninduspunktis näinud olen. Väga lahe teeninduspunkt oli tõesti.

Tulemus jällegi ootuspärane. Natukene rohkem kui 50 kohta eespool kui kaks nädalat varem Viljandis Mulgi rattamaratonil.

Stardinumber: 594
Nimi: Ojamaa Oliver
Aeg: 03:15:21
Koht: 471
Vanuseklass: Põhiklass
Koht vanuseklassis: 314

GPS'i pistsin sõidu ajal taskusse. Keda huvitab, siis minu Rõuge rattamaratoni rada Google maps kaardi peal.

Kuna valdavalt päike paistis ja ilm oli soe, siis neljast tunnist päikese käes piisas, et hankida omale kevadine jalgratturi/joodiku päevitus. Käsivarred kinnastest särgikäisteni on omajagu punased.

Seekord sai Rauno esimest korda rattasõidule kaasa võetud ja kohe ka M14 vanusegruppi matkasõitu proovima pandud. Oli päris tore ja samas kole olnud. Eks ta raske ikka natukene ole, aga samas temavanuseid oli seal sõitmas ikka päris mitukümmend. Enne sõitu sai kõvasti kohukest ja shokolaadi söödud ning peale sööki suppi, leiba ja morssi, kuid lapsel oli peale sõitu aku ikka nii tühi, et 5 minutit peale autosse istumist läks arvutikeeles öeldes hiberneitti ehk kõlpsti silm kinni ja magama. Nii väsitav sõit oli, et ei olnud enam jaksu rohkem silma lahti hoida ega ärkvel püsida.


Viide: velo.clubbers rattafoorumi kasutajate kommentaarid Rõuge sõidust

Superstaaride kool

Möödunud nädalal ei läinud koolis väga hästi. Eksamitega ei vedanud. Teisipäeval läksin eksamit kirjutama. Jõudsin juba esimesele küsimusele vastama hakata kui õppejõud juurde tuli ja ütles, et "Ma tean, et sa tead mida sinna kirjutada." Eksam sooritatud. Taustaks niipalju, et teinekord piisab eksami ära tegemiseks sessi ajal loengutes kohal käia ning elavat diskussiooni tekitada nii, et eksamiküsimused sisuliselt kõik loengus saavad õppejõujga läbi arutatud.

Reedel oli ühe teise huvitava aine viimane tund enne eksamit. Usinalt ettevalmistatud kodutööd lasti kõigil ette kanda, kuid minul ja Superstaari saate Triinul paluti 2 minutiga uus kodutöö ära lahendada ning tulemus jooksu pealt ette kanda. Päris ebameeldiv ja keeruline ülesanne pealegi.
Loengu viimaseks lauseks jäi õppejõu poolt: "Kohtume järgmisel reedel eksamil kell 10. Välja arvatud Oliver ja Triin. Teil on tänasega eksam sooritatud."

Käid nagu koolis küll, aga eksameid ikka teha ei saa :S

Saku -> Kasemetsa -> Tohisoo rulluisurada

Kuni selle kevadeni polnud mul aimugi, et Tallinna külje all võiks olla üliheas korras kuni 25km pikkune suurepärase teekattega rulluisurada. Lausa uskumatu.
Olen see aasta seal korduvalt sõitmas käinud ning täna võtsin ka GPS'i kaasa ja mõõtsin osaliselt rulluisuraja teepikkuse ära. Kakskümmend viis kilomeetrit siis kui jätta auto Saku Vallavalitsuse maja juurde. Sõita kuni teed jätkub ning siis tagasi auto juurde suunduda. See rada on veel natukenegi pikemgi, kuid Saku poolses otsas hakkas ta juba liilat palju kõvalt teedega ristuma, nii et suurema hooga uisutamine oleks natukene raskendatud. Ligi 25km on sellist rada kus võib suhteliselt rahulikult 20km/h uiskudel liuelda. Super-super väga mõnus.

Rada võib alustada vabalt näiteks Saku vallavalitsuse maja juurest kus on suur parkla ja kuhu saab ilusasti auto jätta. Sealt edasi sõita natukene mäest alla Kasemetsa poole ning hoida mööda ratta ja uisuteed vasemale. Sealt edasi läbi Üksnurme -> Kasemetsa -> Kiisa -> Roobuka -> kuni Tohisooni välja. Tohisool lõppeb rattatee mingi hetk ära ja edasi saaks liikuda vaid sõidutee pervel. Kasemetsa rongipeatusest kuni Tohisoole on ligi 8.6km. Kasemetsast Tohisoole ja tagasi sain 16.8km ning kogu ringi pikkuseks koos Saku Vallavalitsuse majaga 24.6km

Saku Vallavalitsus -> Kasemetsa = 3.9km
Kasemetsa -> Tohisoo = 8.6
Saku Vallavalitsus -> Tohisoo = 12,5km ning edasi tagasi tulebki ümarguselt ligi 25km.

Kui on soov rahuliku sõitu tasasel ja suhteliselt sirgel teel nautida, siis on soovitus jätta auto Kasemetsa rongipeatuse juurde ning sõita Tohisoo poole kuni sild vastu tuleb ja siis tagasi pöörata. See lõik on eriti heas korras ning paljud just seda vahet justkui sõidavadki. Kahjuks on Kasemetsa peatuse juures autode parkimiseks vast vaid 4-5 autokohta, kuid niipalju kui ma ise seal käinud olen, siis alati olen siiamaani seal parkima mahtunud.

Arvutis Google Earthi kaardi peal on hästi näha kuidas ühtepidi rada sõites olen vahepeal ühelpool teeääres sõitnud ning tagasi tulles teisel pool teeääres. Ei saaks öelda, et GPS täpselt ei näita.

Viide: Vaata seda Saku -> Tohisoo rulluisu rada ka Google Maps kaardil

Kui saaks sinna rohkem rahvast sõitma, siis ehk kaupleks ka miski teepuhastus masina välja, kes vahepeal rajalt pisikesi kive kõrvale puhuks. Niipalju kui mina seal olen käinud, siis selle suurepärase uisuraja koormus on küll suhteliselt väikene olnud. Uisutajaid võib peale tööpäeva lõppu kahe käe sõrmedel üles lugeda. Praegu on ta veel väga rahulik koht kiiresti sõitmiseks.

Nokia 5700 XpressMusic

Räpp telefon. Viimasel ajal on üldse kõik kuidagi väga räpiks ära läinud. Kui ennemuiste olid telefonidel menüüde graafikateemad (themes), siis nüüd on suisa räpi, hip-hopi ja pungi muusikathemed telefoniga kohe poest kaasas. Ekraani taustaks käib gräffiti aerosooliga soditud plank ning sõnumi saabudes kraabib diskor plaati. Väga noortepärane värk.
Nokia 5700 XpressMusic avaldas esmapilgul täitsa muljet. Muidu neid keskpäraseid klotse tuleb nagu vändrast saelaudu kuid see XpressMusic on funktsionaalsuse ja sisu poolest natukene edevam kui teised viimase aja Nokia muusikamängijad.

Natukene erilisust sellele mudelile lisab ehk see, et oma räpi ja tümpsu lugudele saab kiirelt juurdepääsu keerates telefoni numbriklahvistiku 180 kraadi. See pole küll midagi revolutsiooniliselt uut, kuid mugav kasutada sellegipoolest. Inglise keeles ütlevad nad selle kohta Twist. Kahvistiku täiesti teisipidi ehk 180 kraadi keerates saab vahetada muusikapleieri ning telefonifunktsionaalsuse vahel ning vahepealsed 90 kraadised twistimised annavad kiire juurdepääsu foto ja videokaamerale. Kas siis pildistamiseks, filmimiseks või videokõnede pidamiseks. 3G telefon ikkagi.

Siiani olen alati vaimustunud telefonidest kes ei palu mul nende enda handsfree kõrvaklappe kasutada. Nii ka Nokia 5700 XpressMusic puhul. Ma saan vabalt mistahes oma lemmik 3.5mm pistikuga suured ja mugavad klapid telefonile sappa lükata ja läbi eraldi "suurepärast helikvaliteeti" pakkuva chipi muusikat nautida microSD kaardi pealt. Kuna mälukaart on "hot-swappable" ehk mälukaardi vahetamiseks ei pea enam telefoni välja lülitama, siis soundthemedes on olemas suisa selle jaoks eraldi heli mida mängida kui mälukaart välja võetakse ja tagasi sisse pistetakse.
Ei ole ka enam seda tobedat Nokia laia otsaga arvutiühenduse pistikut. On hoopis USB ning muusikalood lähevad väga mõistliku kiirusega telefoni. Väike miinus on vaid ehk see, et läbi USB ei oska telefon end veel laadida.

Kuna uuel telefonil suurt miskit muusikat sees kohe ei olnud, siis võtsin ühe poest tooud muusikaplaadi, pistsin arvuti CD lugejasse ja käivitasin Nokia PC suitega kaasas oleva muusikaga ringikäimise programmi. Imekiirelt leiti plaadilt kõikide lugude pealkirjad, esitaja ning plaadi nimi. Küsiti mis formaati ma tahaksin plaadi "ripppida" ehk kui hea kvaliteediga ning mis suurusega peaks need lood hiljem telefonis olema. Läks mõni minut ja mul on plaat koos kõigi lugede ja nende pealkirjadega nagu imeväel telefoni kopeeritud. Väga lihtne ja mugav.

Aasta või natukene rohkem tagasi ma imetlesin SonyEricssoni Walkman telefonide nööpkõrvaklappe. Tollal oli see uus tase telefoniga kaasasolevate kõrvaklappide seas. Pead küll ei anna, aga nüüd sellel Nokia 5700 XpressMusic'ul on vist Nokia telefonide seast esimest korda kaasas samasugused nööpklapid nagu seda parematel SE Walkman 800 seeria muusikatelefonidel. Handsfree juhe on edevalt valget värvi nagu klapid ise ning handsfree juhtpuldilt saab mugavalt lugusid edasi-tagasi, play/pause, vol up/down reguleerida jne. Nagu ikka need põhilisemad muusikakuulamise toimingud.

Menüüde poolest on tegemist ka natukene edevama sisuga kui siiani S60v3 Symbiani telefonid. Nimelt sellel mudelil on S60v3 koos FP1'ga ehk lisatud on uus kasutusmugavust parandav feature pack. Tavapärase Grid ruudustik menüü asemel on võimalik valida näiteks V-kujuline või Hobuseraua kujuline menüüvaade. Mitte, et menüüd on 3x4 ruudustikus nagu varem vaid on võimalik menüü ikoone ringiratast mööda ekraani ringi lennutada. Effektne, kuid esialgu harjumatult mitte väga mugav.
Kunagi ammu lugesin mis featuurid selle FP1'ga veel tulid, aga hetkel ei suuda meenutada. Osad uued featuurid olid täitsa nutikad, kuid üldjuhul sellised mille olemasolu sa üldjuhul tähelegi ei pane.

Kuna tegemist on muusikatelefoniga, siis loomulikult on tal sees ka "stereo" kõlarid mis suudavad mängida "3D ruumilist stereohelinat". Kusjuures sõpradele videoklippe näidates on need sissseehitatud kõlarid täitsa abiks. Küllaltki hästi suudavad vähemalt videoklipi heli edasi anda. Ja kui jutt juba otsapidi videode tegemise peale läks, siis menüüst leiab ka väikese videoeditori mis võimaldab natukene oma videoklippe töödelda. Lisaks heliga helisemisele võid kõnemärguandeks videohelina panna ning muusikapleieril saab lugude kuulamise taustaks ekraanile jooksma panna visualiseerimise nagu WinAmpis või Windows Media Playeris. Virmalised jooksevad muusikataktis üle ekraani. Iseasi kaua sedaviisi aku vastu peab.

Eelmine nädal ma taga mängisin. Üle nelja päeva ei kestnud. Uus aku ka. Võibolla tahab mõned korrad kõigepealt korralikult täis ja tühjaks laadimist.
Telefoni kodulehel reklaamitakse, et selle mudeliga on hirmus hea muusikat kuulata ka Stereo Bluetooth kõrvaklappidega, kuna telefon toetab Bluetooth Stereo standardit. Küll aga ma ei kujuta väga hästi ette mitu tundi jõuab telefon seda muusikat üle bluetoothi mängida. Mitte vist päris niipalju kui juhtmega klappide puhul.

Lotus Notesi ja Outlookiga sünkroniseerub ka väga muretult nagu kõik tänapäevased S60 telefonid, nii et sellega pole ka vähimatki probleemi. Kõik kalendrikijed ja kontaktid saab arvuti kui telefoni vahel ilusasti sünkroonis hoitud.

Ilma erivajadusteta telefonikasutaja jaoks on kõik eluks hädavajalik ilusasti olemas ning linnamüras jalutajale on boonuseks kaasas päris head juhtpuldiga handsfree kõrvaklapid. Muusikatelefonile omane mõnus kasutajaliides muusika kuulamiseks annab kindlasti palju juurde kui enamjaolt liigutakse linnas klappidega ringi. Hetkel minuarust tundub justkui üks parimaid Nokia muusikatelefone olevat. Peale aku kestvuse ei oska nagu millegi üle esmapilgul kurta.



Viide: Nokia 5700 XpressMusic

Tegija kannab kiivrit

Kodumaine reklaam


Välismaine reklaam


Pooldan igati kampaaniat, kuid huvitav näha kuidas meil proovitakse positiivse naerunäoga kiivrit kandma meelitada, kui samal ajal mujal maailmas heaga ei ole kiivrit pähe saadud ja proovitakse halvaga.

Nädalavahetusel teatas Rauno targalt, et tema emmega sõitma ei lähe, sest emmel pole kiivrit. Vot siis.
Reklaam on jõudnud sihtgrupini. Kuigi sõbrad 4-5 klassis pidid veel kohati kiivrikandjat narrima, et "Noh, oled nüüd tegija vä!?". Ise tuleb eeskujuks olla, siis võtavad ka sõbrad eeskuju. Päris mitmed on juba võtnud.

Muuseas, kes kiivrit tahab, siis Hawaii Expressis on praegu kiivrikampaania raames terve hunnik kiivreid -15% allahindlusega.

Viide: Tegija kannab kiivrit

Sõltuvus/Addicted

Koolis õpetati, et kõige paremini müüb see lugu kus kuulaja saab ennast loo tegelasega samastada ning kuulajal tekib äratundmisrõõm ja tuttav emotsioon. Selline lugu jääb meelde. Üldjuhul mäletatakse lugudest vaid emotsiooni. Faktid ja muu vaht seal ümber ununeb õigepea.

Hiljuti läks üks reklaam hinge. Kahtlustan, et olen kõike seda omal nahal läbi elanud. Tean täpselt millest ta seal loos räägib. See on tuttav. Tunnen ennast selles ära. Samastun.


Workout completed!

Motiveeriv klipp. Vaatasin kolm korda läbi, tõmbasin riided selga ja panin päikeseloojangu poole jooksu.

Viide: Sportlandi Nike+ kampaania

7. Mulgi rattamaraton

 Sarjast "Ikka juhtub uskumatuid lugusid". Seekord toimus mulle teadaolevalt minu esimene identiteedivargus. Päise päeva ajal.

Kui mina üks kord oma varustusega alla järveäärde jõudsin, oli stardinumbrite jagamine juba alanud. Läksin siis ka nagu kord ja kohus oma numbri järgi ja mida ei ole, see on minu stardinumber. Protokollis on olemas, et mul peaks ikka stardikoht ja stardinumber olemas olema, kuid numbrikastist ei tule teda kuskilt välja.
Nii siis saingi "tagavaranumbri" millele pandi peale märge, mis lubas startida minu "originaal 500 - ... stardigrupist".

Rada ise oli oodatult vinge. Tulemus ootuspärane. Võistlus on tublide treeningute tulemus ning vaimusilmas umbes sinnakanti finishiprotokollis  proovisingi sõita. Ule varju ei huppa kuidagi.
Juba stardikoridoris olid eelmisest aastast tuttavad näod vastu vaatamas. Kui just arengus mingit ulmelist hüpet ei tee, siis ikka igal võistlusel sõidavad samad mehed sama kiirelt ehk näod hakkavad juba meelde jääma kellega on koos tunde metsavahel veedetud.

Tempo sai valitud mõõdukas kogu distantsi vältel ning seetõttu ka enesetunne kogu raja ulatuses oli täiesti talutav ega ka hiljem polnud mingit meeletut rampväsimust. Täitsa ilus päev oli.

Hetkel on vaid veider situatsioon kus kaks minu nimelist inimest on lõpuprotokollis. Õnneks "päris" mina oli mu varastatud identiteedist mõni minut kiirem.  

Rääkigu mida need telereklaamid tahavad aga tavalisi rattamaratoni läbinud sokke tavalise masinpesuga puhtakse ei pese.

Metsas oli ka mõni niiskem koht.

78. Suurjooks ümber Viljandi järve

78. Suurjooksu Ümber Viljandi järve lõpetas 2101 võistlejat

Üks neist mina ja mu sõber. Jooks oli fun. Tulemus ootuspärane. Natukene küll halvem kui eelmisel aastal. Tingituna ka sellekevadisest natukene teistsugusest treeningplaanist. Ise ajastasin natukene valesti oma asju, aga eks teinekord olen targem.  

Vähemalt koguaeg kuni lõpuni sain pidevalt kaasvõistlejatest mööda joosta kuna stardinumber oli soodsalt 1441. Ligi minut kulus enne kui stardikaare alt läbi mahtusin.
Rahvasummas sai samm sammult vaikselt muudkui ettepoole trügitud kuni järveotsas hakkas juba natukene rahulikumaks minema ning sai hakata juba natukene omas tempos liikuma. Mitte koguaeg maha vaadates, et kellegile kanna peale ei astuks või otsa ei koperdaks.

7km enne lõppu märkasin ka esimest kilomeetritähist ning kiire pilk kellale andis teada, et ma olen siiamaani ajanäitaja järgi suisa jalutanud. Mis sest, et pidevalt sai tagantpoolt ettepoole trügitud.
Kiirendasin sujuvalt tõusvas tempos sammu ning iga järgnev kilomeeter hakkas eelmisest ligi 10-15 sekundit kiiremini mööduma. Viimane lõpp tuli suisa 4.40min/km mis on iseenesest juba päris hea tulemus. Vaimusilmas kujutasin ette, et oleksin võinud terve distantsi kuskil 5min/km tempos läbida nii nagu sai seda SEB sügisjooksul tehtud, kuid seekord läks alguse segasummas omajagu aega kaotsi.

Seega siis finishiprotokollis:

Koht:1272
Stardinumberr: 1441
Nimi: Oliver Ojamaa
Sugu: M
Sünniaasta: 1983
Sünnikoht: Viljandi
Riik: Eesti
Lõpuaeg: 1:05:21
Vanuseklass: M21
Koht vanuseklassis: 513

Mis peamine, enesetunne ja meeleolu oli kuni lõpuni väga hea ja positiivne ning igati võib rahule jääda seekordse suurepärase jooksuüritusega.

Huvitav on see, et diplomi peal peale võistlust oli hoopis teine tulemus kui Järvejooksu kodulehel ning omakorda veel erinev on tulemus Sportinfo portaalis. Võistlus oli üks, aga tulemust tõlgendavad kõik natukene omamoodi. Aeg on küll kõikjal sama, aga koht protokollis on tiba erinev.

Viide: Grand Race Round Lake Viljandi